Kolmandal päeval, just siis kui hakkasin end sinuga juba kodusemalt tundma, või vähemalt aimasin, mida sinult oodata, oskasid mind taas üllatada.
Esimese asjana küsisid: „Sa vist kipud tihti armuma?”
Millest küll selline järeldus? – mõtlesin endamisi, kuid jätsin küsimata. See-eest vastasin peale hetkelist pausi, et: ei tea, armuma ehk tõesti, kuid armastama harva.
„I figured,” vastasid kerge muigega naeratades. Justkui mõnituseks kasutasid teist keelt, pannes mind tundma veelgi ebamugavamalt. Võõrkeelt kasutatakse üksnes selleks, kui emakeelsena võiks öeldu kõlada liialt... otseöelduna, liialt tõelisena. Siis kui tahetakse sõnade tähendusega distantsi hoida.
Ja mida see pidi tähendama? - mõtlesin endamisi.
Vist võis see tähendada üksnes kaht asja. Sa kas niisama mõnitasid mind ja püüdsid mind eksiteele viia; või tundsid sa end samuti ebamugavalt. Või andsid mulle märku, end võin end ebamugavusest väljalibistamiseks kasutada samu keelelisi meetodeid, või ei mõelnud sa sellega üldse midagi...
Rohkem kui kaks varianti, kui mõtlema hakata, sinu puhul on see elementaarne. Mängu oli toodud uus tasand, meeldinuks see mulle või mitte.
Muuseas: te kindlasti mõtlete, et teen säärastest pisiasjadest ennatlikke järeldusi?
No comments:
Post a Comment