Autoriteetsuse paradoksid
Slavoj Žižek
Olgugi, et lausungi tõe-taotlust ei ole võimalik tema seesmise sisu põhjal tuvastada, tekib ikkagi küsimus: mis on tema autoriteetsuse aluseks? Kierkegaard on siinkohal küllaltki selgesõnaline: autoritaarse avalduse lõplikuks ja ainsaks toeks on tema enese lausumisakt: „Aga kuidas saab apostel oma autoriteetsust tõestada? Kui ta tõestaks seda füüsiliselt, siis poleks ta apostel. Peale omaenese väite pole tal mingeid muid tõendeid. See peabki nii olema; vastasel juhul uskliku suhe temaga oleks otsene, selle asemel, et olla paradoskaalne.[1]”[2] Kui autoritaarsus on ‚tagatud’ otsese füüsilise sundusega, siis pole meil tegu tõelise autoriteetsusega (nt sümboolne autoritaarsus), vaid lihtsalt jõhkra jõu esindamisega: tõeline autoriteetsus oma kõige radikaalsemal moel on alati jõuetu, see on teatav „kutse”, mis „ei saa meid otseselt millekski sundida”, kuid millele me sellegipoolest oma teatavast sisemisest sundusest tunneme end olevat kohustatud järgnema. Sellisena on autoriteetsus oma olemuselt paradoksaalne; esmalt, nagu me just nägime, on autoriteetsus rüütatud teatud lausungisse üksnes siis, kui tema sisemine väärtus on katkestatud – me kuuletume autoriteetsele avaldusele seetõttu, et tal on autoriteetsus, mitte seetõttu, et tema sisu on sügav, tähendusrikas, jne:
Autoriteetsus on eriomane kvaliteet mis, tulles kusagilt mujalt, saab kvaliteetselt ilmsiks üksnes siis kui sõnumi või tegevuse sisu on seatud erapooletuna... [...][3] Hinnata oma isa üksnes seetõttu, et ta on intelligentne, on jumalakartmatus.[4]
Ometi näib Kierkegaard samal ajal täheldavat just vastupidist õpetaja prioriteetsusele õpetuse üle: apostel – kui inimene, kelle läbi Jumala autoriteetsus saab rüütatud – on taandatud oma rolli kui mingitlaadi võõra sõnumi kandja, isikuna on ta täielikult tühistatud, ainus, mis loeb, on sõnumi sisu:
Just nagu inimesel, kes on saadetud linna kirjasaatjana, pole midagi pistmist kirja sisuga, vaid üksnes selle kohaletoimetamisega; just nagu minister kes, saadetuna võõrasse õukonda, pole vastutav oma sõnumi sisu eest, vaid kes peab selle üksnes korrektselt kohale toimetama: nii peab ka apostel olema üksnes truu oma lõpuniviidavale ülesandele. Selles seisnebki apostli iseenda elu ohverdamise olulisus, isegi kui teda pole kunagi tagakiusatud faktis, et tegu on „vaesega, kes ent siiski paljusid õnnelikuks teeb”.[5]
Apostel on seega täielikus vastavuses tähistava (signifying – tlk märkus) Repräsentanz’iga; kõigi „patoloogiliste” tunnuste kehtetuks tunnistamine (tema psühholoogilised soodumused, jne) teeb temast puhta esindaja (representative – tlk märkus), kelle selgeim juhtum on diplomaat:
Esindajate all peame me silmas seda sama, mida mõtleme siis kui kasutame näiteks väljendeid ‚Prantsusmaa esindaja’. Mida teevad diplomaadid kui nad teineteisega suhtlevad? Nad lihtsalt toimivad, suhestudes teineteisega puhaste esindajatena, ja, ennekõike, nende endi tähendus ei tohi asjasse sekkuda. Kui diplomaadid omavahel suhtlevad, peavad nad esindama midagi, mille tähendus, olles pidevas muutuvuses, peab jääma teispoole nende endi isikuid: Prantsusmaa, Suurbritannia, jne. Selles vaadete vahetusprotsessis peab igaüks neist vastu võtma üksnes selle, mida teine talle edasi annab kui puhta funktsiooni esindaja, sealjuures ei tohi ta arvesse võtta seda, kes teine pool talle inimesena rohkemal või vähemal määral meeldivaks osutub. Interpsühholoogilisus esineb siinkohal sedalaadi vahetussuhtes täieliku ebapuhtusena. Terminit Repräsentanz tuleb vaadata justnimelt selles suhtes. Tähistajat tuleb mõista kui tähenduse vastandpoolust.[6]
Selles seisnebki autoriteetsuse paradoks: me allume inimesele, kelles autoriteetsus on rüütatud olenemata tema avalduste sisust (autoriteetsus lakkab olemast see, mis ta on, niipea kui me muudame selle sõltuvaks tema sisu kvaliteedist), ometi säilitab kõneall olev inimene oma autoriteetsuse sedavõrd, kuivõrd kui ta on taandatud sõnmi neutraalse kandja staatusele, mis kannab mingitlaadi transtsendentaalset sõnumit – olles vastandiks geeniusele, mille puhul geeniuse loodud töö sisu küllus väljendab geeniuse enese sisemist personaalset rikkust. Samalaadne topelt suspensioon määratleb ülima autoriteetsuse; nagu ka Kristuse puhul: mida Kierkegaard oma Filosoofilistes pudemetes välja toob, pole piisav asjaolu kui teada kõiki detaile oma õpetaja (Kristuse) elust, kõik, mida Ta on teinud ja kõiki Tema isikupäraseid jooni, et omada õigust end pidada Tema õpilaseks – selline kirjeldus Kristuse omaduste ja tegude kohta, olles kasvõi tõeliselt täiuslik, vaatab ikkagi mööda sellest, mis teeb Temast autoriteedi; paremad ei ole ka need, kes jätavad välja Kristuse kui isiksuse ja keskenduvad üksnes Tema õpetustele, püüeldes haarata iga Tema väljaöeldud sõna tähendust – sel viisil on Kristus lihtsalt taandatud Sokrateseks, üksnes vahendajameheks, võimaldamaks meile ligipääsu igavesele tõele. Kui, järelikult, Kristuse autoriteetsus ei ole sisalduv ei Tema isiklikes omadustes ega ka Tema õpetuste sisus, siis milles see sisaldub? Ainus võimalik vastus on: tühimikus, mis asub ühisosana kahe asetuse, Tema isiklike omaduste ja Tema õpetuste, vahel; hoomamatus X-is, kus „Kristus on rohkemat kui Tema ise” – selles ühisosas, mis vastab täpselt sellele, millele Lacan annab nimetuse object petit a.
Tõlgitud ingliskeelsest teosest: Slavoj Žižek „Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out”, Routledge Classics 2008; alapeatükk: „The paradoxes of authority” (lk 108-111).
[1] Küllaltki keerukas lause, mis Žižekil näeb välja nõnda: „That has to be so; for otherwise the believer’s relationship to him would be direct instead of being paradoxical.” Tõlkisin seda otsene/vahetu-paradoksaalse suhte vastanduses, sest religioosne hüpe Kierkegaardil on teatavasti alati paradoksaalne. Ilmselt on siinkohal ka mõeldud seda, et: usklik peab alati uskuma; pole muud autoriteetsust peale sõnade.
[2] Viide originaalteose joonealuses märkuses: Kierkegaard, „On the Difference between a Genius and an Apostle”, p.105.
[3] Isiklike tõlkeraskuste tõttu jätsin tõlkimata lause: „To be prepared to obey a government department if it can be clever is really to make a fool of it”.
[4] Ibid., pp. 96 and 100.
[5] Ibid., p. 106.
[6] Jacques Lacan, The Four Fundamental Concepts of Psycho-Analysis (London: Tavistock Publications, 1979), p. 220.
No comments:
Post a Comment