Blogija päevaraamat (ehk mõned uitmõtted)

Blogija päevaraamat - esmapilgul näib olevat tegu tupikusse viivate sõnadega, täpselt sama on seda ka näiteks maitsev magustoit, aus ülestunnistus jne, sest sisuliselt pole olemas ebaausat ülestunnistust ega magustoitu, mida ei nimetataks maitsvaks; ja nõnda kaotab sõnapaari üks osa peagi oma tähenduse. Muutub mulliks.
Teisisõnu: ükski blogija poleks blogija kui tal puuduks päevaraamat ehk: blogi, päevik. Ometi on siin üks konks.

Nii nagu maitsev justkui lisab magustoidule maitsvust, nõnda lisab päevaraamat midagi blogijale.
- mida? Teatud mõttes annab see uue virtuaalse (mini)identiteedi. Lihtsam oleks öelda: jupikese identiteedist, iseloomujoone... Nõnda saavad võimalikuks ka: blogija õhtujutud, päevapajatused, pihtimused, õpetussõnad, mõttemaailmad ja palju muud. Loomulikult pole see kõik, veelgi enam: et kontrasti suurendada, võib kardinaalselt muuta teema poolest nimetust päevaraamat ja ka blogija enda nime.

Umbes nii nagu sündis härra Strazytski. Tema on sulaselge infoajastu produkt ja mulle tundub, et ka nimi hakkab selles maailmas üha rohkem tähtsust omandama. Teatud mõttes võiks isegi koostada (kui seda veel tehtud pole) "kasutajanimede sõnaraamatu".
Nimesid näib olevat teatud mõttes kaht sorti: anonüümsed ja isiklikud; kui isiklikke nimesid tekib mitmeid, on tegu alter-egodega, nimetatagu neid siis varikontodeks või milleks tahes (mis petab ja mõjub seda paremini, mida tõetruum ta näib). Kui uskuda (nagu ka Strazytski seda usub), et inimene ja tema loodud maailm on teatud mõttes eneseküllane - st inimesel on kõik võimalused, loomaks maailma just selliseks, millisena ta ise seda näha soovib. Vähemalt mingisuguse rahulduvuse piirini.
Selle rahulduvuse piiri üheks võtmeks nn infoajastul võiks minu arvates olla justnimelt oma maailma ja ennekõike oma ideaalse karakteri loomine. Karakteri, kes on niivõrd täiuslik, et ta ei vaja "kriitikat" ja kui sellele tekkeks peaks negatiivses mõttes mingil tasandil ka oht tekkima, saab seda hõlpsasti blokeerida. Internetiajastu on samavõrd ideaalne keskkond inimloomuse nartsissistliku iseloomu arengu võimaldajaks kui seda on teatud mõttes marksistlik-kapitalistlik ühiskond, kus tarbijat nautivaks elemendiks saab inimese asemel kaup.

Enne kui interneti hakatakse tõenäoliselt oluliselt piirama, on ehk tegu viimse võrdlemisi vaba käiguga selle ideaalse minapildi loomise suunas. Aga võib-olla ka mitte, ehk jätkub pidu kauemaks: seda vaid juhul kui internetiajastu nartsissist oma alter-egodega ohtlikuks ei muutu, aga tõenäoliselt ta seda teeb, sest inimene tahab alati välja näida parem kui ta seda tegelikkuses on.
Küsimus seisneb ainult: millise hinnaga ja milline saab olema interneti täpne roll?