Annabel Lee

Edgar Allan Poe - Annabel Lee
Üks mu lemmikluuletusi; niivõrd läheb see mulle südamesse. Ei saa vist küllalt selle lugemisest. Ikka ja jälle ülelugemisest.
Kunagi sain 35 krooni eest luulekogu Ronk, kus on kõrvuti nii inglise- kui ka eestikeelsed. Ja... see luuletus on minu arvates üks neist, mis on tõlkimatu...; juba varem sattusin youtube'is peale mõnele videole, mis on selle luuletuse põhjal tehtud, ja siin nad on, minu arvates kaks parimat;
ning see on midagi, mida ma naudin. Need sõnad, see kõla, ja tähendus. Kas saab veel olemas olla midagi... ideaalsemat!?

Esimene variant:


Teine variant:


Kusjuures kunagi meeldis see teine variant rohkem, nüüd aga meeldis esimene rohkem. Vist.

Nii, mõned filmid, mida ma pole näinud, kuid mida võiks tulevikus vaadata:

Who's Afraid of Virgina Woolf?
The Enigma of Kaspar Hauser
Hitchcock's Psycho
Shadow of a Vampire
They Live

Esimene on mul arvutis täitsa olemas ja täna-homme on sellega seoses pisuke filmielamus plaanis. Kusjuures seda filmi on väga kiidetud. Järgmisena tahaks ära vaadata Psycho. Ja kindlasti ka Lynchi Mulholland Drive'i.

natuke luuleridu.

uuesti...

sulge mu eest silmad
sest ma ise ei jõua
ei,
mitte surmaks
vaid hetkeks.

ja ärata mind taas
kui olen kõhutäie maganud
unustanud
ja uuesti loonud.


sulge mu eest silmad
sest ma ise ei jõua
ei,
[...]

ja ärata mind taas
jah, just nüüd on õige aeg!

unustatu
on uuesti loodud.


25.11.2009



***

ükskord
ütlesid midagi vahepealset
ja seal vahel
seal
seal oli midagi sealset
vahepealset
seal
mis jäi mullegi kõlama

sõnama
sa ütlesid midagi siis
ja tol korral
siin...
seal oli midagi sealset
vahepealset
sinus
mis jäi mullegi kõlama.


24.11.2009 (poolik)



***

see vaikushetk
kestab üks hetk kauem

alati
kui palud.

hoiad kinni
ja palvetad


iseeneses.


16.11.2009


[muuseas mul on tõsimeeli tunne, et... ei lähe see kirjutamine enam eriti! kuidagi... korduvad kõik mõtted/sõnad ja need, mida võiks "luuletusteks" pidada. aga... ehk on asi pühendumises, sest nii harva kui viimasel ajal on õnnestunud midagi kirja panna, on kõik sellised "lambikad"]

Tõeliselt filosoofiline vastus...

K. küsis msn-is, et mida ma arvan, kas üks inimene oleks nõus ühe asjaga või mitte?
Tõeliselt ärritavalt-'filosoofiline' vastus kõla(k)s umbkaudu nõnda:

Võib ju püstitada sellise hüpoteesi (aga peame meeles pidama, et üksnes teoreetiliselt!), et juhul kui vaadata asja vähegi objektiisest vaatenurgast ja välistada igasugused asjatud eelarvamused, mis võivad meid arvamuse avaldamises eksitada, siis Teoreetiliselt, ehk mingi tõenäosuse läbi, juhul kui midagi väga ootamatut ette ei tule ja kui rakendada meile kõiki teadaolevaid retoorilisi lähenemisviise, kuidas kedagi vähegi saaks mõjutada nii, et ta meid kuulda võtab ja et tekib teatav suhtlusahel X-ga...

K. ütleb:
räägi maalapsele eesti keeles.

s i l v e r . ütleb:
...siis võiks ölelda, et EHK oleks ta nõus!


***

Teine tänane oluliselt sisukas vestlus msnis E.ga; selgituseks nii palju, et pidin E-le külla minema, kuid oli ilge magusaisu ja mõtlesin enne poest läbi astuda (mida ma lõpuks siiski ei teinud:)):

E. ütleb:
aga kas nii sobib, et poes käid pärast? koju minnes!
sest siin saan mina sulle magusat anda

s i l v e r . ütleb:
ee...

E. ütleb:
mul on komme

s i l v e r . ütleb:
aa...

E. ütleb:
mida ma tahangi, et sa ära hävitaks!

s i l v e r . ütleb:
mm...


(kusjuures hästi head kommid olid, aitäh, kallis E!:))


***

Autoriteetsuse paradoksid - Slavoj Žižek

Mõtlesin, et prooviks tõlkida, ja siin see on [ps: ie näitab seda väga kummalisena, nii et soovitan kasutada mozillat vms]:

Autoriteetsuse paradoksid

Slavoj Žižek

Olgugi, et lausungi tõe-taotlust ei ole võimalik tema seesmise sisu põhjal tuvastada, tekib ikkagi küsimus: mis on tema autoriteetsuse aluseks? Kierkegaard on siinkohal küllaltki selgesõnaline: autoritaarse avalduse lõplikuks ja ainsaks toeks on tema enese lausumisakt: „Aga kuidas saab apostel oma autoriteetsust tõestada? Kui ta tõestaks seda füüsiliselt, siis poleks ta apostel. Peale omaenese väite pole tal mingeid muid tõendeid. See peabki nii olema; vastasel juhul uskliku suhe temaga oleks otsene, selle asemel, et olla paradoskaalne.[1]”[2] Kui autoritaarsus on ‚tagatud’ otsese füüsilise sundusega, siis pole meil tegu tõelise autoriteetsusega (nt sümboolne autoritaarsus), vaid lihtsalt jõhkra jõu esindamisega: tõeline autoriteetsus oma kõige radikaalsemal moel on alati jõuetu, see on teatav „kutse”, mis „ei saa meid otseselt millekski sundida”, kuid millele me sellegipoolest oma teatavast sisemisest sundusest tunneme end olevat kohustatud järgnema. Sellisena on autoriteetsus oma olemuselt paradoksaalne; esmalt, nagu me just nägime, on autoriteetsus rüütatud teatud lausungisse üksnes siis, kui tema sisemine väärtus on katkestatud – me kuuletume autoriteetsele avaldusele seetõttu, et tal on autoriteetsus, mitte seetõttu, et tema sisu on sügav, tähendusrikas, jne:

Autoriteetsus on eriomane kvaliteet mis, tulles kusagilt mujalt, saab kvaliteetselt ilmsiks üksnes siis kui sõnumi või tegevuse sisu on seatud erapooletuna... [...][3] Hinnata oma isa üksnes seetõttu, et ta on intelligentne, on jumalakartmatus.[4]

Ometi näib Kierkegaard samal ajal täheldavat just vastupidist õpetaja prioriteetsusele õpetuse üle: apostel – kui inimene, kelle läbi Jumala autoriteetsus saab rüütatud – on taandatud oma rolli kui mingitlaadi võõra sõnumi kandja, isikuna on ta täielikult tühistatud, ainus, mis loeb, on sõnumi sisu:

Just nagu inimesel, kes on saadetud linna kirjasaatjana, pole midagi pistmist kirja sisuga, vaid üksnes selle kohaletoimetamisega; just nagu minister kes, saadetuna võõrasse õukonda, pole vastutav oma sõnumi sisu eest, vaid kes peab selle üksnes korrektselt kohale toimetama: nii peab ka apostel olema üksnes truu oma lõpuniviidavale ülesandele. Selles seisnebki apostli iseenda elu ohverdamise olulisus, isegi kui teda pole kunagi tagakiusatud faktis, et tegu on „vaesega, kes ent siiski paljusid õnnelikuks teeb”.[5]

Apostel on seega täielikus vastavuses tähistava (signifying – tlk märkus) Repräsentanz’iga; kõigi „patoloogiliste” tunnuste kehtetuks tunnistamine (tema psühholoogilised soodumused, jne) teeb temast puhta esindaja (representative – tlk märkus), kelle selgeim juhtum on diplomaat:

Esindajate all peame me silmas seda sama, mida mõtleme siis kui kasutame näiteks väljendeid ‚Prantsusmaa esindaja’. Mida teevad diplomaadid kui nad teineteisega suhtlevad? Nad lihtsalt toimivad, suhestudes teineteisega puhaste esindajatena, ja, ennekõike, nende endi tähendus ei tohi asjasse sekkuda. Kui diplomaadid omavahel suhtlevad, peavad nad esindama midagi, mille tähendus, olles pidevas muutuvuses, peab jääma teispoole nende endi isikuid: Prantsusmaa, Suurbritannia, jne. Selles vaadete vahetusprotsessis peab igaüks neist vastu võtma üksnes selle, mida teine talle edasi annab kui puhta funktsiooni esindaja, sealjuures ei tohi ta arvesse võtta seda, kes teine pool talle inimesena rohkemal või vähemal määral meeldivaks osutub. Interpsühholoogilisus esineb siinkohal sedalaadi vahetussuhtes täieliku ebapuhtusena. Terminit Repräsentanz tuleb vaadata justnimelt selles suhtes. Tähistajat tuleb mõista kui tähenduse vastandpoolust.[6]

Selles seisnebki autoriteetsuse paradoks: me allume inimesele, kelles autoriteetsus on rüütatud olenemata tema avalduste sisust (autoriteetsus lakkab olemast see, mis ta on, niipea kui me muudame selle sõltuvaks tema sisu kvaliteedist), ometi säilitab kõneall olev inimene oma autoriteetsuse sedavõrd, kuivõrd kui ta on taandatud sõnmi neutraalse kandja staatusele, mis kannab mingitlaadi transtsendentaalset sõnumit – olles vastandiks geeniusele, mille puhul geeniuse loodud töö sisu küllus väljendab geeniuse enese sisemist personaalset rikkust. Samalaadne topelt suspensioon määratleb ülima autoriteetsuse; nagu ka Kristuse puhul: mida Kierkegaard oma Filosoofilistes pudemetes välja toob, pole piisav asjaolu kui teada kõiki detaile oma õpetaja (Kristuse) elust, kõik, mida Ta on teinud ja kõiki Tema isikupäraseid jooni, et omada õigust end pidada Tema õpilaseks – selline kirjeldus Kristuse omaduste ja tegude kohta, olles kasvõi tõeliselt täiuslik, vaatab ikkagi mööda sellest, mis teeb Temast autoriteedi; paremad ei ole ka need, kes jätavad välja Kristuse kui isiksuse ja keskenduvad üksnes Tema õpetustele, püüeldes haarata iga Tema väljaöeldud sõna tähendust – sel viisil on Kristus lihtsalt taandatud Sokrateseks, üksnes vahendajameheks, võimaldamaks meile ligipääsu igavesele tõele. Kui, järelikult, Kristuse autoriteetsus ei ole sisalduv ei Tema isiklikes omadustes ega ka Tema õpetuste sisus, siis milles see sisaldub? Ainus võimalik vastus on: tühimikus, mis asub ühisosana kahe asetuse, Tema isiklike omaduste ja Tema õpetuste, vahel; hoomamatus X-is, kus „Kristus on rohkemat kui Tema ise” – selles ühisosas, mis vastab täpselt sellele, millele Lacan annab nimetuse object petit a.

Tõlgitud ingliskeelsest teosest: Slavoj Žižek „Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out”, Routledge Classics 2008; alapeatükk: „The paradoxes of authority” (lk 108-111).

---

[1] Küllaltki keerukas lause, mis Žižekil näeb välja nõnda: „That has to be so; for otherwise the believer’s relationship to him would be direct instead of being paradoxical.” Tõlkisin seda otsene/vahetu-paradoksaalse suhte vastanduses, sest religioosne hüpe Kierkegaardil on teatavasti alati paradoksaalne. Ilmselt on siinkohal ka mõeldud seda, et: usklik peab alati uskuma; pole muud autoriteetsust peale sõnade.

[2] Viide originaalteose joonealuses märkuses: Kierkegaard, „On the Difference between a Genius and an Apostle”, p.105.

[3] Isiklike tõlkeraskuste tõttu jätsin tõlkimata lause: „To be prepared to obey a government department if it can be clever is really to make a fool of it”.

[4] Ibid., pp. 96 and 100.

[5] Ibid., p. 106.

[6] Jacques Lacan, The Four Fundamental Concepts of Psycho-Analysis (London: Tavistock Publications, 1979), p. 220.

mõte...

Täna oli delfis lühike arvamuslugu, kus Lauri Leesi arvates on "Võidusammas pimedas etem". Kusjuures mina isiklikult olen sellega väga päri ning ka ise sellele mõelnud: silm lausa puhkab, eriti õhtutel, kus võib samba asemele mida-tahes ette kujutada.

Ja tundub tõesti, et enamusele sammas ei meeldi. Leesi väitel tema enda tutvusringkonnast u 200st on 198 neid, kellele ei meeldi, ja kahele meeldib. Mina isiklikult ei tea samuti kedagi, kellele meeldiks, ehkki pole selle kohta otseselt "küsitlust" teinud. Ka EHI näib, et õppejõud enamuses muigavad siiani selle samba üle.

Ja mõtlesin; et: tegelikult, kuivõrd sümboolset (ja rahalist) kahju see sammas on Eesti riigile tekitanud!? Sest pigem tundub, et tegu on siiski kahju kui kasuga. Kuid tragikoomiliselt absurdne, et keegi ei taha seda tunnistada. Müstika.

...ehkki, meeldis kellegi "nii ongi" kommentaar:

nii ongi, 21.11.2009 09:07
Ma arvan, et tegelikult on see sammas eestlaste ja venelaste lepitamiseks. Et ühel ööl viiakse see pronksmehe kõrvale ära ja siis saavadki eestlased ja venelased üksteisest aru.

Või isegi ilma viimata, kirjutas ju keegi kunagi ka ühes blogis, et ainus viis kuidas seda sammast vaadata - on: läbi irooniaprisma. Ja eks võikski ju see eestlaste-venelaste ühine irooniaprisma olla lepitajaks momendiks siinsete elanike vahel.

Mis puutub n-ö sümboolsesse kahjusse, siis mida arvata samba juurde tekkinud klaasist tutvustavast plakatist, kus on muuhulgas kirjas, et: klaas iseloomustab vabaduse haprust vms (peast tsiteerituna); arvestades asjaolu, millised jamad sellega on olnud ja et sammas juba pikemat aega kustunud!?
- ei ole ju võimalik seda kuigi tõsiselt võtta, vaid üksnes irooniaga!


Ja võiks öelda, et on isegi otseselt tajuda, kuidas too rist on möödujatele pigem muigemomendiks. Seda muigemomenti nimetangi sümboolseks kahjuks; mis on paraku hüvitamatu.
Siinkohal "tänud" samba autoritele ja konkursi hindamiskomisjoni esimehele, kelleks on "juhuslikult" Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ning kelle jaoks oli ilmselgelt otsustavaks asjaolu, et tegu on ristiga, mis sest, et keskkonda sobimatu, tehniliselt läbimõeldamatu, vildakas, vigadega jne jne... ütle veel, et religioosne usk ei pimesta ja on alati rahvale kasulik. Pigem arvan, et vastupidi.

Järjekordne irooniamoment: Eesti kui üks ateislikemaid riike Euroopas, mille pealinna keskväljakul ilutseb rist. See on tulemus kui mõeldakse üksnes: a) tänasele päevale ja b) iseendale.

fantaasia ja/või tegelikkus...

***

Kui ma ei eksi oli see loeng nimega "On Belief and Otherness", kus Slavoj Žižek tõi näiteks (multi)filmi Shrek, mis näitab suuresti tänapäevast ideoloogilist olukorda: me armastame samu asju nagu alati, kuid teises vormis; kusjuures jäädes sealjuures uskuma, et tegu ongi erineva asjaga:

Kes on seda filmi näinud, see teab, et tegu on justkui tavalise muinasjutuga ümberpööratud kujul:
'koletis' Shrek ja printsess suudlevad, mispeale printsess muutub samasuguseks roheliseks tegelaseks nagu Shrek, nad abielluvad ja elavad happily ever after...
kus draakon mitte ei sure, vaid tuleb välja, et draakon on naissoost ja saab kangelase truu kaaslasega parimaks sõbraks jne... - kui olukorda natukenegi lähemalt vaagida, pole ilmselt üllatus, et pealtnäha uue muinasjutu taga on täpselt see sama vana sisu. Nõnda ütles ka Žižek; ning seda iseloomustab (ilmselt mõneti irooniliselt) ka filmi lõpus olev laul "I'm a believer".

Oma teose "Enjoy Your Symptom!" sissejuhatuses kirjutab Žižek nõnda: "Truth is suspended in the name of efficiency: the ultimate legitimization of the system is that it works." (lk xxii)

Indeed. Oluline on see, et toimib. Pole oluline, mis on selle toimivuse taga. Meenub Kafka.


***

Et reedeti on mul kaks küllalt ettevalmistustnõudvat seminari; ja lähtuvalt oma sõltuvusest asendustegevustesse, kipub vastureedene öö venima küllalt pikaks. Nii ka seekord ja magada sain heal juhul tunnikese. Koju jõudes: kolksti tudule!
Mõne tunni pärast heliseb telefon:

emme: "Kas sa magasid?"
mina (ärevalt): "Mis kell on???"
emme: "Üheksa"
mina (endiselt ärevalt): "Õhtul või hommikul???"
emme: "Õhtul"... "Kas sa magasid"
mina: "Ee... hee... ei, loomulikult mitte!" - endalgi irooniline muie iseenda üle näol: loomulikult magasin!

Kunagi olin ma kuri kui mulle une ajal helistati. Peagi sain aru, et see on jabur: kuidas saab olla kuri selle peale kui see, kes helistab, ei või ju iial aimata, et sa just sel hetkel parasjagu unedemaale otsustasid seiklema minna...; pealegi oli tore, et emme helistas, sest päev üksjagu pikk olnud ja helistamine ühtlasi meenutas, et reedene päev on läbi ja et öö jooksul sain siiski asjad tehtud.

Mind lihtsalt üllatab see teatav liigagi selgelt läbipaistev enesepettemehhanism, mis sellises faasis tekib:
esimene intuitsioon seisneb justkui rõhutuses, et "Ei, loomulikult ei ole ma pahane, et sa mulle une pealt helistasid (kui pahandaksin - tunneksin hiljem süümepiinu, sest see pahandamine oleks ilmselgelt ebaõiglane, õigustamatu - juhul kui sind muidugi teadlikult ei terroriseerita)"; ehk teisisõnu saab see väide konkreetse kuju väljenduses: "Ei, loomulikult ma ei maganud!" - ja see tuleb niivõrd automaatselt, et ühel hetkel sa isegi ei mõtle sellele, vaid ütled seda niisama harjumusest, teinekord jääd ise ka uskuma, et ei maganud.

Tänane olukord oli samasugune, kuid väljendus mõnevõrra teisiti: küsimusega "Mis kell on? Ega mitte juba järgmine hommik???" ning selle väljendavas-ületähtsustavas hääletoonis. Selge on ju see, et kuna mul oleks niikuinii järgmine päev vaba, siis pole absoluutselt mingit vahet, kas on endiselt õhtu või juba järgmine hommik. Asjalik-ärev hääletoon on hoopis midagi, mis püüab varjata, et tegelikult ma siiski magasin, pöörates tähelepanu millelegi, mil pole tegelikkuses absoluutselt mingit tähtsust. Teeseldes ülemäära asjalikkust just seetõttu, et teadsin väga hästi, et olen kõike muud kui asjalik.

Ja see kõik ikka selleks, et ühest olukorrast sujuvalt teise kohaneda. Kohanemine aga ei saa toimuda ilma katkestuseta, see katkestus vajab säärast linki: ja link on ainus siduv moment, mis on vältimatu (a la kui ärkan uksekella peale, näen unes, et uneski heliseb uksekell jne). See link võib olla ka üksnes puhtformaalne, sisuta teesklus, lause ilma mõtteta jne.

Aga: ma ei tea; või on ka selliseid olukordi, kus ümberorienteerumine on täiesti loomulik ning vastusele "Kas magasid?" vastad südamerahuga "Jah, magasin küll, aga näed, nüüd olen üleval".
Viimases ma natuke kahtlen, sest... unest ülesärkamise puhul on ju siiski paratamatut tegu mingisuguse "ühest maailmast/(suhtlus)keskkonnast teise" astumisega. Une-loogika on teine kui igapäevamõtlemise loogika. Ühest ilma igasuguse katkestusega teise üle minna on minu arvates peaaegu võimatu. Või mis?


***

Blablabla. Ühesõnaga: ma ei oska asju lühidalt ja selgelt rääkida ning ühe lihtsa teema puhul vehin kogu sissekande ulatuses üht ja sama juttu. Ehk vabandab selle välja minu magamatus (seega vabandan ka võimalike konarlikkuste pärast). Niisiis: lähen uuesti unedemaale. Huvitavaid seiklusi mulle!

lihtsalt...

* Nietzsche kirjutas mõni aeg enne oma vaimset kokkuvarisemist (1889. aastal) nõnda: "Im Grunde jeder Name in der Geschichte bin ich." (iga nimi ajaloos olen põhimõtteliselt mina). - paljutõotav, aga hästi kõlab, eksole!?
Minu arvates oli Nietzsche keegi, kes võis endale sellist ütlust lubata, liiati veel 1889 aastal.

* Eelmine oli lihtsalt 'uitmõte', mida tahtsin kusagile jäädvustada.

* Üks film, kolm erinevat kogemust. MJ. Esimest korda meie väikese grupiga. Teist korda käisin tolle sama grupi tantsu kaemas (ja rahvale meeldis!:)) ja ka muidu filmi enese pärast; ning kolmas kord E-ga. Kõik kolm väga erinevad: esimene kui esimene filmielamus kui selline; teine: sai rohkem hetke nautida, sest mõtted ei olnud niivõrd suunatud sellele, mis tuleb, vaid sellele, mis on; ja kolmas: justkui iseenda ja E. silmeläbi, viimane asjaolu andis tunnetuse, justkui vaataks filmi esimest korda (kuidas Tema seda näeks). Vahva!

* Lõputöö. Ostsin vihiku (mis maksis muide ainult 1.80 - aga joonestuselt ning lehtede arvult minu jaoks ideaalne), et hakata tegema märkmeid lõputöö kohta. Olen seda ka varem teinud, kuid vihikusse on hea-mugav teha lühiviiteid-märksõnu. Üldine kondikava on vist enam-vähem kirjas. Loomulikult võib see töö käigus veel oluliselt muutuda. Igaljuhul: seisan vist raskema ettevõtmise ees kui esmalt arvasin.
Teema sobib hästi, aga... see näib olevat siiski küllalt keeruline.
Eks tuleb kusagilt pihta hakata.

* Tekkis jabur uitmõte: juhul kui õnnestub (st tõesti: juhul kui!) töö siiski nõnda kirjutada, et sellega rahule jään, siis... võtaks ehk oponendiks H.K.!? See oleks vahva, ja usun, et tema sobiks (sellisel juhul oleks muidugi ilmselt raske üle B saada ja bye-bye cl!), aga... see vajab kindlasti rohkem enesekindlust kui mul praegu seda on. Kes teab, kas sest tööst üldse midagi välja tuleb. Ju midagi ikka, ma loodan, aga mis, seda ei oska veel arvata...

* Homme Mariiga tantsima!:)

* Praeguseks kõik.

ideoloogiatest...

Slavoj Žižek rääkis kunagi ühes loengus ühest filmist, milles olid "ideoloogiaprillid", kus ilma prillideta näed reklaamlauseid nagu nad on: a la "Meil on parimad kingaviksid!", kuid prillidega nähti seda, mis on reklaamlausete taga; enamasti oli selleks sõnaks "Consume!"; "Buy me!" vms.
Loeng ise oli üleval youtube'is ja loengu kestel näitas Slavoj ka vastavaid videolõike. Kõneoleva loengu ja filmi peaks millalgi üles otsima.
Igaljuhul, üks tähelepanek sel teemal:

Sõitsin täna mööda ühest kasiinost, mille reklaamlauseks oli:
"Avatud ainult võitjatele!"
Ma ütleks, et nn ideoloogiaprillidega näeks asi välja nii:
"Avatud ainult kaotajatele!"

(pole vist mõtet lisada, et "avatud ainult võitjatele" kasiino lihtsalt ei toimiks ja eesmärk on ilmselgelt pigem vastupidine; täpselt samuti nagu loteriide puhul jne)

Luba, ma räägin Sulle midagi. Ma... olen endast veidi eemal. Andesta mulle see. Kohe seletan.
Nimelt nägin ma täna... midagi. Midagi sellist, mille kirjeldamiseks mul pole isegi sõnu. Ja koju minnes, justkui saatuse tahtena, tuli televiisorist üks saade loodusest. Näiteks sellest, kuidas üht liiki kilpkonnadest jõuab tuhandetest-tuhandetest merre vaid mõni üksik, kes suudab ellu jääda ja järgmistele põlvedele elu anda.
Aga... mis oleks kui sinna sekkub inimene? Või kui on midagi sarnast, sa näed tagajärge, kuid sa ei tea selle põhjust? Pealegi: kas sel põhjusel olekski enam üldse tähtsust?

Need on hetked, mil võib inimene tunda end tohutult abituna. Kindlasti mitte igaüks. Mõni vaatab vastikusega eemale. Mõni... ma ei tea, mõni jääb seisma. Mõni tõttab appi. Mõni ei oska midagi peale hakata. Ja siis jääb see teda piinama.

Mida sina sellises olukorras teeksid?

Ma tean, sa ei saa sellele vastata. Sa võid ainult pakkuda. - sest minu jutt pole selge.

Aga vahest mõistad mind kui paluksin Sinult üht kallistust? Teinekord on vaja tunda soojust. Kasvõi siis kui näed üht filmi, kus keegi niivõrd elust eraldunud inimene suhtleb nukkudega, või mõnd teist, kus inimesed ühel või teisel viisil eralduvad elust. Või lugedes mõnd raamatut, mis on vastava sisuga. Või siis kui satud sellega päriselus kokku. Või siis, kui mõtled sellele.
Kas Sinul ei tulnud tahtmine mind kallistada?

Oh, anna mulle andeks. Kallis.

Ma ei oska pidada kinni normidest, et käituda nii nagu peaks. Kas keegi üldse oskab? Tegelikult? Või on need vaid maskid, mis meil igapäevaselt ees on?

Ma ei tea, sa meeldid mulle. Kasvõi seetõttu, et mind ära kuulad. Sa meeldiksid mulle ka siis kui kuulaksid minu asemel kedagi teist. Mulle meeldib, et Sa kuulad. Mitte seetõttu, et lubaksin ka endal Sind kuulata, vaid... lihtsalt. Sa meeldid mulle, sest Sa paned mind uskuma, et Sa pole mask!
Et kusagil on veel lootust!

Aitäh!


***

Kui inimestel on religioonid, mis tõotavad inimestele surematust. Siis mina looks religiooni, mis tõotaks kõigile surematust. Ennekõike loomadele, sest nemad pole milleski süüdi!

Is it a Crime

Täiesti juhuslikult hakkas väga-väga meeldima üks laul:


Must-valge.
Hilisõhtune laternavalgus. Peaaegu inimtühjad linnatänavad. Niiskelt udune. Mõned lombid. Paar meest komberdavad baariuksest välja. Hetkeks kostub muusikat. Uks sulgub. Üksikud möödujad kiirendavad sammu. Üks naine vaatab seljataha. Üks mees tõmbab pea õlgadevahele. Keegi peatab kusagil takso. Kass jookseb üle tee.
Naine ja mees kohtuvad. Peale tantsu.


Öö on veel noor.