muusikast, lugemisest ja kirjutamisest...

Nagu näha on mul taas kirjutamistuhin peale tulnud, vähemalt selles osas, mis puutub proosatekstidesse (kui seda nõnda nimetada). Kaks-kolm päeva lugemist ja ühel hetkel taipad, et pead kirjutama, midagigi...
Õigupoolest oleks võinud selle "II" näpuharjutuse nimi olla ka "meeste ja naiste erinevustest", sest kui keegi viitsis lugeda, siis tõenäoliselt taipas, et esimene on sama sündmus meesolevuse vaatevinklist, teine naisolevuse positsioonilt. Loomulikult on tegu üldistusega...: et mehi võiks iseloomustada teatav... soov asju seletada, samas kui naisi soov asju tunnetada: empaatiavõime ja pigem kirjelduslik maailmavaade (mitte seletav). Jne.
Ühesõnaga: ma armastan lugemist, aga ka kirjutamist! - niivõrd-kuivõrd see mul välja tuleb. Love the process:)

Mis lugemisse puutub, siis viimati loetud raamatud:
Gilles Deleuze & Félix Guattari "Kafka: väikese kirjanduse poole", mille kohta hr Marek Tamm on kirjutanud siin. See oli niisiis ennekõike erialane, sest mind hakkas see teema huvitama. Pluss muud asjad, mida sai siit-sealt loetud ja loen ka edaspidi (nt "Anti-Oidipus");
ja Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mis on üle pika aja midagi sellist, mis lõpuridadest pisara silma tõi (ehkki teatava kriitikameelega, kuid kui raamat on tõesti hea, siis las see kriitikameel jääda sedapuhku tagaplaanile, või tulla tagasi siis kui raamat on läbi, sest raamatusse tuleb ennekõike sisse elada. onju-eksju nii).


Paar sõna ka muusikast, nimelt avastasin end üle pika aja Rachmaninovi ja Tchaikovskit kuulamast (jah, teadlikult kirjutan need nimed võõrapäraselt - harjumusest); näiteks viimatinimetatu I klaverikontsert:

...mis on lihtsalt nii... kirjeldamatu, vähemalt minu jaoks. Võimalik ka, et üks parimaid esitusi, mis sellest eales on mängitud: pianistiks Van Cliburn, kes teatavasti Külma Sõja ajal võttis osa Moskvas toimuvast Tchaikovski-nimelisest klaverikonkursist ning Ida-Lääne vastuolulistest suhetest olenemata (Van Cliburn on ameeriklane) võitis ülekaalukalt esimese koha. Ja ta oli siis alles 23 aastane (aastal 1958).
...praegu Wikipediast lugesin, et aplaus-ovatsioonid olevat kestnud ühtekokku 9 minutit!

Jah, see on fantast; ja minu arvates on seda ka tema mängust kuulda. Seal on lihtsalt see miski, mida ei ole võimalik sõnadesse panna.


Teiseks üks mu vaieldamatuid lemmikuid: Rachmaninovi 3. klaverikontsert (viited on vaid esimestele juppidele, kel huvi, küll leiab ka teised juutuubist üles):


Kummaline mõelda, kuidas klaverimuusika ja pianistid on aja jooksul muutunud; kusagilt (filmist?) on meelde jäänud, kuidas Rachmaninov olevat Tchaikovski I klaverikontsediga tutvust teinuna öelnud midagi sarnast: "see on niivõrd keeruline teos, et mina võin selle ära mängida, sina ka, aga kas veel keegi...?" Selles tsitaadis võin muidugi väga eksida, sest paraku pole mu muusika-ajaloolised teadmised just kiita (kui kellegi elust võin üht-teist teada, siis on see tõenäoliselt Beethoven). Nii ehk naa: tehnikad on muutunud ja sellega koos ka pianistide võimed; siinkohal muidugi ei saa mainimata jätta nime F. Liszt! - aga siiski: eks nad kõik.

Muusikast võiks tegelikult kirjutada lõputult, nii hea on seda taasavastada!
Imelik mõelda, et kunagi sai päris hea mitu-mitu aastat päevade-tundide kaupa harjutatud... kunagi loodan selle tasa teha, sest mängida on tore, kindlasti mitte vähem toredam kui lugeda või kirjutada, hoolimata sellest, kuidas see välja tuleb. Huh, siia nostalgiast üks pilt:

EM(T)A-s, oli vist aasta 2007 või koguni 2005 või 2006, ei mäletagi enam. La Campanella algust klimberdamas, olevat olnud "kuulatav", mis mu enda arvates vägagi hea hinnang:P
Endiselt armastan klaverit, väga-väga-väga! 


Ja lõpetuseks üks hästi nunnu luuletus, see tuli meelde kui lõpetasin Tammsaare "Ma armastasin sakslast" lugemise, mis... rääkis armastusest.

Tuisuvari 

Tulid tuisust külmakangena koju
kui võtsin sängis Su kaissu ütlesid
midagi nii sooja ei teagi
öösel ärkasin koputusest aknale
tuisuööst kedagi leidmata
võtsin Su kaissu ning mõtlesin
midagi nii sooja ei teagi.


Peep Ilmet 


***

Seoses luulemaailmaga jäi hiljuti silma Jana Lepiku luulekogu "Tagasi olevikku", jõudsin seda küll vähe lehitseda, kuid tundus väga-väga hea. Ja ehk on mul maitse selline, et säärast väga-väga head kaasaegset eesti luulet leian ma enda jaoks harva, aga seda rõõmsam on avastamine:)
Igaljuhul põgusal sirvimisel jäi mulje, et J. L-iga võiks lähemat tutvust teha.

Lõpetan nüüd, sest endiselt veel palju teha (endiselt seoses sisseastumisega) ja homme kaks tundi tantsuproovi! Jee!
Vähemalt sain üht-teist kirja panna, mille suhtes oli tunne, et neid mõtteid võiks siia kirja panna...