Tänuväärt pooleteisttunnine seminar (pigem loeng). Suur osa sellest puudutas aja planeerimist. Loomulikult ei tule aja planeerimist võtta rangelt ja sõna-sõnalt (kuid mis kasu oleks planeerimisest kui selle rangust piirata?), sellegipoolest näib see minu arvates olevat küllaltki vildakas.
Jah, aja planeerimine kui niisugune võib toimida ennekõike olukorras, kus esineb:
a) märkimisväärne ajapuudus ja
b) tegevused, mida planeerida, on pigem vastumeelsed kohustused.
- sellisel juhul seab planeerimine raamid ja teatud mõttes ärgitab ettevõtmisele ning lihtsustab nende plaanide elluviimist; - annab kindlustunde ja seab paika oodatava vaba hetke, mis vastavalt tegutsemisele teatud hetkel kätte jõuab.
Tähtsaim neist (ja sisuliselt ainus) on punkt b - planeeritava tegevuste vastumeelsus.
Vastasel juhul ma ei usu aja planeerimisse kui meetodisse:
kui aega võib teatud mõttes ja teatud piirini planeerida, siis "tundeid", vaimset valmisolekut... mitte (oli isegi juttu aja planeerimisest "muretsemise" jaoks, et vältida liigselt muretsemist valel hetkel, mis minu arvates rakendatud meetodina viib pigem ükskõiksuseni).
Tunnete planeerimine ja nende plaanide järgimine viib paratamatult teatava halvamaigulise katkestuseni. Seevastu prioriteetidest ja sujuvast dünaamilisest üleminekust vastavalt olukorrale neid katkestusi ei teki. Aja planeerimine tähendab piiride seadmist ja seeläbi teatavat valikute ja seega tegude loomuliku järjekorra vägistamist.
Parimad ettevõtmised on alati need, mis on loomulikud ja alluvad täielikult isiklikule teotahtele (rääkimata soovist mingit ristikest kusagile "tehtud"-märgiga kasti tõmmata).
See on põhjus, miks ma ei usu aja planeerimisse ja leian, et ennekõike on küsimus siiski suhtumises ja isiklikes prioriteetides, tajus, intuitsioonis, mis annavad kokkuvõttes märksa efektiivsema tulemuse (ja ma polnud muide ainus, kes nõnda arvas).
Täitsin ära ka küsimustiku ja koheselt oli näha, et ilma igasuguse planeerimiseta kattub see pea üksühele minu tavalise päevaplaaniga ja mahutab endasse kõik vajaliku. b punkti olemasolul tuleks aja planeerimine ilmselt siiski kasuks.
Mis puutub õppimisse, siis vaba aeg/harrastused ja õppimine oli seal eraldi lahtrites: kuid mis saab siis kui "õppimine" kvalifitseerub pigem meelistegevuste alla (sest õpitakse ennekõike seda, mis hingelähedane)?
Sellega polnud ilmselt arvestatud. Ja testi universaalsuse mõttes võib-olla oligi mõistlik tegu.
Kell 18:00. Kirjanduslikul kolmapäeval kõlab Kehrwiederi kohvikus kirjandusauhinna nominentide looming.
Vaieldamatult on tohutult tänuväärne tutvustada ja hinnata meie andekaid luuletajaid, tõlkijaid ja muid loovisikuid.
Tahtsin üksnes ära märkida rõõmsa jällenägemise: hr Kaalu Kirme ja Tema abikaasa, kellega juhtusime olema ühisel Kreeka reisil.
Teine aspekt: olete tundnud tunnet, mil kohtate luuletust, millel satub juhtumisi olema sama pealkiri, mis teie enda kirjutisel, mille olete kunagi kirjutanud? Kerge ehmatus, kummalised ootused, tahtmatu võrdlusmoment ja teatud mõttes avaldab just selline luuletus hoopis teistsuguse tähenduse kui ülejäänud esitatu.
No comments:
Post a Comment