Mis juhtub siis kui saavad kokku niivõrd kummaline juhtum/ehitis/projekt (või kuidas seda - olgem ausad! - "risti ja viletsust" nimetadagi) ja niivõrd kummaline tegelane nagu Anu Saagim?Vastus on siin. Ja pildina ka väljatoodud.
Kommentaariks nii palju, et: ehkki ma olen Saagimist arvanud pigem halba kui head, siis see... oma niivõrd absurdsuses, st mõlemapoolses absurdsuses - See "sammas" kui absurdne ettevõtmine ja See inimene kui... Anu Saagim (pole ma temast siiani aru saanud!), siis tulemus on samuti kuidagi absurdselt tragikoomiline. Aga minu arvates, öelgu mis nad tahavad: sobivad kokku!
Kõige toredam on muidugi nüüd see, et üks süüdistab teist, ise nad vist aru ei saa, et neid ei saa isegi mitte võrrelda... nad on selleks liialt sarnased. Nii "sammas" kui Anu Saagim. Või vaidlete vastu?
Olgu veel öeldud, et nõustun Saagimi sõnadega kui ta sisuliselt räägib tüüpilisi kulunud mõtted, et "sammas põlistab pigem selle püsitajaid", et see on kunstiliselt "küündimatu" jne, aga mitte päris sellega, et Tema seda sammast nüüd just ilusamaks teeks. Aga noh...
...minu arvates täitsa harmoneerub. Hehe:)
Aga see on vaid minu arvamus. Minu aus arvamus. Justkui ideaalselt harmoneeruv labasus.
***
Muidugi jääb küsimus: mida täpselt mõtles ta selle "koleda asja kaunistamise" all? Igaljuhul põhjus, millest see postitus sai postitatud, on imelihtne: kas polnud mitte oodatav, et säärane absurdne sambaprojekt saab ka säärast absurdset kajastamist? Minu arvates oli oodatav - ja sellest ka jutt ideaalsest harmooniast Anu Saagimi ja Samba vahel! Silm puhkab.
Pealegi: nagu kunagi ühest blogist lugesin: rahu ja üksmeel saaks tekkida üksnes siis, kui kõik osapooled oskaksid seda sammast vaadata läbi irooniaprisma. Tõsidusest on asi kaugel. Algusest peale. Või kui, siis võib seda ehk äärmisel juhul nimetada: tragikoomiliseks. Seetõttu mulle see pilt meeldibki: täiuslik tragikoomika kehastus!
No comments:
Post a Comment