Terminator 3 näis olevat pigem paroodia kui tõsiseltvõetav film; eriti võrreldes selliste eelkäijatega nagu T1 ja T2. Loomulikult on lisaks üldisele filmide ülesehitusele oma osa ka James Cameronil, kes paistab silma äärmiselt n-ö tõetruu olustiku loomisel
(oli ta ju ka äraleierdatud, kuid siiski põhjusega kuulsa ja äärmiselt mõjuva 'Titanicu' autor).
Hiljuti sattusin nägema T4 treilerit, mis näib endast kujutavat robotite sõda, umbkaudu see, millele ka T3 viitas ja milleks T3 ka lõpupoole suuresti kujunes.
Ja minu arvates selles robotite sõjas puudubki too uncanny valley efekt, mis tegi esimesed kaks Terminatori osa niivõrd mõjuvaks ja imetlusväärseks. Nn terminaatorite robotlikkus muutub lausa osalt-osale üha läbinähtavamaks, mistõttu kaob igasugune uncanny valley efekt.
Lisaks ütleks üksnes seda: mõelgem milline kunstiteos on luua uncanney valley-efektiga niivõrd tõetruud inimrobotit-robotinimest,
võrreldes eriefektidega tüüpilise action-filmi loomisega, mis minu arvates ei suuda siiski iial jätta sellist jälge nagu u-c-efekt seda teha suudab.
Kuidas küll filmimaailm seda suurepärast võimalust ei taipa ja tõeliselt andekad filmiloojad oma annet sellele ei rakenda!?
Või saan ma millestki väga valesti aru?
VS 
(viimasel pildil oleks siiski sobilikum kujutada ka kõikvõimalikke muid vähem inimkujulisi tehnilisi (muuhulgas lennu)masinaid, kuid ma ei leidnud hoobilt sobivat pilti. Kummaga teie arvates oleks hirmsam kohtuda...? Aga tegelikult!? - tuletagem meelde, et üks suurimaid hirmufaktoreid seisneb teadmatuses)
Rõhutaks veel asjaolu, et T3 & T4 puhul näib olevat selgelt rõhku pandud sõjalisele olukorrale - st masside võitlusele. Hirmu peab tekitama justnimelt üleüldine kaos, sõda. Kuid sellegipoolest ma arvan, et kinolinal on siiski liigutavam kaasa elada üksikisiku kohtumisele sellise tegelasega nagu esimesel pildil näidatud kui kõikehaaravale eriefektidega ülekuhjatud ja juba mõneti tüüpiliseks muutunud sõjastseenile...
Pealegi ei näi sõjas olevat üks inimelu enam sellise väärtusega nagu ta peaks olema...
kui rahvas tahab vaatemängu.
(aga tegelikult on mul tunne, et ma ei aja siin postituses just päris õiget juttu)
Edit: väike parandus.
Ma teadsin, et panin millegagi mööda, nimelt järgnevaga: oli juttu, et suurim hirmufaktor on tegelikult teadmatus. Teadmatus koos u-c-efektiga toob enesega vägagi spetsiifilise tunde (mis oli omane ka T1 & T2 filmidele); teine lähenemine on 'teistlaadi' teadmatus:
kui uncanny valley piirkond iseloomustab siiski oma eripärane ennekõike tülgastus-vastikustunnet, siis teine variant on kohtumine mitte võõra iseendaga, vaid sootuks võõraga. Ja seda iseloomustavadki kõikvõimalikud ulmefilmid jne ilmselt kõige puhtamal kujul... Seetõttu ma ilmselt eksisin sellega, mis on hirmsam neist piltidest: üks on lisaks hirmule spetsiifiliselt kirjeldamatult kõhedusttekitav; teine mängib selgelt üksnes kohtumisel tundmatuga, milles puudub igasugune võimalus end objektiga samastada.
Lisaks: veel üks link: selgelt u-c-efektiga robot Big Dog. Kas Teile ei tekita kõhedust?
Ja üks võrdlemisi armas olevus - Tofu!
Ja üks kollane tegelane, kes oskab end üsna osavalt muusika rütmis liigutada.
No comments:
Post a Comment