Muidugi mõista kannan siia päevikusse üksnes neid juhtumeid, mis osutusid minu jaoks meeldejäävaiks... - mõeldes, et kui kunagi satun seda päevikut lugema, ei kohta siin midagi ebaolulist. Kuid – mitte, et mu „latt oleks langenud” – on olulisus hakanud minu jaoks järjest uusi tähendusi saama. Seetõttu on ka päevikusissekanded muutunud detailsemaks.
Umbes sel hetkel – peale armumise küsimust – muutus mõnevõrra meie suhtlemine. Me rääkisime teistsugustest asjadest, justkui kõige olulisemad küsimused oleksid juba lahendatud ja küsitud. Just, ennekõike küsitud, lahendatud ehk vaid selles mõttes, et lahenduseks osutus nende lahendamatus. Ja niisiis sai see seljataha jäetud, õpitud jalutama teisi radu, märkama teisi asju...
Toon siia ära mõned kirjeldused, mida ma algselt tahtsin päevikust välja jätta, kuid mille ma sellegipoolest siia ära toon:
[kirjutamisel... (vt järgmist postitust - "Hetked Sinuga" jätku!)]
No comments:
Post a Comment