Ettevaatust, tank... ja seks! Ettevaatust, Inimene!

Ettevaatust, tank... ja seks!
Ettevaatust, Inimene!

Nimelt aeg-ajalt netis ringi kolades satun igasuguste huvitavate asjade peale. Nimelt ei sea ma enamasti mingeid piiranguid, mis mind huvitab ja mis mitte, mis on n-ö minu teema ja mis mitte (ehkki nt tabloid-ajakirjandust ei salli ma silmaotsaski!). Sellegipoolest sattusin sellisele artiklile.
Lugu räägib sellest, mida enne uue partneriga seksuaalvahekorda astumist peaks kindlasti küsima ja seal on ära toodud kümme punkti (mis kangesti meenutab mõnd küsitlusankeeti).
Kuid mis mulle selle juures silma jäi, oli kellegi "praktiku" kommentaar sellele (12.08.2009 09:27):

---

lisaks:
1. suuna vähemalt 500 W pirniga lambi valgus partnerile näkku
2. küsimused esita kirjalikult
3. iga vastuse juurde allkiri koos kuupäeva ja kellaajaga
4. kogu protseduur vii läbi advokaadi juuresolekul

---

Siinkohal tsiteeriks ühtlasi filosoof-kirjaniku Alain de Bottoni teost "Armunu esseed" - ja sellest Mõistus ja keha-nimelisest peatükist järgnevat lõiku (muuseas: minu jaoks üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen!):

"Kui mõistust on aina taunitud, siis sellepärast, et ta ei taha loobuda juhtimast asju, mis tõenäoliselt ei allu analüüsile; filosoof magamistoas on sama naeruväärne nagu filosoof ööklubis. Mõlemal puhul on keha esiplaanil ja kaitsetu ning mõistusest saab hääletu, osavõtmatu arvustamisinstrument. Mõtte truudusetus seisneb ta isiklikkuses - "Kui on midagi, mida sa mulle öelda ei saa," küsib armsam, "asju, mida sa pead mõtlema üksinda, kas olen ma siis ikka su südames?" See on mõtlemise pahandav distants ja üleolek, mis rüvetab haritlase, tehes temast vaenlase mitte vaid armastajale, vaid ka riigile, algatusvõimele ja klassivõitlusele."
(lk 42)

Sisuliselt on tegu olukorraga, mida võiks sisse juhatada tuntud lausega "Raske õppustel, kerge lahingus", kuid mis tegelikult kipub reaalsuses tihtilugu vastupidi olema: "Kerge õppustel, raske lahingus". Ehkki õppused teevad kahtlemata lahinguolukorda mõõtmatult lihtsamaks, pole need olukorrad omavahel võrreldavad. Nii nagu pole tihtilugu ühildavad praktika ja teooria, pole ka ühildavad mõistus ja keha. Teinekord on nad suisa teineteisele vasturääkivad; või isegi teineteist välistavad.

(Umbes nagu levinud Slavoj Žižeki Freudile viitav näide sellest, kuidas hull, kes arvab, et ta on kuningas, pole mitte vähem hull kuningast, kes tõesti peab end kuningaks (st usub, et "kuninga endana" on ta midagi enamat kui lihtsurelik);
teisisõnu: kuningas pole kunagi kuningas iseenesest, ta on kuningas seetõttu, et teised teda kuningaks peavad. Aga et olla kuningas, peab ta seda tõsiasja ühtlasi iseenda eest varjama. Tegu on teatava paradoksaalse mõttemänguga, n-ö mitteäratundmisega.
Kui kuningas peab end tõesti kuningaks - on ta hullumeelne; kui ta end kuningaks ei pea ja näeb läbi oma paradoksaalselt mõttemängu - pole ta enam kuningas. Sisuliselt: üks äärmus väistab teist; et asi toimiks, peab tegu olema millegi vahepealsega)

Julgen arvata, et umbkaudu on sarnane olukord ka siin. Ja et mitte keerutada ja asjata tolmu üles keerata, võiks vast öelda:
jah, ma tean, et sõjaolukorras pean ma olema läbini mõistlik; jah, ma tean, et vahekorda astudes on need asjad olulised, kuid... kuid: inimeses on ometi mingisugune tasakaal. Täpselt samuti nagu igasugune ärritatus tõmbab endale vastavalt olukorrale teatavat sihtotstarbelist tähelepanu, täpselt samuti nagu mõtlemise ajal tõmbub "kulm kortsu", täpselt samuti nagu... midagi tuleb millegi arvelt, nagu mõned asjad ei käi koos, nagu üks asi välistab teist...

Lõppudelõpuks arvan, et see on tunde küsimus ja igaüks teab väga hästi millega ta riskib kui ta ülaltoodud ankeeti partnerile ninaalla ei topi. Aga samuti teab ta ka seda, millega ta riskib kui ta seda teeb. Ja samuti teab ta seda, et ilmselt enamasti ei tule selline asi kõneallagi...
see on umbes sama nagu "sõjaolukorras rahulikuks jääda".


Ja veelgi enam: tulles tagasi kuninga-jutu juurde - kas pole teatud asjad justnimelt seetõttu tunnetuslikult ligitõmbavad, sest sa tead, et tegelikult on nad keelatud!? Ma ei räägi siin "keelatud naudingust seksuaalvahekorras" mis oleks pigem jabur-enesehävituslik ettevõtimine (st olukord võib olla seda "erutavam", sest ma tean, et ta võib olla viirusekandja???"), vaid pigem lihtsad-levinud juhtumid, kus reeglite rikkumine on just seetõttu nauditav, et tegu on millegi keelatuga; et kättesaamatu jahtimine on just seetõttu nauditav, et ta on kättesaamatu (ja kui ta saab kättesaadavaks, kaotab ta ka oma võlu)... et teisel pool aasa on rohi alati rohelisem kui siinpool!

Asi pole mitte üksnes teadmatu lünga fantaasia abil täitmises: juba mõistuse tasandil on inimene väga vastuoluline ja paradoksaalne olend. Meenub taas üks Žižeki mainitud nali Hearsti ajalehe peatoimetajast, kes keeldus välja võtmast auga ärateenitud puhkust:
Kui Hearst temalt küsis, miks ta ei taha puhata, vastas toimetaja: "Kardan, et kui oleksin paar nädalat töölt ära, langeks ajalehe läbimüük; veel rohkem kardan aga seda, et kuigi mina olen ära, läbimüük ei langegi!"
(lk 137)

Eevaga Kompressoris pannkooke süües arutlesime samal teemal ja sarnaste analoogide üle, tal oli neid kohe varast võtta (mitte enda kogemusest, eksole, vaid lihtsalt): näiteks kujutlegem, et naine läheb mõneks ajaks kodunt ja muretseb, kas mees ikka hakkama saab; aga muretseb veelgi rohkem kui selgub, et mees saabki hakkama!
Jne.

See läheb küll juba vaikselt teemast kõrvale, aga siiski ma usun, et sobis siia. Näitamaks, kuivõrd "irratsionaalne" võib inimene teinekord olla. Ta lähtub mingist kummalisest ihast, mida ta ei salli, kuid ilma milleta on veelgi hullem. Nagu Freudi mõte naiste kohta, et: naised on hirmsad, kuid ilma nendeta on veelgi hirmsam!


Lõppeks:
Mõistus on hirmus, kuid ilma mõistuseta on veelgi hirmsam.
Keha on hirmus, kuid ilma kehata on veelgi hirmsam.
Ja mis siis üle jääb?
Inimlikkus kõige puhtamal kujul!;)


Ja lõpetuseks mõned read Doris Karevalt:

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.