Majanduskriisi kõrvalnäht: koondatu vs 'töötu'

Eile ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus seisis järgnev lõik:

"Reedese (st 14.03.2009) seisuga on tööturuametis arvel 50 527 töötut. Seega on registreeritud töötuse osakaal tööjõust nüüdseks tõusnud 7,7 protsendini.
Kõigest ühe nädalaga lisandus 2418 uut inimest, koondatuid oli nende seas 515."

Ei ole vaja olla geenius märkamaks, et numbi 515 eest on puudu sõna "kõigest". See "kõigest" ei olnud muidugi sealse artikli eesmärk (või oli see pigem niivõrd elementaarne, et ei vaja isegi mainimist!?), küll aga on see praeguse sissekande lähtekoht (ehk ka eesmärk).

Töö­ta­jad, kes lah­ku­vad töölt omal soo­vil, pool­te kok­ku­lep­pel või oma­pool­se­te ek­si­mus­te tõttu, ei saa töö­tus­kind­lus­tushüvi­tist [*].

Ja siit ilmnebki lihtne tõsiasi: ettevõtetel on sisuliselt valida, kas nad otsustavad töötaja vallandada (esitades näiteks absrudseid töötingimusi, mille tõttu töötaja on sunnitud lahkuma) või ametlikult koondada. Vale, eksisin: mõlemad on ametlikud. Nagu näha valivad enamus esimese variandi; ainsaks 'karistuseks' saab olla neile ilmselt vaid info lekke puhul maine kaotus, kuid kes praeguses olukorras hoolib mainest kui tööandja on sisuliselt kuningas?

Siit avanevad minu arvates mõned küllalt huvitavad tähelepanekud:
Esiteks: seadus koondatule tasu maksta sisuliselt ei toimi, sest tööandja võib oma suva järgi valida, kas ta vallandab või koondab töötuid, mis kaotab sõna koondamine põhimõttelise tähenduse.
Teiseks: seetõttu on sõnad koondamine ja vallandamine erinevates olukordades teatava tabu alla sattunud. Ka EPLi artiklis on öeldud, et koondatuid on nii-ja nii palju, ülejäänud on "lihtsalt töötud"; vastupidine oleks 'avalikkusele' mõeldamatu julm tõdemus: vallandatuid on umbkaudu 2500, neist koondatuid (samuti "töötuid") 500.
(st ajaleht esindab selles punktis pigem ettevõtteid, mitte rahvast?)

Põhjus on lihtne: tööandja, kes ei "saa lubada" enda ettevõttes koondamist, tema jaoks saab koheselt sõna 'koondamine' tabusõnaks, mida ei tohi suhu võtta. Samuti neil, keda see otsus tulevikus ees ootab. Tulemuseks on see, et rahvas otsustab pealtnäha justkui ise sel raskel ajal töölt lahkuda, sest lahkujaid on hulgaliset rohkem kui neid, kes sunniviisiliselt ära lähevad.

Rahvas räägib koondamisest, tööandjad sellest, et 'peame väiksema ressursiga hakkama saama' - või midagi sarnast.
Teiste sõnadega: sõna koondamine on tabu, sest seda ei toimu; sõna vallandamine on tabu, sest sisuliselt koondatakse; ja alles jääb? - hämamine stiilis 'peame finantsasjades kokku hoidma' jne.

Ja kolmandaks: kuna see kõik niivõrd mastaapselt paika näib pidavat, siis mis üldse seob tööandjat ja töötajat, ülemust ja nn alamat? Ilmselt suurt mitte miski, sest mõlemal poolel näib teineteisest inimlikus plaanis suva olevat. Määravaks pole mitte inimlikkus, vaid raha. Ainuüksi proportsoon 2500/500 näitab seda suhet, kuivõrd tööandja väärtustab iseenda taguotsa ja töötajat (ja tema taguotsa) kui samuti inimest.
Alam: Sina maksa mulle ja mina teen sulle tööd, üksnes seda, mis kästud!
Ülem: Mina maksan sulle, sina tee mulle tööd, seda, mis kästud ja soovitavalt rohkemgi veel... või muidu...!

Olukord vastab täielikult kõneaktiteooria sellele mudelile, mille kohaselt ülevalt tulevad käsud, altpoolt aga palved.

Tavaliselt peaks olukord olema enam-vähem stabiliseerunud, vähemalt tööandja/töötaja ideaalses plaanis, et süsteem õlitatult toimiks;
teine kord võib olla ka ümber pööratud, kas ühe või teise kasuks: nagu praeguses olukorras või vastupidi: kus tööandja palub töötajat, et too tema heaks tööle hakkaks.

Tänasel päeval on rahvas suuresti orjastatud seisundis; kapitalistlikus ühiskonnas, kus reeglitest enam suurt lugu ei peeta ja kapitalism määrab kõik väärtused, on see mõnevõrra jube, ennekõike töötajale/töötule kui orjaseisuses olendile. Jääb loota, et olukord peagi pöördub - nagu ajaloolised protsessid läbivad ikka aeg-ajalt pidevaid tasakaalustvaid plahvatusi.

Olles kord põhjas ära käinud, tuleb loota, et inimene taipab oma väärtust, vajadust end nõnda palju arendada, et juba elulisel tasandil tekiks vajadus sirguda orjast isandaks ja mitte selleks, et kätte maksta, vaid loodetavasti isandana ka mõista ja suhtuda lugupidavalt enda tulevatesse töötajatesse, et ka palve/käsu tasakaal taastuks. Ideaalne tööleping peaks olema kokkulepe, mitte ühe- või teisepoolne diktatuur. Vastavalt sellele ka tulemused.
Kõlab ehk liialt optimistlikult, aga leian, et praeguses olukorras on säärane optimism asja eest: see on püüd näha, kuidas peaks olema!

See on ehk ka see, mis põhjusel räägitakse ka majanduskriisi positiivsetest tagajärgedest, vaimsete väärtuste kasvust jne. Kindlasti ka (kõrg)hariduse suuremast väärtustamisest.


Ja lõpetuseks tsitaat Äripäevast 12.03.2009:
Äripäeva arvutuse kohaselt on Eestis hetkel tempo 300-400 uut töötut päevas, st, et sellise tempo jätkumisel kuluks umbes 4 aastat, et kõik inimesed töötuks jääksid.