Ei saanud seda pilti siia panemata jätta...

...sest minu arvates on see üks parimaid iseloomustusi kõigile tüüpilistele nn kollase ajakirjanduse päevauudistele (millestki peab ju kirjutama!?):


Eestikeelne artikkel ise asus siin. Ma ütleks, et teatud mõttes isegi tragikoomiline.

Filmid: T1 & T2 vs T3 & T4 (uncanny valley vaatepunktist)

Seoses eelmise postitusega teemal Uncanny valley: saan ma nüüd ilmselt lõpuks ometi aru sellest, milles täpselt seisnes filmide Terminator 1 & 2 selge eelis Terminator 3 ees.

Terminator 3 näis olevat pigem paroodia kui tõsiseltvõetav film; eriti võrreldes selliste eelkäijatega nagu T1 ja T2. Loomulikult on lisaks üldisele filmide ülesehitusele oma osa ka James Cameronil, kes paistab silma äärmiselt n-ö tõetruu olustiku loomisel
(oli ta ju ka äraleierdatud, kuid siiski põhjusega kuulsa ja äärmiselt mõjuva 'Titanicu' autor).

Hiljuti sattusin nägema T4 treilerit, mis näib endast kujutavat robotite sõda, umbkaudu see, millele ka T3 viitas ja milleks T3 ka lõpupoole suuresti kujunes.

Ja minu arvates selles robotite sõjas puudubki too uncanny valley efekt, mis tegi esimesed kaks Terminatori osa niivõrd mõjuvaks ja imetlusväärseks. Nn terminaatorite robotlikkus muutub lausa osalt-osale üha läbinähtavamaks, mistõttu kaob igasugune uncanny valley efekt.

Lisaks ütleks üksnes seda: mõelgem milline kunstiteos on luua uncanney valley-efektiga niivõrd tõetruud inimrobotit-robotinimest,
võrreldes eriefektidega tüüpilise action-filmi loomisega, mis minu arvates ei suuda siiski iial jätta sellist jälge nagu u-c-efekt seda teha suudab.

Kuidas küll filmimaailm seda suurepärast võimalust ei taipa ja tõeliselt andekad filmiloojad oma annet sellele ei rakenda!?
Või saan ma millestki väga valesti aru?

VS

(viimasel pildil oleks siiski sobilikum kujutada ka kõikvõimalikke muid vähem inimkujulisi tehnilisi (muuhulgas lennu)masinaid, kuid ma ei leidnud hoobilt sobivat pilti. Kummaga teie arvates oleks hirmsam kohtuda...? Aga tegelikult!? - tuletagem meelde, et üks suurimaid hirmufaktoreid seisneb teadmatuses)


Rõhutaks veel asjaolu, et T3 & T4 puhul näib olevat selgelt rõhku pandud sõjalisele olukorrale - st masside võitlusele. Hirmu peab tekitama justnimelt üleüldine kaos, sõda. Kuid sellegipoolest ma arvan, et kinolinal on siiski liigutavam kaasa elada üksikisiku kohtumisele sellise tegelasega nagu esimesel pildil näidatud kui kõikehaaravale eriefektidega ülekuhjatud ja juba mõneti tüüpiliseks muutunud sõjastseenile...

Pealegi ei näi sõjas olevat üks inimelu enam sellise väärtusega nagu ta peaks olema...
kui rahvas tahab vaatemängu.
(aga tegelikult on mul tunne, et ma ei aja siin postituses just päris õiget juttu)


Edit: väike parandus.
Ma teadsin, et panin millegagi mööda, nimelt järgnevaga: oli juttu, et suurim hirmufaktor on tegelikult teadmatus. Teadmatus koos u-c-efektiga toob enesega vägagi spetsiifilise tunde (mis oli omane ka T1 & T2 filmidele); teine lähenemine on 'teistlaadi' teadmatus:
kui uncanny valley piirkond iseloomustab siiski oma eripärane ennekõike tülgastus-vastikustunnet, siis teine variant on kohtumine mitte võõra iseendaga, vaid sootuks võõraga. Ja seda iseloomustavadki kõikvõimalikud ulmefilmid jne ilmselt kõige puhtamal kujul... Seetõttu ma ilmselt eksisin sellega, mis on hirmsam neist piltidest: üks on lisaks hirmule spetsiifiliselt kirjeldamatult kõhedusttekitav; teine mängib selgelt üksnes kohtumisel tundmatuga, milles puudub igasugune võimalus end objektiga samastada.

Lisaks: veel üks link: selgelt u-c-efektiga robot Big Dog. Kas Teile ei tekita kõhedust?
Ja üks võrdlemisi armas olevus - Tofu!
Ja üks kollane tegelane, kes oskab end üsna osavalt muusika rütmis liigutada.

Uncanny valley

...see on midagi, mis jäi minu jaoks kõlama Daniel Vaariku loengust 'Tehnoloogiline kultuur' ja otsustasin selle kohta veidi lähemalt uurida. Õnneks leidus internetis selle kohta küllalt materjali. Uncanny valley - tegu on sisuliselt olukorraga, mil inimesel tekib tülgastus, õudustunne hetkel, mil ta kohtub robotiga, mis on 'peaaegu inimene'.
Tülgastustunde põhjuseid on mitmeid, kuid toogem välja ilmselt olulisima mehhanismi:
kui tegu on selgelt inimesest eristatava robotiga, siis jäävad silma ennekõike need positiivselt inimlikud küljed, mida robot endas kannab. Kui aga robot muutub liialt inimesesarnaseks, kuid 'mitte päris inimeseks, jäävad silma roboti puudused: ootamatult külm nahk, viivitused suhtlemisel, 'ebainimlikud reaktsioonid' jne. Uncanny valley ongi piirkond, kus robot pole enam armas, vaid muutub vastupidi - hirmuäratavaks:

Vähem või rohkem hirmutekitavaid faktoreid on muidugi veel.
Kel huvi, siis väga hästi annab seda edasi järgnev seitsmest lühikesest osast koosnev Charting the Uncanny Valley videolõik.
Samuti veelgi lühema, kuid üsna ilusa ülevaate saab siit, mis on küll konkreetselt seotud arvutimängudega (siinkohal tasuks ehk vaadata ka "Heavy Rain" tutvustust).

Ilmselt ei anna siinne tekst ilma antud linkidega tutvumist just kõige paremini edasi Uncanny Valley ideed, kuid samas ei näe ma põhjust edasi jutustada seda, mida ilmselt oskavad mitmeid kordi paremini edasi anda juba eelnevalt väljatoodud viited.

Sellegipoolest tooks välja veel mõned tekkinud seosed. Ühes videoloengus rääkis Alan Watts jupp aega tagasi üsna huvitava 'fantaasia' inimeste soovist kõike reprodutseerida; sisuliselt kõlas see umbkaudu järgnevalt: inimestel on vastapandamatu soov tegeleda paljundamisega: olgu siis tegu iseenda liigi taastootmisega või teisalt püüd luua olemasolevast üksühele koopiaid. Meid huvitab viimane.
Kui jätta koopajoonised ja kõik muud jäljendamised välja, siis edasine samm on kahtlemata maalikunst. Sellele järgnes foto, mis näis võrreldes maalikunstiga hämmastavalt tõetruu. Edasi tuli film ja värviline foto. Watts jõudis välja teatud täiendatud hologrammini (kui kolmemõõtmelise ja täiuselähedase inimkujutiseni); muidugi tehnika on sellest peale hoogsamalt arenenud ja ilmselt võib öelda, et tema kujutlusele täiustatud hologrammist (millel on oma tihedus ja võime inimtruult reageerida) vastab tänapäeval üksühele kujutlus täiustatud robotist.
Inimene püüab luua iseenda täiuslikku koopiat tehnilisel moel.

Võiks küsida: mis on selle võlu, eesmärk? Ilmselt vastuseid leiduks mitmeid (ja ühe neist püüan ma postituse lõpus ka välja käia).
Alan Watts küsis: aga mis saab siis kui me selle kord saavutame? Kas ei või siis öelda, et vaadates iseenda täiuslikku koopiat, et: hei, me oleme siin alati olnud, meie kõrval on algusest peale olnud meie endi täiuslikud koopiad!

Ma arvan, et teatud mõttes ta eksis. Ta küll ütles, et inimloomuses on suhtumine "what can be done, must be done!" - kuniks loome tuumarelvad ja teeme iseenda planeedile otsa peale; kuid antud fantaasias ta ilmselt ei arvestanud ka inimese lõputut ihalust (fantastilise) täiuslikkuse poole. Ja seega tehniliselt loodud inimene ei saa enam olema inimene tavamõistes, vaid ideaalilähedane küborg (mis oleks elusks paremini kohandunud, kasvõi kui meenutada Michel Houellebecq'i romaani "Elementaarosakesed").

Daniel Vaarik käis välja idee, et kunagi võiksid inimesed hakata elama küborgitega (mis tundub praegu muidugi täielik nonsenss!) ja soovitas David Levy teost "Love and Sex with Robots: The Evolution of Human-Robot Relationships" (mida ma muide lugenud pole). Kui mõtlema hakata ja kui tuletada meelde Vaariku mõttekäiku, et kõik eeldused on selleks justkui olemas: teisisõnu - paljud ideed on algselt tundunud jaburad (näiteks see, et autod võiksid kunagi asendada hobuseid, mida nad tänapäeval ka edukalt teevad), kuid olenemata idee jaburusest on ehk tähtsam asjaolu, et lõpplahenduseni viivate pisidetailide vastu ei räägi ükski fakt: kõik on võimalik!

Kasvõi virtuaalsed suhtluspartnerid, mille ajalugu läheb juba tagasi kusagile 70ndatesse, mil oli võimalik arvutiga suhelda; või ka hiljuti loodud mees-padikäsi (antud lehekülje all), mida on juba hulgim ostetud ja mis peab ideekohaselt üksikule naisele magamise ajal turvatunnet pakkuma...
ja kui inimese fantaasia juba säärased leiutised nõnda rõõmu ja entusiasmiga vastu võtab (hea näide on lisaks ka Tamagotschi; nn newborn fake-babies jne), siis mis takistaks tehnika arenedes nt abiellumist robotiga!?

Mulle isiklikult kõlab see jaburalt ja ma ei usu, et miski ealeski suudaks asendada päris inimest; ja isegi kui inimesed muutuvad niivõrd külmaks nagu Houellebecq seda väidab, kas siis kord ei tule aeg see kriis üheskoos ületada ja võidelda tagasi inimlikkus nagu seda paljud kriisihetked meiega teevad ja inimesi omavahel lähendavad!?
(robotkaaslase olemasolu ja teke on siiski pigem alternatiivvariant, mitte niivõrd paaniline kriisiolukord... vähemalt siiani, või mis!?)

Ilmselt jõudsamalt kui eales varem püüdleb inimkond selles suunas, et uncanny valley hirmutav vahemik ületada ja luua iseendale ideaalne kaaslane. Kardan, et aega selleks napib... aga võimalusi?
Teatud mõttes tõmbab inimene ise endale piire, mida ta nimetab uncanny valleyks ja mida mitte. Mulle hakkab tunduma, et uncanny valley punkt on sisuliselt kättesaamatu utoopia mis on sisuliselt samatähenduslik kui mütoloogiline kaotatud kuldaeg. Iial ei jõua ta pärale!
Ja kui ta kord näib päral olevat, siis torkab inimene temasse noole ja nähes, et robotist ei tilgu tilkagi verd, mis vastaks oma koostiselt üksühele inimese verele, siis see robot pole ikka veel täiuslik...

Inimene on aegade algusest otsinud täiust, mida ta eales ei saavuta ja mida ta sisimas ilmselt ei tahagi saavutada... ja kui see kord näib juba käeulatuses olevat, siis inimene kohkub, tõmbub eemale...
ja sellest tulenevalt: kui kord ka uncanny valley punkt ületatakse ja robotid muutuvad taas meeldivaks, siis määratakse neile uus uncanny valley punkt...
Uncanny valley punkt on minu arvates see, mida Jacques Lacan nimetab nimetusega object petit a...

Lisaks veel üks link: Albert Einstein Humanoid Robot.


Parandus: nimelt object petit a all ei mõtle ma siiski toda uncanny valley punkti, vaid vastupidi: sellele järgnevat osa - piirkonda teisel pool uncanny valley't.

Lapsest täiskasvanuks... hetkega (või vastupidi?)

Tänaval jäävad silma United Colors of Benettoni reklaamplakatid.
Kunagi juhtusin telekast vaatama üht saadet lastest, kes elavad Inglismaal. Nad olid umbes 7-9 aastased ja kui nad olid "peole" minemas, kus pidavat ka 'poisse' (st poisslapsi) olema, küsiti neilt, et mida nad poistega peale hakkavad ja mis on see, mis neid nõnda võlub, et nad peole minekuks nõnda suurt ettevalmistust teevad (meik, riidevalik jne)?; vastuseks kõlas läbi häbelike itsituste, et ega nad tegelikult ei tea ise ka, mida nad poistega 'peale hakkavad' ja mis selle kõige mõte on.
(Ja muide: häbi on üks ürgsemaid "kontrollimehhanisme", mis tegelikult näitab kõige paremini teatavat inimese kimbatust ja seda, mida ta tegelikult mõtleb või ei mõtle; või mida ta tunneb.)

Meenub ka hetk, mil nägin kord bussipeatuses üht paari suudlemas - selles pole muidugi midagi imelikku, peale selle, et tegu võis olla maksimaalselt umbes 10-12 aastastega.

Mida ma sellega öelda tahan? Üksnes nentida ilmselget tõsiasja, et mingi etapp laste elus kipub üha enam vahele jääma:
meil on laias laastus kaks etappi: see kui laps on alles nõnda väike, et õpib rääkima, käituma, maailmaga suhestuma. Kui tal see enam-vähem välja tuleb, liigub ta märkamatult järgmise etapi suunas: täiskasvanute võimalikult täpne jäljendamine.
Laps õpib läbi jäljendamise, teatud mõttes on last ümbritsevad inimesed talle peegliks. Nõnda arvab vähemalt psühhoanalüütik Jacques Lacan (ja ma pole sisuliselt siiani näinud põhjust tema teooriates kahelda).
*
Kui mõelda sellele, et lapsed peaasjalikult õpivad läbi jäljendamise ja seeläbi hakkavad seda alles hiljem tegelikult tõlgendama; ja kui vaatada meie ühiskonda ja selle suundumusi, siis...
on selge, et ka lapsed ei küsi "miks?" kui ka nende vanemad ei küsi seda küsimust endalt. Nad ei taha ega saagi küsida, sest nad ei tea ka ise sellele küsimusele vastust. Piisab üksnes sellest kui mainida sõnu: simulaakrumid, hüperreaalsus... ja kokkuvõtvalt postmodernism; ja uurida väheke nende sõnade tagamaad, siis pole üllatus, kuidas säärane (ka meedia/reklaami)maailm kandub üle lastele, kes paistavad loomu poolest alati silma äärmise vastuvõtlikkusega.

Tütarlaste riided United Colors of Benettoni lehel on isegi silmapaistvamad kui käiskasvanute omad. Jah, tegu on teatud mõttes küll fashion-stiili rõivatootjaga, aga... siiski. See on teisisõnu "legaliseeritud" mõjustamispsühholoogiaga laste ja täiskasvanute suunas, kellele kaup teatud mõttes tegelikult suunatud on (kui nii võib öelda).

Et võtta kokku eelnevat, tuletaks meelde Roland Barthes'i mõtet mänguasjadest: et kui varem oli mänguasjade puhul peamiselt tegu fantaasiat arendavate küllalt abstraktsete konstruktoritega ja tänapäeval pigem tarbimisele ja omamisele suunatud koopiatega täiskasvanute elust (absulootselt fantaasiavaene miniatuurne täiskasvanute maailm: mudelautod jne);
siis sisuliselt see trend näib sõna otseses mõttes üha enam jätkuvat. Nii nagu ka täiskasvanutel pole enam aega mõtelda Sisule, Ideoloogiale (kui ideede kogumile) ja tehakse sellest üksnes pinnapealseid lööklauseid, luuakse vastavaid maske, imidžeid (ideoloogiast on saanud imagoloogia ilma igasuguse põhjapaneva tähenduseta, st simulaakrum - midagi, mis vihjab märgile, kuid märgi taga on tühjus), siis laste maailm ei näi enam üldsegi erinevat:
lapsed teavad veelgi vähem, milleks peab välja nägema ilus, milleks peab omama uhkeid ja kaasaegseid mänguasju (kui mängimine juba liialt lapsik pole?), mida tähendab näiteks seksikas olemine, milles seisneb edu jne...

Justkui veel enam kui täiskasvanud nad arvavad, et nad teavad, mida see tähendab, kuid kui neilt seda küsida, jäävad nad vastuse võlgu. See on lihtsalt elustiil, sissejuurdunud harjumus; meedia/ühiskonna poolt kujundatud mõtte- ja käitumismallid. Neid käitumismalle järgivad täiskasvanud ja neid juhib omakorda halastamatu kapitalistlik vaim, mille suunavaks jõuks pole mitte see, kuidas miski võiks olla hea või õige või kasulik, vaid üksnes isiklik kasum, raha, iseenda küllalt egoistlik hingeshoidmine (et mitte rääkida kaupade lõputust omadusest tekitada iha; kaup kui rahuldamatu iha objekt).
Ja sellise suunitlusega kasvab peale uus ja oma põlvnemises 'ehedam' põlvkond... see põlvkond, kes ei fantaseeri pisikest puujupikest hobuseks, kes ei loo uusi asju, tähendusi ja maailmu,
vaid see, kes on lapsest-peale harjunud üksnes valima valmis (etteantud)asjade seast, et neid siis omada...

There is nothing natural about human desires,
our desires are artificial;
we have to be tought to desire. - Slavoj Žižek.

***

Pehmed. Valged. Puhtad. Siidised. Linad. Tekiäär sõrmede vahel, vaatad mulle otsa;
naeratad: „Ma elan siin.”

Vaikin; jälgin endiselt su sõrmi (kui sa vaid teaks kui õrnad nad on!).

„Sina ju ka... nüüd?” küsid, nagu häbeneksid, et seda küsimusena esitasid.

Muigasin endamisi. „Vist küll.” Päike paistis kardinate vahelt sisse.
Linad su ümber näisid hetkeks lumena päikesepaistelisel talvehommikul.

„Ma armastan sind.”

Sa keerasid end linade vahel mõnuledes ringi; nõnda, et selg jäi minu poole.
Vaatasin su kõrvu ja juukseid, mis kõrvade tagant õlgadele langesid.

„Sa ütlesid midagi?” küsisid.

„Ei.”

„Aga tahtsid öelda?”

Vaikisin.

„Miks sa koguaeg vaikid?” keerasid ennast äkitselt küsides minu poole.

„Ma ei tea.”

„Miks ei tea?”

„Ma ei tea.”

„Lihtsalt ei tea?”

„Nojah.” Vaatasin sulle silma. Lumi su ümber hakkas sulama.

„Sa ju ise tahtsid seda?” ja su silma nurka tekkis pisar.

Tahtsin pisarat ära pühkida ja sind suudelda –
ma tean, sul poleks vastu olnud, kuid ma ei julgenud.

Linnud laulsid akna taga. Hommikuvalgus paistis läbi kardinate köögilauale. Vesi heitis läbi lillevaasi seintele imeilusaid varje. Väljas oli vaikne, õrn puudekohin kostis tuppa.

Istusin su voodi serval ja jälgisin su pilku. Sa vaatasid vastu.

„Ma tean, ma ju näen, sa tahad mind suudelda. Miks sa siis ei tee seda?”

Võtsin su käe oma pihku ja heitsin su kõrvale pikali. Tundsin, kuidas sa mu sõrmi kokku surusid, justkui andmaks märku, et olen su koju oodatud.

Hommikul kui lumi oli enam-jaolt ära sulanud ja jääpurikad enam-vähem olematuks tilkunud, laulsin sulle äratuseks unelaulu.

„Milleks unelaul?”

„Sest ma ei tahtnud, et sa veel ärkad?”

„Miks?”

„Sest sa oled ilus kui sa magad?”

„Ma olen veelgi ilusam kui kuulen sind mulle laulmas.”

Muigasin heatahtlikult. „On sul meeles, mida me eile rääkisime?”

„Ma ei tea, kas see polnud uni?”

„Vist mitte.”

„On see hea?”

„Vist küll.”

„Aga las jäädagi siis nii.”

„Las jääda.”

Hommikused varjud mängisid läbi lillevaasi salajasi mänge, nad ei mõistnud inimeste omi. Keegi ei mõistnud, ka inimesed mitte.
Las jäädagi siis nii, las jääda.

Majanduskriisi kõrvalnäht: koondatu vs 'töötu'

Eile ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus seisis järgnev lõik:

"Reedese (st 14.03.2009) seisuga on tööturuametis arvel 50 527 töötut. Seega on registreeritud töötuse osakaal tööjõust nüüdseks tõusnud 7,7 protsendini.
Kõigest ühe nädalaga lisandus 2418 uut inimest, koondatuid oli nende seas 515."

Ei ole vaja olla geenius märkamaks, et numbi 515 eest on puudu sõna "kõigest". See "kõigest" ei olnud muidugi sealse artikli eesmärk (või oli see pigem niivõrd elementaarne, et ei vaja isegi mainimist!?), küll aga on see praeguse sissekande lähtekoht (ehk ka eesmärk).

Töö­ta­jad, kes lah­ku­vad töölt omal soo­vil, pool­te kok­ku­lep­pel või oma­pool­se­te ek­si­mus­te tõttu, ei saa töö­tus­kind­lus­tushüvi­tist [*].

Ja siit ilmnebki lihtne tõsiasi: ettevõtetel on sisuliselt valida, kas nad otsustavad töötaja vallandada (esitades näiteks absrudseid töötingimusi, mille tõttu töötaja on sunnitud lahkuma) või ametlikult koondada. Vale, eksisin: mõlemad on ametlikud. Nagu näha valivad enamus esimese variandi; ainsaks 'karistuseks' saab olla neile ilmselt vaid info lekke puhul maine kaotus, kuid kes praeguses olukorras hoolib mainest kui tööandja on sisuliselt kuningas?

Siit avanevad minu arvates mõned küllalt huvitavad tähelepanekud:
Esiteks: seadus koondatule tasu maksta sisuliselt ei toimi, sest tööandja võib oma suva järgi valida, kas ta vallandab või koondab töötuid, mis kaotab sõna koondamine põhimõttelise tähenduse.
Teiseks: seetõttu on sõnad koondamine ja vallandamine erinevates olukordades teatava tabu alla sattunud. Ka EPLi artiklis on öeldud, et koondatuid on nii-ja nii palju, ülejäänud on "lihtsalt töötud"; vastupidine oleks 'avalikkusele' mõeldamatu julm tõdemus: vallandatuid on umbkaudu 2500, neist koondatuid (samuti "töötuid") 500.
(st ajaleht esindab selles punktis pigem ettevõtteid, mitte rahvast?)

Põhjus on lihtne: tööandja, kes ei "saa lubada" enda ettevõttes koondamist, tema jaoks saab koheselt sõna 'koondamine' tabusõnaks, mida ei tohi suhu võtta. Samuti neil, keda see otsus tulevikus ees ootab. Tulemuseks on see, et rahvas otsustab pealtnäha justkui ise sel raskel ajal töölt lahkuda, sest lahkujaid on hulgaliset rohkem kui neid, kes sunniviisiliselt ära lähevad.

Rahvas räägib koondamisest, tööandjad sellest, et 'peame väiksema ressursiga hakkama saama' - või midagi sarnast.
Teiste sõnadega: sõna koondamine on tabu, sest seda ei toimu; sõna vallandamine on tabu, sest sisuliselt koondatakse; ja alles jääb? - hämamine stiilis 'peame finantsasjades kokku hoidma' jne.

Ja kolmandaks: kuna see kõik niivõrd mastaapselt paika näib pidavat, siis mis üldse seob tööandjat ja töötajat, ülemust ja nn alamat? Ilmselt suurt mitte miski, sest mõlemal poolel näib teineteisest inimlikus plaanis suva olevat. Määravaks pole mitte inimlikkus, vaid raha. Ainuüksi proportsoon 2500/500 näitab seda suhet, kuivõrd tööandja väärtustab iseenda taguotsa ja töötajat (ja tema taguotsa) kui samuti inimest.
Alam: Sina maksa mulle ja mina teen sulle tööd, üksnes seda, mis kästud!
Ülem: Mina maksan sulle, sina tee mulle tööd, seda, mis kästud ja soovitavalt rohkemgi veel... või muidu...!

Olukord vastab täielikult kõneaktiteooria sellele mudelile, mille kohaselt ülevalt tulevad käsud, altpoolt aga palved.

Tavaliselt peaks olukord olema enam-vähem stabiliseerunud, vähemalt tööandja/töötaja ideaalses plaanis, et süsteem õlitatult toimiks;
teine kord võib olla ka ümber pööratud, kas ühe või teise kasuks: nagu praeguses olukorras või vastupidi: kus tööandja palub töötajat, et too tema heaks tööle hakkaks.

Tänasel päeval on rahvas suuresti orjastatud seisundis; kapitalistlikus ühiskonnas, kus reeglitest enam suurt lugu ei peeta ja kapitalism määrab kõik väärtused, on see mõnevõrra jube, ennekõike töötajale/töötule kui orjaseisuses olendile. Jääb loota, et olukord peagi pöördub - nagu ajaloolised protsessid läbivad ikka aeg-ajalt pidevaid tasakaalustvaid plahvatusi.

Olles kord põhjas ära käinud, tuleb loota, et inimene taipab oma väärtust, vajadust end nõnda palju arendada, et juba elulisel tasandil tekiks vajadus sirguda orjast isandaks ja mitte selleks, et kätte maksta, vaid loodetavasti isandana ka mõista ja suhtuda lugupidavalt enda tulevatesse töötajatesse, et ka palve/käsu tasakaal taastuks. Ideaalne tööleping peaks olema kokkulepe, mitte ühe- või teisepoolne diktatuur. Vastavalt sellele ka tulemused.
Kõlab ehk liialt optimistlikult, aga leian, et praeguses olukorras on säärane optimism asja eest: see on püüd näha, kuidas peaks olema!

See on ehk ka see, mis põhjusel räägitakse ka majanduskriisi positiivsetest tagajärgedest, vaimsete väärtuste kasvust jne. Kindlasti ka (kõrg)hariduse suuremast väärtustamisest.


Ja lõpetuseks tsitaat Äripäevast 12.03.2009:
Äripäeva arvutuse kohaselt on Eestis hetkel tempo 300-400 uut töötut päevas, st, et sellise tempo jätkumisel kuluks umbes 4 aastat, et kõik inimesed töötuks jääksid.

Seostamisest...

<--...midagi võrdlemisi uskumatut (neile, kes teavad seost: D. Vaarik ja blogimine).

Daniel Vaarik rääkis hiljuti ühest katsest, mil katsealused pidid meelde jätma numbrid. Üks neljakohalise, teine seitsmekohalise. Seejärel pakuti neile (ilmselt näiliselt puhtjuhuslikult) valida kas tükk kooki ja või võileib. Statistika näitab, et keerulisema numbri meeldejätjad valivad tõenäolisemalt koogitüki ning teised võileiva. Põhjus on lihtne: keerulisema numbri meeldejätjatel pole tavaliselt aega hakata mõtlema sellele, kas nad on juba hommikul söönud jne...
Tegelikult on hämmastav, kuivõrd väikesed ja tegelikult märkamatud pisiasjad meie käitumist mõjutavad.

See meenus eile kui bussipeatuses seistes lendas mu teadvusest läbi üks mittemidagi ütlev mõte: müts peas tekitas hetkeks ebamugavust ja tekkis tahtmine see korraks ära võtta. Just sel hetkel tuli lähedusse üks naine, kes viskas suitsu kõrvalolevasse prügikasti. Seejärel tekkis tahtmatult silme-ette pilt, kuidas ma mütsi sinna järele viskan. Loomulikult ei teinud ma seda, kuid selge kujutluspilt sellest tekkis.

Seoses seostamisega, eilse kirjandusliku õhtuga, Kreeka ja hr Kaalu Kirmega ka mõni rida:

jumalad on meid jätnud
ka siin - eλλάςes

olympial

sügavad jäljed
mäejalamil
siiani ilmutavad end
meile

kuid...

ons tegu
21. sajandi leinaga?

...ja seoses olümpiaga: "Kasutades vaid paberilehte, kuhja väärt ideid, tugevaid või osavaid ülajäsemeid ning parajat annust elujaatavat idealismi võid just Sina minna spordiajalukku."

...ehk ülemaailmne paberlennukite võistlus, 11 ja 14.03.2009. Pluss (pluss? - või ainult?) Red Bulli ("Red Bull annab tiivad") ja EBSi reklaam.
(See tekst pisteti mulle just praegu koos Tasuta Red Bull joogiga sõrmedevahele)

Lause "From Plato to NATO" näib oma laiahaardelisuses paika pidavat. Nagu näha, seoseid leidub alati; teatud mõttes lihtsama vastupanuteed minek oleks märksõnapilv:

Aeg, õppimine ja kirjutamine...

Kell 16:00. Seminar "Õppimisoskused - Kuidas efektiivsemalt õppida?!"

Tänuväärt pooleteisttunnine seminar (pigem loeng). Suur osa sellest puudutas aja planeerimist. Loomulikult ei tule aja planeerimist võtta rangelt ja sõna-sõnalt (kuid mis kasu oleks planeerimisest kui selle rangust piirata?), sellegipoolest näib see minu arvates olevat küllaltki vildakas.
Jah, aja planeerimine kui niisugune võib toimida ennekõike olukorras, kus esineb:
a) märkimisväärne ajapuudus ja
b) tegevused, mida planeerida, on pigem vastumeelsed kohustused.
- sellisel juhul seab planeerimine raamid ja teatud mõttes ärgitab ettevõtmisele ning lihtsustab nende plaanide elluviimist; - annab kindlustunde ja seab paika oodatava vaba hetke, mis vastavalt tegutsemisele teatud hetkel kätte jõuab.

Tähtsaim neist (ja sisuliselt ainus) on punkt b - planeeritava tegevuste vastumeelsus.

Vastasel juhul ma ei usu aja planeerimisse kui meetodisse:
kui aega võib teatud mõttes ja teatud piirini planeerida, siis "tundeid", vaimset valmisolekut... mitte (oli isegi juttu aja planeerimisest "muretsemise" jaoks, et vältida liigselt muretsemist valel hetkel, mis minu arvates rakendatud meetodina viib pigem ükskõiksuseni).
Tunnete planeerimine ja nende plaanide järgimine viib paratamatult teatava halvamaigulise katkestuseni. Seevastu prioriteetidest ja sujuvast dünaamilisest üleminekust vastavalt olukorrale neid katkestusi ei teki. Aja planeerimine tähendab piiride seadmist ja seeläbi teatavat valikute ja seega tegude loomuliku järjekorra vägistamist.
Parimad ettevõtmised on alati need, mis on loomulikud ja alluvad täielikult isiklikule teotahtele (rääkimata soovist mingit ristikest kusagile "tehtud"-märgiga kasti tõmmata).
See on põhjus, miks ma ei usu aja planeerimisse ja leian, et ennekõike on küsimus siiski suhtumises ja isiklikes prioriteetides, tajus, intuitsioonis, mis annavad kokkuvõttes märksa efektiivsema tulemuse (ja ma polnud muide ainus, kes nõnda arvas).

Täitsin ära ka küsimustiku ja koheselt oli näha, et ilma igasuguse planeerimiseta kattub see pea üksühele minu tavalise päevaplaaniga ja mahutab endasse kõik vajaliku. b punkti olemasolul tuleks aja planeerimine ilmselt siiski kasuks.

Mis puutub õppimisse, siis vaba aeg/harrastused ja õppimine oli seal eraldi lahtrites: kuid mis saab siis kui "õppimine" kvalifitseerub pigem meelistegevuste alla (sest õpitakse ennekõike seda, mis hingelähedane)?
Sellega polnud ilmselt arvestatud. Ja testi universaalsuse mõttes võib-olla oligi mõistlik tegu.


Kell 18:00. Kirjanduslikul kolmapäeval kõlab Kehrwiederi kohvikus kirjandusauhinna nominentide looming.

Vaieldamatult on tohutult tänuväärne tutvustada ja hinnata meie andekaid luuletajaid, tõlkijaid ja muid loovisikuid.
Tahtsin üksnes ära märkida rõõmsa jällenägemise: hr Kaalu Kirme ja Tema abikaasa, kellega juhtusime olema ühisel Kreeka reisil.

Teine aspekt: olete tundnud tunnet, mil kohtate luuletust, millel satub juhtumisi olema sama pealkiri, mis teie enda kirjutisel, mille olete kunagi kirjutanud? Kerge ehmatus, kummalised ootused, tahtmatu võrdlusmoment ja teatud mõttes avaldab just selline luuletus hoopis teistsuguse tähenduse kui ülejäänud esitatu.

Blogija päevaraamat (ehk mõned uitmõtted)

Blogija päevaraamat - esmapilgul näib olevat tegu tupikusse viivate sõnadega, täpselt sama on seda ka näiteks maitsev magustoit, aus ülestunnistus jne, sest sisuliselt pole olemas ebaausat ülestunnistust ega magustoitu, mida ei nimetataks maitsvaks; ja nõnda kaotab sõnapaari üks osa peagi oma tähenduse. Muutub mulliks.
Teisisõnu: ükski blogija poleks blogija kui tal puuduks päevaraamat ehk: blogi, päevik. Ometi on siin üks konks.

Nii nagu maitsev justkui lisab magustoidule maitsvust, nõnda lisab päevaraamat midagi blogijale.
- mida? Teatud mõttes annab see uue virtuaalse (mini)identiteedi. Lihtsam oleks öelda: jupikese identiteedist, iseloomujoone... Nõnda saavad võimalikuks ka: blogija õhtujutud, päevapajatused, pihtimused, õpetussõnad, mõttemaailmad ja palju muud. Loomulikult pole see kõik, veelgi enam: et kontrasti suurendada, võib kardinaalselt muuta teema poolest nimetust päevaraamat ja ka blogija enda nime.

Umbes nii nagu sündis härra Strazytski. Tema on sulaselge infoajastu produkt ja mulle tundub, et ka nimi hakkab selles maailmas üha rohkem tähtsust omandama. Teatud mõttes võiks isegi koostada (kui seda veel tehtud pole) "kasutajanimede sõnaraamatu".
Nimesid näib olevat teatud mõttes kaht sorti: anonüümsed ja isiklikud; kui isiklikke nimesid tekib mitmeid, on tegu alter-egodega, nimetatagu neid siis varikontodeks või milleks tahes (mis petab ja mõjub seda paremini, mida tõetruum ta näib). Kui uskuda (nagu ka Strazytski seda usub), et inimene ja tema loodud maailm on teatud mõttes eneseküllane - st inimesel on kõik võimalused, loomaks maailma just selliseks, millisena ta ise seda näha soovib. Vähemalt mingisuguse rahulduvuse piirini.
Selle rahulduvuse piiri üheks võtmeks nn infoajastul võiks minu arvates olla justnimelt oma maailma ja ennekõike oma ideaalse karakteri loomine. Karakteri, kes on niivõrd täiuslik, et ta ei vaja "kriitikat" ja kui sellele tekkeks peaks negatiivses mõttes mingil tasandil ka oht tekkima, saab seda hõlpsasti blokeerida. Internetiajastu on samavõrd ideaalne keskkond inimloomuse nartsissistliku iseloomu arengu võimaldajaks kui seda on teatud mõttes marksistlik-kapitalistlik ühiskond, kus tarbijat nautivaks elemendiks saab inimese asemel kaup.

Enne kui interneti hakatakse tõenäoliselt oluliselt piirama, on ehk tegu viimse võrdlemisi vaba käiguga selle ideaalse minapildi loomise suunas. Aga võib-olla ka mitte, ehk jätkub pidu kauemaks: seda vaid juhul kui internetiajastu nartsissist oma alter-egodega ohtlikuks ei muutu, aga tõenäoliselt ta seda teeb, sest inimene tahab alati välja näida parem kui ta seda tegelikkuses on.
Küsimus seisneb ainult: millise hinnaga ja milline saab olema interneti täpne roll?