***

"Hetked Sinuga" jätk:
Esimene tähelepanek: kohtumine

Esmaseid kohtumishetki võib olla mitmeid. Ühed - ja ilmselt enimlevinud - on need juhuslikud kohtumised, mille puhul alles hiljem hakkab sulle pärale jõudma, kellega sa täpselt kohtusid. Veelgi levinumad on need, kellega kohtumist sa ei märkagi - peaasjalikult seetõttu, et kohtumine vaid kohtumistasandile jääbki. Kuid on ka kolmas ja haruldasem variant: tegu on küll esmase kohtumisega, kuid see ei üllata sind oma esmakordsusega, vaid pigem tundega, et sa oled seda inimest juba kogu elu tundnud.

Nõnda juhtus ka minuga. Ma ei tundnud sind, ometi tundus, nagu oleksin tundnud. Ja näib: et ma ei eksinud!
Sinu nägemine ei tekitanud üllatuslikku mõtet "selline sa siis oledki" - mõtet, millega pidanuks tasapisi harjuma, vaid vastupidi: "meeldiv kohtuda!" - ma teadsin koguaeg, et sa selline oled. Justnimelt selline.

Keskmisest veidi pikemad, pruunikad juuksed. Õrn, hooliv naeratus. Soojad silmad... - Kohalolu. Sa olid kohal ja mina tundsin seda.


***

Teine tähelepanek
[kirjutamisel...]