***

Pehmed. Valged. Puhtad. Siidised. Linad. Tekiäär sõrmede vahel, vaatad mulle otsa;
naeratad: „Ma elan siin.”

Vaikin; jälgin endiselt su sõrmi (kui sa vaid teaks kui õrnad nad on!).

„Sina ju ka... nüüd?” küsid, nagu häbeneksid, et seda küsimusena esitasid.

Muigasin endamisi. „Vist küll.” Päike paistis kardinate vahelt sisse.
Linad su ümber näisid hetkeks lumena päikesepaistelisel talvehommikul.

„Ma armastan sind.”

Sa keerasid end linade vahel mõnuledes ringi; nõnda, et selg jäi minu poole.
Vaatasin su kõrvu ja juukseid, mis kõrvade tagant õlgadele langesid.

„Sa ütlesid midagi?” küsisid.

„Ei.”

„Aga tahtsid öelda?”

Vaikisin.

„Miks sa koguaeg vaikid?” keerasid ennast äkitselt küsides minu poole.

„Ma ei tea.”

„Miks ei tea?”

„Ma ei tea.”

„Lihtsalt ei tea?”

„Nojah.” Vaatasin sulle silma. Lumi su ümber hakkas sulama.

„Sa ju ise tahtsid seda?” ja su silma nurka tekkis pisar.

Tahtsin pisarat ära pühkida ja sind suudelda –
ma tean, sul poleks vastu olnud, kuid ma ei julgenud.

Linnud laulsid akna taga. Hommikuvalgus paistis läbi kardinate köögilauale. Vesi heitis läbi lillevaasi seintele imeilusaid varje. Väljas oli vaikne, õrn puudekohin kostis tuppa.

Istusin su voodi serval ja jälgisin su pilku. Sa vaatasid vastu.

„Ma tean, ma ju näen, sa tahad mind suudelda. Miks sa siis ei tee seda?”

Võtsin su käe oma pihku ja heitsin su kõrvale pikali. Tundsin, kuidas sa mu sõrmi kokku surusid, justkui andmaks märku, et olen su koju oodatud.

Hommikul kui lumi oli enam-jaolt ära sulanud ja jääpurikad enam-vähem olematuks tilkunud, laulsin sulle äratuseks unelaulu.

„Milleks unelaul?”

„Sest ma ei tahtnud, et sa veel ärkad?”

„Miks?”

„Sest sa oled ilus kui sa magad?”

„Ma olen veelgi ilusam kui kuulen sind mulle laulmas.”

Muigasin heatahtlikult. „On sul meeles, mida me eile rääkisime?”

„Ma ei tea, kas see polnud uni?”

„Vist mitte.”

„On see hea?”

„Vist küll.”

„Aga las jäädagi siis nii.”

„Las jääda.”

Hommikused varjud mängisid läbi lillevaasi salajasi mänge, nad ei mõistnud inimeste omi. Keegi ei mõistnud, ka inimesed mitte.
Las jäädagi siis nii, las jääda.