Tabloid Junkie!

Michael Jacksonil on sellenimeline laul;
ja toon siia välja ühe lõigu:

Just because you read it in a magazine
Or see it on the TV screen
Don't make it factual
Though everybody wants to read all about it
Just because you read it in a magazine
Or see it on the TV screenDon't make it factual, actual...

Täna sattusin peale sellisele saidile: "Michael Jackson ‘Death Hoax’ Diary Found – FINAL PROOF HE’S STILL ALIVE"

Lugesin läbi. Väidetakse, et Michael Jackson olevat "oma käekirjaga" pidanud päevikut, kus rääkis plaanist n-ö feikida oma surma, et saada rahu ja siis tagasi tulla...
Ja...
kuidagi ei usu ma seda! Sest: teoreetiliselt võib ju kõike väita ja öelda siis, et see "oli kirjutatud kellegi enda käekirjaga" ja et see on "tõendiks".
Esiteks: Keegi pidi sellisel juhul MJ asemel surema, keegi väga-väga tema sarnane - sest ega n-ö lambist ikka surmakuulutust välja ei mõelda (rääkimata DNA-analüüsidest jne). Lisaks ei usu ma, et Michael oleks oma lastele sellist tempu teinud või vastasel juhul... poleks kindlasti nt Paris hiljem oma isa nõnda siiralt meenutanud!
Seda, et keegi olevat Michael Jacksonit kusagil näinud, ma arvan, et teda nähti kõikjal ka siis kui ta elas ja teda tegelikult ka seal ei olnud, kus teda nähti. Nn dublikaate on alati leidunud, eriti nüüd! - lisaks teine asi on veel kusagil kirjutada, et "teda on nähtud" - see iseenesest ei ütle veel midagi ega ole ka mingi tõestus, et teda tõesti ka nähti.

Veelgi enam: seal lehel olev lause "Alive - or not? You be the judge." - viitab minu arvates tüüpilisele sedasorti "vandenõuteooriale": see on uskumise küsimus nagu kõik "vandenõuteooriad" on alati olnud uskumise küsimus. Kõige parem väide oleks muidugi: see, et inimesed seda ei usu, näitab just, et see juhtus, sest nad püüavad mitteuskumisega saladust peita! Umbes nagu "see, kes kinnitab, et ta vastavasse ühingusse ei kuulu, see sinna justnimelt kuulub"!
Ideoloogia toimib ideaalselt siis kui ta on võimeline ka vastuarugumendid iseenda kasuks pöörama! - umbes nõnda ütles selle kohta Slavoj Žižek ja ma arvan, et ideoloogia/vandenõuteooria saab siin ühise nimetaja alla panna, sest mida muud see vandenõuteooria on kui ideoloogia at its purest!?

Reaalselt pole sedalaadi väiteid võimalik ümber lükata ega kinnitada.
Ehkki: seda MJ-varianti saab minu arvates siiski ümber lükata: see on äärmiselt ebatõenäoline, et ta elus on, sest (ja seda ma juba põhjendasin)...

Nii nagu leidus neid, kes Michaeli kõikvõimalikul viisil alusetult süüdistasid ja temast lugusid välja mõtlesid, nii leidub ka neid, kes kirjutavad peale tema surma sääraseid "vandenõuteooriaid". Kas soovist, et ta elaks edasi (või et teised tema edasielamist usuksid) või soovist endale tähelepanu tõmmata vms... Alati leidub selliseid...

...seetõttu ongi Elvis, Marilyn Monroe ja Michael Jackson endiselt 'elus',ja istuvad kusagil palmisaarel ja joovad teed!
Meie Estonia kapten ilmselt kaasa-arvatud, Titanicu kaptenist rääkimata:)


***


"Tabloid Junkie" algab sõnadega, kus keegi tele/raadio diktor ütleb järgmised read:

"In the news today, from the strange and weird fact file, singer Michael Jackson sleeps in an oxygen chamber, the singer says that the hyperbaric chamber has the benefit of reversing the aging process..."

...ja seejärel algab laul:
"Speculate to break the one you hate
Circulate the lie you confiscate..."

Ja... järgnev on absurdne!!!
Isegi peale tema surma sattusin peale nt sellisele lehele, mis algab väitega:
"The singer used the medical chamber to improve his health, once claiming it could help him live to be "at least 150..." jne.
- mis on täielik jama, sest ühes intervjuus MJ pikalt-laialt seletas lahti, et see on täielik väljamõeldes ja tal pole mingit soovi elada 150 aastaseks vms - ta lihtsalt korraks ronis sinna (see pilt oli muide tehtud veidi peale tema Pepsi põlenguõnnetust ja kamber on ennekõike mõeldud põletushaavadega lastele), keegi tegi klõpsu, mõtles sinna taha loo (with a lie attached to it - kui öelda MJ sõnadega) ja nõnda läks vale liikvele, "Don't believe this junk!"

Kes ei usu, vaadake Michael Jacksoni intervjuud Oprah'ga 1993 aastast!


Sissekande mõte: üks tegelikkus, palju lugusid. Mida uskuda?
Väga lihtne: vaadake seda, mida Michael Jackson intervjuudes on öelnud ja kuulake seda, mida lauludes laulnud ja saate aru, kes ta tegelikult oli! Ja peagi taipate, et avalik n-ö public image on hoopis midagi muud ja koosneb sõna otseses mõttes vastuolistest väljamõeldistest.
Like reading a science fiction, nagu Michael Jackson iseendast kirjutatud tabloid-ajakirjanduse artiklite kohta on öelnud.

Michael Jackson sleeps in an oxygen chamber - a science fiction that sells!
Michael Jackson is still alive - a 'religion' that sells!
And who is selling? The Press! The tabloids!
And what sells? The Money!*


Lõpetuseks ütleks lausa nõnda: kollane ajakirjandus on ühiskonna mandumise 'sümptom'!
(ma ei ütle, et ühiskond tervikuna oleks mandunud, aga mandumist määrab suuresti see kui vaatame seda, millest äsja kirjutasin ja mida kõikjal kohata võib!)


---
*Michael Jacksonil on samanimeline laul: Money. Algab taaskord paikapidavate sõnadega:

Money...
Lie for it
Spy for it
Kill for it
Die for it
So you call it trust
But I say it's just
In the devil's game
Of greed and lust
They don't care
They'd do me for the money
They don't care
They use me for the money...


And so you see - in Michael Jackson and his songs - there's something more than meets the eye!;)


***
ühiskonnakriitilisem on ta eriti oma viimastes lugudes, näiteks "We've had enough", kus leiduvad read:
What did these soldiers come here for?
If they're for peace, why is there war?

Keegi, kellele läks korda kogu maailma probleemid, keda pidevalt imelikuks peeti ja kellest lugusid välja mõeldi; ja kes sellegipoolest suutis siiski rahulikuks jääda!

Nagu keegi kusagil ütles:
"He wasn't strange, it was strange what he had to deal with!"

Ettevaatust, tank... ja seks! Ettevaatust, Inimene!

Ettevaatust, tank... ja seks!
Ettevaatust, Inimene!

Nimelt aeg-ajalt netis ringi kolades satun igasuguste huvitavate asjade peale. Nimelt ei sea ma enamasti mingeid piiranguid, mis mind huvitab ja mis mitte, mis on n-ö minu teema ja mis mitte (ehkki nt tabloid-ajakirjandust ei salli ma silmaotsaski!). Sellegipoolest sattusin sellisele artiklile.
Lugu räägib sellest, mida enne uue partneriga seksuaalvahekorda astumist peaks kindlasti küsima ja seal on ära toodud kümme punkti (mis kangesti meenutab mõnd küsitlusankeeti).
Kuid mis mulle selle juures silma jäi, oli kellegi "praktiku" kommentaar sellele (12.08.2009 09:27):

---

lisaks:
1. suuna vähemalt 500 W pirniga lambi valgus partnerile näkku
2. küsimused esita kirjalikult
3. iga vastuse juurde allkiri koos kuupäeva ja kellaajaga
4. kogu protseduur vii läbi advokaadi juuresolekul

---

Siinkohal tsiteeriks ühtlasi filosoof-kirjaniku Alain de Bottoni teost "Armunu esseed" - ja sellest Mõistus ja keha-nimelisest peatükist järgnevat lõiku (muuseas: minu jaoks üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen!):

"Kui mõistust on aina taunitud, siis sellepärast, et ta ei taha loobuda juhtimast asju, mis tõenäoliselt ei allu analüüsile; filosoof magamistoas on sama naeruväärne nagu filosoof ööklubis. Mõlemal puhul on keha esiplaanil ja kaitsetu ning mõistusest saab hääletu, osavõtmatu arvustamisinstrument. Mõtte truudusetus seisneb ta isiklikkuses - "Kui on midagi, mida sa mulle öelda ei saa," küsib armsam, "asju, mida sa pead mõtlema üksinda, kas olen ma siis ikka su südames?" See on mõtlemise pahandav distants ja üleolek, mis rüvetab haritlase, tehes temast vaenlase mitte vaid armastajale, vaid ka riigile, algatusvõimele ja klassivõitlusele."
(lk 42)

Sisuliselt on tegu olukorraga, mida võiks sisse juhatada tuntud lausega "Raske õppustel, kerge lahingus", kuid mis tegelikult kipub reaalsuses tihtilugu vastupidi olema: "Kerge õppustel, raske lahingus". Ehkki õppused teevad kahtlemata lahinguolukorda mõõtmatult lihtsamaks, pole need olukorrad omavahel võrreldavad. Nii nagu pole tihtilugu ühildavad praktika ja teooria, pole ka ühildavad mõistus ja keha. Teinekord on nad suisa teineteisele vasturääkivad; või isegi teineteist välistavad.

(Umbes nagu levinud Slavoj Žižeki Freudile viitav näide sellest, kuidas hull, kes arvab, et ta on kuningas, pole mitte vähem hull kuningast, kes tõesti peab end kuningaks (st usub, et "kuninga endana" on ta midagi enamat kui lihtsurelik);
teisisõnu: kuningas pole kunagi kuningas iseenesest, ta on kuningas seetõttu, et teised teda kuningaks peavad. Aga et olla kuningas, peab ta seda tõsiasja ühtlasi iseenda eest varjama. Tegu on teatava paradoksaalse mõttemänguga, n-ö mitteäratundmisega.
Kui kuningas peab end tõesti kuningaks - on ta hullumeelne; kui ta end kuningaks ei pea ja näeb läbi oma paradoksaalselt mõttemängu - pole ta enam kuningas. Sisuliselt: üks äärmus väistab teist; et asi toimiks, peab tegu olema millegi vahepealsega)

Julgen arvata, et umbkaudu on sarnane olukord ka siin. Ja et mitte keerutada ja asjata tolmu üles keerata, võiks vast öelda:
jah, ma tean, et sõjaolukorras pean ma olema läbini mõistlik; jah, ma tean, et vahekorda astudes on need asjad olulised, kuid... kuid: inimeses on ometi mingisugune tasakaal. Täpselt samuti nagu igasugune ärritatus tõmbab endale vastavalt olukorrale teatavat sihtotstarbelist tähelepanu, täpselt samuti nagu mõtlemise ajal tõmbub "kulm kortsu", täpselt samuti nagu... midagi tuleb millegi arvelt, nagu mõned asjad ei käi koos, nagu üks asi välistab teist...

Lõppudelõpuks arvan, et see on tunde küsimus ja igaüks teab väga hästi millega ta riskib kui ta ülaltoodud ankeeti partnerile ninaalla ei topi. Aga samuti teab ta ka seda, millega ta riskib kui ta seda teeb. Ja samuti teab ta seda, et ilmselt enamasti ei tule selline asi kõneallagi...
see on umbes sama nagu "sõjaolukorras rahulikuks jääda".


Ja veelgi enam: tulles tagasi kuninga-jutu juurde - kas pole teatud asjad justnimelt seetõttu tunnetuslikult ligitõmbavad, sest sa tead, et tegelikult on nad keelatud!? Ma ei räägi siin "keelatud naudingust seksuaalvahekorras" mis oleks pigem jabur-enesehävituslik ettevõtimine (st olukord võib olla seda "erutavam", sest ma tean, et ta võib olla viirusekandja???"), vaid pigem lihtsad-levinud juhtumid, kus reeglite rikkumine on just seetõttu nauditav, et tegu on millegi keelatuga; et kättesaamatu jahtimine on just seetõttu nauditav, et ta on kättesaamatu (ja kui ta saab kättesaadavaks, kaotab ta ka oma võlu)... et teisel pool aasa on rohi alati rohelisem kui siinpool!

Asi pole mitte üksnes teadmatu lünga fantaasia abil täitmises: juba mõistuse tasandil on inimene väga vastuoluline ja paradoksaalne olend. Meenub taas üks Žižeki mainitud nali Hearsti ajalehe peatoimetajast, kes keeldus välja võtmast auga ärateenitud puhkust:
Kui Hearst temalt küsis, miks ta ei taha puhata, vastas toimetaja: "Kardan, et kui oleksin paar nädalat töölt ära, langeks ajalehe läbimüük; veel rohkem kardan aga seda, et kuigi mina olen ära, läbimüük ei langegi!"
(lk 137)

Eevaga Kompressoris pannkooke süües arutlesime samal teemal ja sarnaste analoogide üle, tal oli neid kohe varast võtta (mitte enda kogemusest, eksole, vaid lihtsalt): näiteks kujutlegem, et naine läheb mõneks ajaks kodunt ja muretseb, kas mees ikka hakkama saab; aga muretseb veelgi rohkem kui selgub, et mees saabki hakkama!
Jne.

See läheb küll juba vaikselt teemast kõrvale, aga siiski ma usun, et sobis siia. Näitamaks, kuivõrd "irratsionaalne" võib inimene teinekord olla. Ta lähtub mingist kummalisest ihast, mida ta ei salli, kuid ilma milleta on veelgi hullem. Nagu Freudi mõte naiste kohta, et: naised on hirmsad, kuid ilma nendeta on veelgi hirmsam!


Lõppeks:
Mõistus on hirmus, kuid ilma mõistuseta on veelgi hirmsam.
Keha on hirmus, kuid ilma kehata on veelgi hirmsam.
Ja mis siis üle jääb?
Inimlikkus kõige puhtamal kujul!;)


Ja lõpetuseks mõned read Doris Karevalt:

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.

Kummaliselt-loomulik kooslus!?

Mis juhtub siis kui saavad kokku niivõrd kummaline juhtum/ehitis/projekt (või kuidas seda - olgem ausad! - "risti ja viletsust" nimetadagi) ja niivõrd kummaline tegelane nagu Anu Saagim?
Vastus on siin. Ja pildina ka väljatoodud.

Kommentaariks nii palju, et: ehkki ma olen Saagimist arvanud pigem halba kui head, siis see... oma niivõrd absurdsuses, st mõlemapoolses absurdsuses - See "sammas" kui absurdne ettevõtmine ja See inimene kui... Anu Saagim (pole ma temast siiani aru saanud!), siis tulemus on samuti kuidagi absurdselt tragikoomiline. Aga minu arvates, öelgu mis nad tahavad: sobivad kokku!

Kõige toredam on muidugi nüüd see, et üks süüdistab teist, ise nad vist aru ei saa, et neid ei saa isegi mitte võrrelda... nad on selleks liialt sarnased. Nii "sammas" kui Anu Saagim. Või vaidlete vastu?

Olgu veel öeldud, et nõustun Saagimi sõnadega kui ta sisuliselt räägib tüüpilisi kulunud mõtted, et "sammas põlistab pigem selle püsitajaid", et see on kunstiliselt "küündimatu" jne, aga mitte päris sellega, et Tema seda sammast nüüd just ilusamaks teeks. Aga noh...
...minu arvates täitsa harmoneerub. Hehe:)

Aga see on vaid minu arvamus. Minu aus arvamus. Justkui ideaalselt harmoneeruv labasus.


***
Muidugi jääb küsimus: mida täpselt mõtles ta selle "koleda asja kaunistamise" all? Igaljuhul põhjus, millest see postitus sai postitatud, on imelihtne: kas polnud mitte oodatav, et säärane absurdne sambaprojekt saab ka säärast absurdset kajastamist? Minu arvates oli oodatav - ja sellest ka jutt ideaalsest harmooniast Anu Saagimi ja Samba vahel! Silm puhkab.

Pealegi: nagu kunagi ühest blogist lugesin: rahu ja üksmeel saaks tekkida üksnes siis, kui kõik osapooled oskaksid seda sammast vaadata läbi irooniaprisma. Tõsidusest on asi kaugel. Algusest peale. Või kui, siis võib seda ehk äärmisel juhul nimetada: tragikoomiliseks. Seetõttu mulle see pilt meeldibki: täiuslik tragikoomika kehastus!

Kosmilisest korrast

"Ta tuli registri uksest välja ning astus ikka veel pisut kaheldes tänavanurgani, kus seisis ajalehekiosk. Ja siis tegi ta midagi, mis oli korraga täiesti ebaloogiline, aga ühtlasi oma erilisel viisil just ülimalt mõistuspärane ning osutas, et enne kui see lugu läbi saab, võib rotinäoline Willem vastu ootusi siiski leida lunastuse. Erinevalt paljudest teistest. Ta astus kioski juurde ja ostis kiirloteriipileti. Kui ma midagi võidan, otsustas ta, siis ma otsustasin valesti. Sest oleks kosmiliselt ebaõiglane, kui üks ja sama inimene teeks kaks juhuslikult õiget valikut järjest.
Ta tegi pileti lahti ja tema näos ei liikunud ükski lihas. Ta oli võitnud. Uue pileti. Ta viskas võitnud pileti prügikasti ja läks edasi."

Lõik on pärit Rein Raua raamatust "Vend" (lk 81-82). Ehkki ma siiani ei suuda sellele teosele päris pihta saada, ehk on tegu millegagi, mis pole ilmselt just minu maitse, aga sellegipoolest see väike lõik täitsa meeldis:)

***

"Hetked Sinuga" jätk:
Esimene tähelepanek: kohtumine

Esmaseid kohtumishetki võib olla mitmeid. Ühed - ja ilmselt enimlevinud - on need juhuslikud kohtumised, mille puhul alles hiljem hakkab sulle pärale jõudma, kellega sa täpselt kohtusid. Veelgi levinumad on need, kellega kohtumist sa ei märkagi - peaasjalikult seetõttu, et kohtumine vaid kohtumistasandile jääbki. Kuid on ka kolmas ja haruldasem variant: tegu on küll esmase kohtumisega, kuid see ei üllata sind oma esmakordsusega, vaid pigem tundega, et sa oled seda inimest juba kogu elu tundnud.

Nõnda juhtus ka minuga. Ma ei tundnud sind, ometi tundus, nagu oleksin tundnud. Ja näib: et ma ei eksinud!
Sinu nägemine ei tekitanud üllatuslikku mõtet "selline sa siis oledki" - mõtet, millega pidanuks tasapisi harjuma, vaid vastupidi: "meeldiv kohtuda!" - ma teadsin koguaeg, et sa selline oled. Justnimelt selline.

Keskmisest veidi pikemad, pruunikad juuksed. Õrn, hooliv naeratus. Soojad silmad... - Kohalolu. Sa olid kohal ja mina tundsin seda.


***

Teine tähelepanek
[kirjutamisel...]

VI päev.

Muidugi mõista kannan siia päevikusse üksnes neid juhtumeid, mis osutusid minu jaoks meeldejäävaiks... - mõeldes, et kui kunagi satun seda päevikut lugema, ei kohta siin midagi ebaolulist. Kuid – mitte, et mu „latt oleks langenud” – on olulisus hakanud minu jaoks järjest uusi tähendusi saama. Seetõttu on ka päevikusissekanded muutunud detailsemaks.

Umbes sel hetkel – peale armumise küsimust – muutus mõnevõrra meie suhtlemine. Me rääkisime teistsugustest asjadest, justkui kõige olulisemad küsimused oleksid juba lahendatud ja küsitud. Just, ennekõike küsitud, lahendatud ehk vaid selles mõttes, et lahenduseks osutus nende lahendamatus. Ja niisiis sai see seljataha jäetud, õpitud jalutama teisi radu, märkama teisi asju...


Toon siia ära mõned kirjeldused, mida ma algselt tahtsin päevikust välja jätta, kuid mille ma sellegipoolest siia ära toon:
[kirjutamisel... (vt järgmist postitust - "Hetked Sinuga" jätku!)]

V päev.

"Koltunud lehed. Jahedavõitu tuuled. Talveendeline õhk. Nukrus."
Tol hetkel haarasid sa mul käest ja ütlesid, et see hetk meenutab sulle sügist ja seetõttu vajavat sa tunda teise inimese soojust. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis tekitas sinus sügisetunde, sel südasuvisel päeval, ei tahtnud küsidagi, sest sellel polnud minu jaoks niivõrd tähtsust. Võib-olla nautisin liialt seda spontaanselt tekkinud hetke, mil otsustasid mu käe järele haarata...

Ja siis lasid sa lahti. „Mõtlemisainet sulle”, muigasid sa õrnalt naeratades. Tõesti, sa ei eksinud. Tagantjärele mõeldes: kui oleksin taibanud küsida täpset põhjust, mis pani sind meenutama sügist, oleksin ehk praegu paremas olukorras...

Kuid see küsimus ununes pea. Vähemalt minul. Mul oli sinuga hea olla. Ja sinulgi oli minuga... vähemalt huvitav, ma tahaks uskuda. Lahendus kaalus üle probleemi sisu.

IV päev.

On neid, kes lähevad ja võidavad. Mina tulin ja olin. Sina ka. Ja see oli hea. Seekord sa lasksid mul olla. Küllap teadsid sa väga hästi oma oskusest mind hulluks ajada.
Omamoodi tegid sa seda selgi korral. Kuid teistmoodi. Vaoshoitumalt. Ja tulemus? Tulemus sellest ei paranenud!
Tundsin end kui vangis. Ja sina olid vangi omanik.

III päev.

Kolmandal päeval, just siis kui hakkasin end sinuga juba kodusemalt tundma, või vähemalt aimasin, mida sinult oodata, oskasid mind taas üllatada.
Esimese asjana küsisid: „Sa vist kipud tihti armuma?”
Millest küll selline järeldus? – mõtlesin endamisi, kuid jätsin küsimata. See-eest vastasin peale hetkelist pausi, et: ei tea, armuma ehk tõesti, kuid armastama harva.

„I figured,” vastasid kerge muigega naeratades. Justkui mõnituseks kasutasid teist keelt, pannes mind tundma veelgi ebamugavamalt. Võõrkeelt kasutatakse üksnes selleks, kui emakeelsena võiks öeldu kõlada liialt... otseöelduna, liialt tõelisena. Siis kui tahetakse sõnade tähendusega distantsi hoida.

Ja mida see pidi tähendama? - mõtlesin endamisi.

Vist võis see tähendada üksnes kaht asja. Sa kas niisama mõnitasid mind ja püüdsid mind eksiteele viia; või tundsid sa end samuti ebamugavalt. Või andsid mulle märku, end võin end ebamugavusest väljalibistamiseks kasutada samu keelelisi meetodeid, või ei mõelnud sa sellega üldse midagi...
Rohkem kui kaks varianti, kui mõtlema hakata, sinu puhul on see elementaarne. Mängu oli toodud uus tasand, meeldinuks see mulle või mitte.


Muuseas: te kindlasti mõtlete, et teen säärastest pisiasjadest ennatlikke järeldusi?

II päev.

Sa naeratasid. Tundsid end enesekindlamalt kui eelmisel korral. Ja see oli hea ning aitas minulgi end paremini tunda. Ma ei tea, võib-olla oli see teeseldud esekindlus; hoiak, mis pidanuks tagama haavamatuse. Või vähemalt andma mõista, et teoreetiliselt leidub alati võimalus, et „sinuga on kõik korras”. Rääkigu ja arvaku mida nad tahavad.

Ometi tundus su naeratus olevat siiras. Ja nii oli hea.

Sa rääkisid mulle fotograafiast. Rääkisid sellest, kuidas fotole jäädvustatud pilt on nõnda habras, hapram kui mõni tuntud maal kunstimuuseumis. Aeg mängib seal hoopis teistsugust rolli. Sel ajal kui maal või jumala eest – skulptuur või arhitektuuriteos – saavutab ajaga kustumatu võlu, kipub foto igaveseks tuhmuma. Ajaga on raske manipuleerida, ütlesid mulle, hetkeks tundub, et ta on sul käes, kuid järgmisel hetkel kadunud. Niivõrd kadunud, nagu mõni üldsusele sündimata või kaotsi läinud geniaalne kunstiteos. Ajalugu pole kaugeltki mitte see, mida tuntakse, vaid ennekõike see, mida ei tunta. Aga see pole enam lugu, see on lihtsalt aeg. Aeg ilma loota. Ta on olemas, aga talle ei saa sõrmega näidata. Tema olemasolu on tunnetatav.
„Kas mina olen olemas?” küsisin sinult selle peale.
„Ma ei tea,” vastasid „võimalik, et oled”.

Tundsin, et oled taas minu üle mingit võimu saavutanud. Võimu, mille olemasolu mul pole kuidagi võimalik kontrollida... tundsin end ajas kaotsiläinud jutustusena, mida on võrdlemisi võimatu taastada, kuid mis nüüd sinu palge ees seisab ja nõutult jälile üritab saada, mis temaga on juhtunud.

Sa naeratasid. Mina naeratasin vastu. See oli kummaline naeratus.

"Hetked Sinuga" - I päev: mangomahl.

Ma ei saanudki sinust päris täpselt aru kui mulle oma mangomahla ulatasid. Võtsin selle sinult vastu, võib-olla üksnes seetõttu, et sõna "mangomahl" kõlab niivõrd ilusti, et seda vastuvõtmata jätta oleks olnud suisa patt.
Ütle veel, et sõnadel pole tähendust lisaks sellele, millele nad viitavad! Ei ütlegi, ei ole väitnud, et ütleks või et seda keegi teine oleks teinud. Ja seda on meeldiv tõdeda. Ehk vabandab see ühtlasi välja minu "mangomahlajuhtumi". Kõlab ilusalt, eksole? Taas kord.

Sõnad saavad võitu juhtumi üle. Enamasti tunnen end sellistes olukordades petetuna, kuid kui õnnestub end sel viisil viimaks välja vabandada, on pigem uhke tunne. Justkui valdaks mingit kummalist kunsti, mis aitaks elu üle võitu saada. Kontrollida kõike, mida peetakse reaalseks. Justkui luua uut ja paremat reaalsust.

*
Naeratasid kui mangomahla minu poole libistasid. See eraldas meid. Juhtis käigu minu suunas, et teeksin otsustava lükke. See oli vist kahepoolne. See kõik. Kõik oli kahepoolne ja me mõlemad olime otsustajad. Võitjaid siin polnud, kaotajaid samuti mitte. Sellest saan ma tegelikult alles nüüd aru. Ma ei tea, kuidas oli Sinuga? Mõistsid seda samuti nõnda nagu mina ja nüüd mõtled juhtunule sama moodi? Või vastupidi: vedasid mind tol korral alt? Nägid läbi minu naiivsust? Ja peidetult muigasid selle üle, et mina võisin samuti mõelda? Ei tea. Ei tea. Ja ei saagi ilmselt teada.

Igaljuhul mul on hea mõelda, et sel hetkel tõusime me kõrgemale kahest inimesest, kes istuvad kohvikus ja keda eraldab klaas mangomahla. Me olime kõrgemal. Tõesti olime.


***
[tegu on muuseas fantaasiaga, mitte tõestisündinud looga;)]

Tänavatango!

Mitte üksnes tänavatango, kasvõi "niisama" tango. "Lihtsalt" tango. Ükskõik kus.
Tango. Tango. Tango.
Tango!
...ja mis tangosse puutub, siis varsti taas tantsukursustele...:)


Igaljuhul postituse mõte on üks video, mille juhuslikult leidsin:


Mul pole sõnu, minu meelest on see... nagu seal üks kommenteerija ütles "Kuidas saab seda hinnata alla kuue palli!?" (ehkki valikus on minu teada maksimumiks viis. Igaljuhul: mõte jääb samaks!)

Ikkagi Madonna!

"Ikkagi Madonna" - sedalaadi kommentaare võis lugeda mõningatest kommentaariumidest, mis puudutasid Madonna kontserti Eestis. Väidetavalt võrdlemisi palju inimesi - umbkaudu 70 000!? Minu arvates on seda palju, üllatavalt palju... samas ka mitte väga üllatavalt, aga siiski.

Minu suhtumine Madonnasse: kunagi meeldis täitsa hästi, mingi väga lühikese aja peaaegu, et isegi "fännasin". On laule, mis temalt meeldivad. Samas: on palju laule, mis paljudelt artistidelt meeldivad. Madonna pole minu jaoks siiski midagi (väga) erilist.

Aga midagi on, ja ma pakuks, mis see on: esiteks suudab ta olla siiski võrdlemisi originaalne - see madonnalikkus, sinna hulka kuulub nimi, see... lähenemine (nimetagem seda nõnda); ja tegelikult suudab ta nii mõnegi oma stiiliga justkui omas elemendis olla. Kasvõi too algusaegne erootiline variant, ja ka hilisem disco-variant. Ja seda hõlmav ja siduv popilik "variant". Selle kõige kohta võib öelda: see on Tema. Eriti esimese variandi puhul, sest discot oskab igaüks teha. Ometi ei kaotanud discolikkus temalikkust ja ei olnud kuidagi võlts. Ja kõik mahub nimetuse alla pop.

Ma üldiselt arvan, et ta on hea, eriti need temalikud laulud, mida minu arvates ei ole just palju, ehk ühe plaadijagu, kui sedagi (samas ei saa kaugeltki öelda, et ma oleks tema muusika asjatundja!). Samuti tunnustustväärt pühendumus, ja siiski veel ju võrdlemisi vaadatav (st võiks olla hullem). Jne.
Aga: niivõrd kaua tegutsenud artisti kohta tundub see minu arvates olevat pigem elementaarne, mitte niivõrd midagi üllatavat. Ja kaua tegutsemiseks ei pruugi teatavasti olla üliandekas. Näiteks Prince'i hindan ma hulga rohkem, kasvõi muusikalise poole pealt, Michael Jacksonist rääkimata (kelle kümne aasta tagust kontserti võrreldi kui Madonnast midagi mõõtmatult paremat! - aga see ei ole ehk väga objektiivne, Jacksoni-fänn nagu ma olen).

Üldiselt oli näha, et rahvas oli siiski võrdlemisi pettunud. Segi nendega, kes nimetavad pettunuid "külmadeks eestlasteks" (mida saab väita ükskõik millise negatiivsema ja ehk tõese kriitikavoolu kohta) ja vastupidi: kiitsid üritust kordaläinuks. Ja näpuotsaga ka neid, kes "pole midagi paremat elus näinud".

***

Tunnistan, et minulgi on siin kõhe arvamust avaldada (hoolimata sellest, kas ja kes seda üldse lugeda võib!?), sest üldiselt pean ma nähtust nimega Madonna väga positiivseks. Aga midagi, mida tahaks kritiseerida on pigem publiku suhtumine: nimelt ma arvan, et ma ei eksi kui väidan, et vähemalt pooled või pigem enamus läksid Madonnat vaatama stiilis "aga mina olen Madonna kontserdil käinud!" - ja see on tore, kuid kui see vastab tõele, siis selle järgi tõsimeeli öelda, et: tegu on niivõrd tasemel staari ja kontserdiga, et kõik oli tipptasemel? - selle siirusesse ma eriti ei usu!
- ja siin tekibki minu arvates mingitlaadi lõhe ja konflikt. Arvud räägivad üht, kvaliteet justkui midagi muud. Ja lahendus? - "Ikkagi Madonna" - see on minu arvates lahendus. Ja ma arvan, et tuleb leppida, et Madonna puhul on tegu pigem justkui kaubamärgiga, mitte niivõrd tipptasemel geniaalse popmuusikuga. Pigem staar kui muusik. Ja kui nii on, siis: sealt see konflikt tekibki, sest seda ei taheta enestele tunnistada. Ja sedalaadi tunnistamatus tuleneb kusagilt sisemusest, isiklikust hoiakust - mida ma arvan, et võib nimetada enesekaitseks, eneseuhkuseks vms.

Jah, maitse üle ei vaielda (mingi piirini!). Aga siinkohal ma arvan, et sel mõttekäigul on tõetera sees...


***

Positiivne: Madonna kui nähtus, kõige sellega, mis on temas äravahetamiseni madonnalikku.

Negatiivne: rahvasumm, kes tegelikult ei pea niivõrd Madonna muusikast, kuivõrd iseendast ja soovist öelda "käidud-nähtud" ja kes seejärel nii iseendale kui teistele piisavalt tõestada püüavad (et kontsert ikka piletiraha väärt oleks), et tegu oli ikka tasemel šouga ja tasus käia ja mis peamine: et tegu on siiski superartisti ja superkontserdiga!

- seda võib öelda paadunud fänn. Kuid ma arvan, et vähemalt pooled sedalaadi kommentaaridest on võrdlemisi võltsid. Ja siis ainus ja põhiline mida öeldakse on väited: "Ikkagi Madonna", "Tasemel staar, seega (?) tasemel kontser!" jne.


***

Nii et selline arvamus. Ja kui keegi oskab mulle öelda, mida uut on Madonna muusika-popmaailma toonud, milles seisneb tema geniaalsus, tema plahvatuslikkus, mis mõjub ka väljaspoole teda...; jah, eripära on igal artistil, kuid mis teeb peale võrdlemisi pika karjääri Madonna veel eriliseks? - siis öelge mulle ka!
Jah, temas on see Midagi, need kaks-kolm "varianti", mida ma temast mainisin, mis on justkui asendamatu ja madonnalik, kuid minu arvates on see ka kõik.
Lisaks ma arvan, et Madonna on siiski kuulatav, kuid minu jaoks ei ole ta üldse kontsert-tüüpi artist nagu nt Metallica, Aerosmith, Michael Jackson, Prince ja paljud-paljud teised. Ta võib olla meeleoluartist muusikavideos või plaadimängijas, või minugi poolest discoartist mõnes klubis, aga... kontsertarist? Ja kõike seda arvesse võttes: ma arvan, et ei tule öelda "eestlased on külmad", ehk on siinkohal tõesti "viga" pigem Madonnas?

Kuid see tuleks talle andestada, siin ei tulegi süüdistada teda. Siin tuleb ehk viidata neile, kes tegelikult polnud siirad-kontserdile minejad. Usun, et Madonnagi oleks olnud pigem rõõmus poole vähema, kuid hingega asja juures oleva publikuga, kui poole suurema rahvasummaga, kes kontserdi mõnevõrra nõutult jälgivad ja mõtlevad: "Siin ma nüüd olen, aga ikkagi Madonna!"

Lõpetuseks ja kõigest hoolimata: Respect Madonnale!

"kui üle varju ei püüa hüpata ja end sellega ära petta, on kõik korras"