Sa naeratasid. Tundsid end enesekindlamalt kui eelmisel korral. Ja see oli hea ning aitas minulgi end paremini tunda. Ma ei tea, võib-olla oli see teeseldud esekindlus; hoiak, mis pidanuks tagama haavamatuse. Või vähemalt andma mõista, et teoreetiliselt leidub alati võimalus, et „sinuga on kõik korras”. Rääkigu ja arvaku mida nad tahavad.
Ometi tundus su naeratus olevat siiras. Ja nii oli hea.
Sa rääkisid mulle fotograafiast. Rääkisid sellest, kuidas fotole jäädvustatud pilt on nõnda habras, hapram kui mõni tuntud maal kunstimuuseumis. Aeg mängib seal hoopis teistsugust rolli. Sel ajal kui maal või jumala eest – skulptuur või arhitektuuriteos – saavutab ajaga kustumatu võlu, kipub foto igaveseks tuhmuma. Ajaga on raske manipuleerida, ütlesid mulle, hetkeks tundub, et ta on sul käes, kuid järgmisel hetkel kadunud. Niivõrd kadunud, nagu mõni üldsusele sündimata või kaotsi läinud geniaalne kunstiteos. Ajalugu pole kaugeltki mitte see, mida tuntakse, vaid ennekõike see, mida ei tunta. Aga see pole enam lugu, see on lihtsalt aeg. Aeg ilma loota. Ta on olemas, aga talle ei saa sõrmega näidata. Tema olemasolu on tunnetatav.
„Kas mina olen olemas?” küsisin sinult selle peale.
„Ma ei tea,” vastasid „võimalik, et oled”.
Tundsin, et oled taas minu üle mingit võimu saavutanud. Võimu, mille olemasolu mul pole kuidagi võimalik kontrollida... tundsin end ajas kaotsiläinud jutustusena, mida on võrdlemisi võimatu taastada, kuid mis nüüd sinu palge ees seisab ja nõutult jälile üritab saada, mis temaga on juhtunud.
Sa naeratasid. Mina naeratasin vastu. See oli kummaline naeratus.
No comments:
Post a Comment