Lapsest täiskasvanuks... hetkega (või vastupidi?)

Tänaval jäävad silma United Colors of Benettoni reklaamplakatid.
Kunagi juhtusin telekast vaatama üht saadet lastest, kes elavad Inglismaal. Nad olid umbes 7-9 aastased ja kui nad olid "peole" minemas, kus pidavat ka 'poisse' (st poisslapsi) olema, küsiti neilt, et mida nad poistega peale hakkavad ja mis on see, mis neid nõnda võlub, et nad peole minekuks nõnda suurt ettevalmistust teevad (meik, riidevalik jne)?; vastuseks kõlas läbi häbelike itsituste, et ega nad tegelikult ei tea ise ka, mida nad poistega 'peale hakkavad' ja mis selle kõige mõte on.
(Ja muide: häbi on üks ürgsemaid "kontrollimehhanisme", mis tegelikult näitab kõige paremini teatavat inimese kimbatust ja seda, mida ta tegelikult mõtleb või ei mõtle; või mida ta tunneb.)

Meenub ka hetk, mil nägin kord bussipeatuses üht paari suudlemas - selles pole muidugi midagi imelikku, peale selle, et tegu võis olla maksimaalselt umbes 10-12 aastastega.

Mida ma sellega öelda tahan? Üksnes nentida ilmselget tõsiasja, et mingi etapp laste elus kipub üha enam vahele jääma:
meil on laias laastus kaks etappi: see kui laps on alles nõnda väike, et õpib rääkima, käituma, maailmaga suhestuma. Kui tal see enam-vähem välja tuleb, liigub ta märkamatult järgmise etapi suunas: täiskasvanute võimalikult täpne jäljendamine.
Laps õpib läbi jäljendamise, teatud mõttes on last ümbritsevad inimesed talle peegliks. Nõnda arvab vähemalt psühhoanalüütik Jacques Lacan (ja ma pole sisuliselt siiani näinud põhjust tema teooriates kahelda).
*
Kui mõelda sellele, et lapsed peaasjalikult õpivad läbi jäljendamise ja seeläbi hakkavad seda alles hiljem tegelikult tõlgendama; ja kui vaatada meie ühiskonda ja selle suundumusi, siis...
on selge, et ka lapsed ei küsi "miks?" kui ka nende vanemad ei küsi seda küsimust endalt. Nad ei taha ega saagi küsida, sest nad ei tea ka ise sellele küsimusele vastust. Piisab üksnes sellest kui mainida sõnu: simulaakrumid, hüperreaalsus... ja kokkuvõtvalt postmodernism; ja uurida väheke nende sõnade tagamaad, siis pole üllatus, kuidas säärane (ka meedia/reklaami)maailm kandub üle lastele, kes paistavad loomu poolest alati silma äärmise vastuvõtlikkusega.

Tütarlaste riided United Colors of Benettoni lehel on isegi silmapaistvamad kui käiskasvanute omad. Jah, tegu on teatud mõttes küll fashion-stiili rõivatootjaga, aga... siiski. See on teisisõnu "legaliseeritud" mõjustamispsühholoogiaga laste ja täiskasvanute suunas, kellele kaup teatud mõttes tegelikult suunatud on (kui nii võib öelda).

Et võtta kokku eelnevat, tuletaks meelde Roland Barthes'i mõtet mänguasjadest: et kui varem oli mänguasjade puhul peamiselt tegu fantaasiat arendavate küllalt abstraktsete konstruktoritega ja tänapäeval pigem tarbimisele ja omamisele suunatud koopiatega täiskasvanute elust (absulootselt fantaasiavaene miniatuurne täiskasvanute maailm: mudelautod jne);
siis sisuliselt see trend näib sõna otseses mõttes üha enam jätkuvat. Nii nagu ka täiskasvanutel pole enam aega mõtelda Sisule, Ideoloogiale (kui ideede kogumile) ja tehakse sellest üksnes pinnapealseid lööklauseid, luuakse vastavaid maske, imidžeid (ideoloogiast on saanud imagoloogia ilma igasuguse põhjapaneva tähenduseta, st simulaakrum - midagi, mis vihjab märgile, kuid märgi taga on tühjus), siis laste maailm ei näi enam üldsegi erinevat:
lapsed teavad veelgi vähem, milleks peab välja nägema ilus, milleks peab omama uhkeid ja kaasaegseid mänguasju (kui mängimine juba liialt lapsik pole?), mida tähendab näiteks seksikas olemine, milles seisneb edu jne...

Justkui veel enam kui täiskasvanud nad arvavad, et nad teavad, mida see tähendab, kuid kui neilt seda küsida, jäävad nad vastuse võlgu. See on lihtsalt elustiil, sissejuurdunud harjumus; meedia/ühiskonna poolt kujundatud mõtte- ja käitumismallid. Neid käitumismalle järgivad täiskasvanud ja neid juhib omakorda halastamatu kapitalistlik vaim, mille suunavaks jõuks pole mitte see, kuidas miski võiks olla hea või õige või kasulik, vaid üksnes isiklik kasum, raha, iseenda küllalt egoistlik hingeshoidmine (et mitte rääkida kaupade lõputust omadusest tekitada iha; kaup kui rahuldamatu iha objekt).
Ja sellise suunitlusega kasvab peale uus ja oma põlvnemises 'ehedam' põlvkond... see põlvkond, kes ei fantaseeri pisikest puujupikest hobuseks, kes ei loo uusi asju, tähendusi ja maailmu,
vaid see, kes on lapsest-peale harjunud üksnes valima valmis (etteantud)asjade seast, et neid siis omada...

There is nothing natural about human desires,
our desires are artificial;
we have to be tought to desire. - Slavoj Žižek.