Tülgastustunde põhjuseid on mitmeid, kuid toogem välja ilmselt olulisima mehhanismi:
kui tegu on selgelt inimesest eristatava robotiga, siis jäävad silma ennekõike need positiivselt inimlikud küljed, mida robot endas kannab. Kui aga robot muutub liialt inimesesarnaseks, kuid 'mitte päris inimeseks, jäävad silma roboti puudused: ootamatult külm nahk, viivitused suhtlemisel, 'ebainimlikud reaktsioonid' jne. Uncanny valley ongi piirkond, kus robot pole enam armas, vaid muutub vastupidi - hirmuäratavaks:
Vähem või rohkem hirmutekitavaid faktoreid on muidugi veel.
Kel huvi, siis väga hästi annab seda edasi järgnev seitsmest lühikesest osast koosnev Charting the Uncanny Valley videolõik.
Samuti veelgi lühema, kuid üsna ilusa ülevaate saab siit, mis on küll konkreetselt seotud arvutimängudega (siinkohal tasuks ehk vaadata ka "Heavy Rain" tutvustust).
Ilmselt ei anna siinne tekst ilma antud linkidega tutvumist just kõige paremini edasi Uncanny Valley ideed, kuid samas ei näe ma põhjust edasi jutustada seda, mida ilmselt oskavad mitmeid kordi paremini edasi anda juba eelnevalt väljatoodud viited.
Sellegipoolest tooks välja veel mõned tekkinud seosed. Ühes videoloengus rääkis Alan Watts jupp aega tagasi üsna huvitava 'fantaasia' inimeste soovist kõike reprodutseerida; sisuliselt kõlas see umbkaudu järgnevalt: inimestel on vastapandamatu soov tegeleda paljundamisega: olgu siis tegu iseenda liigi taastootmisega või teisalt püüd luua olemasolevast üksühele koopiaid. Meid huvitab viimane.
Kui jätta koopajoonised ja kõik muud jäljendamised välja, siis edasine samm on kahtlemata maalikunst. Sellele järgnes foto, mis näis võrreldes maalikunstiga hämmastavalt tõetruu. Edasi tuli film ja värviline foto. Watts jõudis välja teatud täiendatud hologrammini (kui kolmemõõtmelise ja täiuselähedase inimkujutiseni); muidugi tehnika on sellest peale hoogsamalt arenenud ja ilmselt võib öelda, et tema kujutlusele täiustatud hologrammist (millel on oma tihedus ja võime inimtruult reageerida) vastab tänapäeval üksühele kujutlus täiustatud robotist.
Inimene püüab luua iseenda täiuslikku koopiat tehnilisel moel.
Võiks küsida: mis on selle võlu, eesmärk? Ilmselt vastuseid leiduks mitmeid (ja ühe neist püüan ma postituse lõpus ka välja käia).
Alan Watts küsis: aga mis saab siis kui me selle kord saavutame? Kas ei või siis öelda, et vaadates iseenda täiuslikku koopiat, et: hei, me oleme siin alati olnud, meie kõrval on algusest peale olnud meie endi täiuslikud koopiad!
Ma arvan, et teatud mõttes ta eksis. Ta küll ütles, et inimloomuses on suhtumine "what can be done, must be done!" - kuniks loome tuumarelvad ja teeme iseenda planeedile otsa peale; kuid antud fantaasias ta ilmselt ei arvestanud ka inimese lõputut ihalust (fantastilise) täiuslikkuse poole. Ja seega tehniliselt loodud inimene ei saa enam olema inimene tavamõistes, vaid ideaalilähedane küborg (mis oleks elusks paremini kohandunud, kasvõi kui meenutada Michel Houellebecq'i romaani "Elementaarosakesed").
Daniel Vaarik käis välja idee, et kunagi võiksid inimesed hakata elama küborgitega (mis tundub praegu muidugi täielik nonsenss!) ja soovitas David Levy teost "Love and Sex with Robots: The Evolution of Human-Robot Relationships" (mida ma muide lugenud pole). Kui mõtlema hakata ja kui tuletada meelde Vaariku mõttekäiku, et kõik eeldused on selleks justkui olemas: teisisõnu - paljud ideed on algselt tundunud jaburad (näiteks see, et autod võiksid kunagi asendada hobuseid, mida nad tänapäeval ka edukalt teevad), kuid olenemata idee jaburusest on ehk tähtsam asjaolu, et lõpplahenduseni viivate pisidetailide vastu ei räägi ükski fakt: kõik on võimalik!
Kasvõi virtuaalsed suhtluspartnerid, mille ajalugu läheb juba tagasi kusagile 70ndatesse, mil oli võimalik arvutiga suhelda; või ka hiljuti loodud mees-padikäsi (antud lehekülje all), mida on juba hulgim ostetud ja mis peab ideekohaselt üksikule naisele magamise ajal turvatunnet pakkuma...
ja kui inimese fantaasia juba säärased leiutised nõnda rõõmu ja entusiasmiga vastu võtab (hea näide on lisaks ka Tamagotschi; nn newborn fake-babies jne), siis mis takistaks tehnika arenedes nt abiellumist robotiga!?
Mulle isiklikult kõlab see jaburalt ja ma ei usu, et miski ealeski suudaks asendada päris inimest; ja isegi kui inimesed muutuvad niivõrd külmaks nagu Houellebecq seda väidab, kas siis kord ei tule aeg see kriis üheskoos ületada ja võidelda tagasi inimlikkus nagu seda paljud kriisihetked meiega teevad ja inimesi omavahel lähendavad!?
(robotkaaslase olemasolu ja teke on siiski pigem alternatiivvariant, mitte niivõrd paaniline kriisiolukord... vähemalt siiani, või mis!?)
Ilmselt jõudsamalt kui eales varem püüdleb inimkond selles suunas, et uncanny valley hirmutav vahemik ületada ja luua iseendale ideaalne kaaslane. Kardan, et aega selleks napib... aga võimalusi?
Teatud mõttes tõmbab inimene ise endale piire, mida ta nimetab uncanny valleyks ja mida mitte. Mulle hakkab tunduma, et uncanny valley punkt on sisuliselt kättesaamatu utoopia mis on sisuliselt samatähenduslik kui mütoloogiline kaotatud kuldaeg. Iial ei jõua ta pärale!
Ja kui ta kord näib päral olevat, siis torkab inimene temasse noole ja nähes, et robotist ei tilgu tilkagi verd, mis vastaks oma koostiselt üksühele inimese verele, siis see robot pole ikka veel täiuslik...
Inimene on aegade algusest otsinud täiust, mida ta eales ei saavuta ja mida ta sisimas ilmselt ei tahagi saavutada... ja kui see kord näib juba käeulatuses olevat, siis inimene kohkub, tõmbub eemale...
ja sellest tulenevalt: kui kord ka uncanny valley punkt ületatakse ja robotid muutuvad taas meeldivaks, siis määratakse neile uus uncanny valley punkt...
Uncanny valley punkt on minu arvates see, mida Jacques Lacan nimetab nimetusega object petit a...
Lisaks veel üks link: Albert Einstein Humanoid Robot.
Parandus: nimelt object petit a all ei mõtle ma siiski toda uncanny valley punkti, vaid vastupidi: sellele järgnevat osa - piirkonda teisel pool uncanny valley't.
No comments:
Post a Comment