Ma armastan (oma) ülikooli!

Olin taaskord üsna magamata, nagu sel semestril reedeti ikka ette on tulnud. Hommikuks oli vaja lugeda muuhulgas Samuel Becketti teost "Godot'd oodates". Ehkki viimased 50 lk läksid kiirustades, siis näidend väga meeldis! Väga meeldis! Hr L. Luks ütles, et sellest olevat ka film vändatud, tahaks vaadata, tekkis huvi...
ja nii ma siis tormasin hommikul uksest välja, et kooli jõuda. Jubekülm, nagu viimasel ajal ikka. Umbkaudu viisteist kraadi miinust. Aga saab hakkama!
Hilinemine polnudki nii hull kui kartsin: viistest minutit. Ja sisuliselt vist ainus kord, mil ma sel määral selle semestri jooksul nõnda hilinen.

Tänasega lõppes käesoleva semestri auditoorne töö ning tänased kaks seminari olidki selle (pool)aasta viimased. Hr Viik kostitas meid viimase seminari puhul veini ja piparkookidega.



Usute või mitte, kuid sisuliselt tunnen ma alati tohutult head tunnet kui ülikooli ustest sisse astun. Majas on kolm sissekäiku, igaüks omamoodi, ehkki EHI maja on mulle kõige kodusem. K-majast tihti sisenen, sest sinna on mugav riideid jätta (need hooned on kõik omavahel ühenduses). Ka inimesed saavad tuttavamaks ja muutuvad omadeks. Just sedalaadi mõtteid mõlgutades tuli uksepeal vastu Tuuli, keda ma kohe hoobilt ära ei tundnudki, sest säärase käreda pakasega on kõik nii paksult riides, et ei saa arugi, kes mütsi all peidus on...
tõesti loodan, et mul õnnestub seal hoones veel aastaid käia. Olen sõltuvuses. Õppimisest. Ja EHIst. Sest ma armastan EHI-t, ja TLU-d. Minu teine kodu, ei, pigem minu esimene kodu Tallinnas. Ja et ma suurema osa oma ajast pealinnas veedangi, siis vast minu ainus ja põhiline kodu - ülikool!

Ja inimesed. Võib-olla viimaste aktsioonidega seoses tunnen samuti kaasüliõpilastega rohkem sugulust. Ei tea. Üldiselt olen alati tundnud, ning tunnen üha enam. Nii hea on näha noori inimesi mööda treppe üles-alla sagimas, loengutesse minemas, neisse hilinemas, istumas aatriumis ja lugemas või niisama omavahel rääkimas...
täna jäi teadusseminar ära, seega istusin ka ise aatriumisse maha, et huvipärast natuke Freudi lugeda. Üks 2. kursuse filosoof tuli minuga rääkima, tõttöelda ei mäleta ma ta nime ja pole siiani osanud üle ka küsida. Rääkisime igasugustest asjadest. Ja see kõik on nii äraütlemata tore! - olla üks ühest suurest perest. Ja kõik need pisihetked, pealtnäha kõige lihtsamad hetked, kuid mulle endale isiklikult niivõrd olulised.
Koht, kus saavad kokku need, kes naudivad seda, millega tegelevad; ja kes jagavad oma kogemusi kogu selles EHIlikus interdistsiplinaarsuses:) See vist ongi EHI vaim, mis mullegi on peale tulnud... see on midagi muud kui Tartu vaim, või mõni muu vaim. See on äratuntav EHI vaim, mis elab EHI inimestes algusest peale... - ja seda vaimu peab ise tundma, seda ei ole võimalik kirjeldada. Ei ütle ka, et ta oleks parem või halvem kui mõni teine vaim, kuid ta on teistsugune, ja mulle määratult sobilik! Sest ta on soe, sõbralik, isiklik, hariv, huvitav, lõputu... jne jne. Minu EHI!
- ja siia pandud videoklipis tuleb see imeliselt välja, just see sama, millest ma siin kõnelen, see sama tunne, mis on astuda ülikooli uksest sisse, istuda aatriumis, ja rääkida kaastudengitega...!