mõte...

Täna oli delfis lühike arvamuslugu, kus Lauri Leesi arvates on "Võidusammas pimedas etem". Kusjuures mina isiklikult olen sellega väga päri ning ka ise sellele mõelnud: silm lausa puhkab, eriti õhtutel, kus võib samba asemele mida-tahes ette kujutada.

Ja tundub tõesti, et enamusele sammas ei meeldi. Leesi väitel tema enda tutvusringkonnast u 200st on 198 neid, kellele ei meeldi, ja kahele meeldib. Mina isiklikult ei tea samuti kedagi, kellele meeldiks, ehkki pole selle kohta otseselt "küsitlust" teinud. Ka EHI näib, et õppejõud enamuses muigavad siiani selle samba üle.

Ja mõtlesin; et: tegelikult, kuivõrd sümboolset (ja rahalist) kahju see sammas on Eesti riigile tekitanud!? Sest pigem tundub, et tegu on siiski kahju kui kasuga. Kuid tragikoomiliselt absurdne, et keegi ei taha seda tunnistada. Müstika.

...ehkki, meeldis kellegi "nii ongi" kommentaar:

nii ongi, 21.11.2009 09:07
Ma arvan, et tegelikult on see sammas eestlaste ja venelaste lepitamiseks. Et ühel ööl viiakse see pronksmehe kõrvale ära ja siis saavadki eestlased ja venelased üksteisest aru.

Või isegi ilma viimata, kirjutas ju keegi kunagi ka ühes blogis, et ainus viis kuidas seda sammast vaadata - on: läbi irooniaprisma. Ja eks võikski ju see eestlaste-venelaste ühine irooniaprisma olla lepitajaks momendiks siinsete elanike vahel.

Mis puutub n-ö sümboolsesse kahjusse, siis mida arvata samba juurde tekkinud klaasist tutvustavast plakatist, kus on muuhulgas kirjas, et: klaas iseloomustab vabaduse haprust vms (peast tsiteerituna); arvestades asjaolu, millised jamad sellega on olnud ja et sammas juba pikemat aega kustunud!?
- ei ole ju võimalik seda kuigi tõsiselt võtta, vaid üksnes irooniaga!


Ja võiks öelda, et on isegi otseselt tajuda, kuidas too rist on möödujatele pigem muigemomendiks. Seda muigemomenti nimetangi sümboolseks kahjuks; mis on paraku hüvitamatu.
Siinkohal "tänud" samba autoritele ja konkursi hindamiskomisjoni esimehele, kelleks on "juhuslikult" Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ning kelle jaoks oli ilmselgelt otsustavaks asjaolu, et tegu on ristiga, mis sest, et keskkonda sobimatu, tehniliselt läbimõeldamatu, vildakas, vigadega jne jne... ütle veel, et religioosne usk ei pimesta ja on alati rahvale kasulik. Pigem arvan, et vastupidi.

Järjekordne irooniamoment: Eesti kui üks ateislikemaid riike Euroopas, mille pealinna keskväljakul ilutseb rist. See on tulemus kui mõeldakse üksnes: a) tänasele päevale ja b) iseendale.