Ma ei saanudki sinust päris täpselt aru kui mulle oma mangomahla ulatasid. Võtsin selle sinult vastu, võib-olla üksnes seetõttu, et sõna "mangomahl" kõlab niivõrd ilusti, et seda vastuvõtmata jätta oleks olnud suisa patt.
Ütle veel, et sõnadel pole tähendust lisaks sellele, millele nad viitavad! Ei ütlegi, ei ole väitnud, et ütleks või et seda keegi teine oleks teinud. Ja seda on meeldiv tõdeda. Ehk vabandab see ühtlasi välja minu "mangomahlajuhtumi". Kõlab ilusalt, eksole? Taas kord.
Sõnad saavad võitu juhtumi üle. Enamasti tunnen end sellistes olukordades petetuna, kuid kui õnnestub end sel viisil viimaks välja vabandada, on pigem uhke tunne. Justkui valdaks mingit kummalist kunsti, mis aitaks elu üle võitu saada. Kontrollida kõike, mida peetakse reaalseks. Justkui luua uut ja paremat reaalsust.
*
Naeratasid kui mangomahla minu poole libistasid. See eraldas meid. Juhtis käigu minu suunas, et teeksin otsustava lükke. See oli vist kahepoolne. See kõik. Kõik oli kahepoolne ja me mõlemad olime otsustajad. Võitjaid siin polnud, kaotajaid samuti mitte. Sellest saan ma tegelikult alles nüüd aru. Ma ei tea, kuidas oli Sinuga? Mõistsid seda samuti nõnda nagu mina ja nüüd mõtled juhtunule sama moodi? Või vastupidi: vedasid mind tol korral alt? Nägid läbi minu naiivsust? Ja peidetult muigasid selle üle, et mina võisin samuti mõelda? Ei tea. Ei tea. Ja ei saagi ilmselt teada.
Igaljuhul mul on hea mõelda, et sel hetkel tõusime me kõrgemale kahest inimesest, kes istuvad kohvikus ja keda eraldab klaas mangomahla. Me olime kõrgemal. Tõesti olime.
***
[tegu on muuseas fantaasiaga, mitte tõestisündinud looga;)]
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment