"Koltunud lehed. Jahedavõitu tuuled. Talveendeline õhk. Nukrus."
Tol hetkel haarasid sa mul käest ja ütlesid, et see hetk meenutab sulle sügist ja seetõttu vajavat sa tunda teise inimese soojust. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis tekitas sinus sügisetunde, sel südasuvisel päeval, ei tahtnud küsidagi, sest sellel polnud minu jaoks niivõrd tähtsust. Võib-olla nautisin liialt seda spontaanselt tekkinud hetke, mil otsustasid mu käe järele haarata...
Ja siis lasid sa lahti. „Mõtlemisainet sulle”, muigasid sa õrnalt naeratades. Tõesti, sa ei eksinud. Tagantjärele mõeldes: kui oleksin taibanud küsida täpset põhjust, mis pani sind meenutama sügist, oleksin ehk praegu paremas olukorras...
Kuid see küsimus ununes pea. Vähemalt minul. Mul oli sinuga hea olla. Ja sinulgi oli minuga... vähemalt huvitav, ma tahaks uskuda. Lahendus kaalus üle probleemi sisu.
No comments:
Post a Comment