fantaasia ja/või tegelikkus...

***

Kui ma ei eksi oli see loeng nimega "On Belief and Otherness", kus Slavoj Žižek tõi näiteks (multi)filmi Shrek, mis näitab suuresti tänapäevast ideoloogilist olukorda: me armastame samu asju nagu alati, kuid teises vormis; kusjuures jäädes sealjuures uskuma, et tegu ongi erineva asjaga:

Kes on seda filmi näinud, see teab, et tegu on justkui tavalise muinasjutuga ümberpööratud kujul:
'koletis' Shrek ja printsess suudlevad, mispeale printsess muutub samasuguseks roheliseks tegelaseks nagu Shrek, nad abielluvad ja elavad happily ever after...
kus draakon mitte ei sure, vaid tuleb välja, et draakon on naissoost ja saab kangelase truu kaaslasega parimaks sõbraks jne... - kui olukorda natukenegi lähemalt vaagida, pole ilmselt üllatus, et pealtnäha uue muinasjutu taga on täpselt see sama vana sisu. Nõnda ütles ka Žižek; ning seda iseloomustab (ilmselt mõneti irooniliselt) ka filmi lõpus olev laul "I'm a believer".

Oma teose "Enjoy Your Symptom!" sissejuhatuses kirjutab Žižek nõnda: "Truth is suspended in the name of efficiency: the ultimate legitimization of the system is that it works." (lk xxii)

Indeed. Oluline on see, et toimib. Pole oluline, mis on selle toimivuse taga. Meenub Kafka.


***

Et reedeti on mul kaks küllalt ettevalmistustnõudvat seminari; ja lähtuvalt oma sõltuvusest asendustegevustesse, kipub vastureedene öö venima küllalt pikaks. Nii ka seekord ja magada sain heal juhul tunnikese. Koju jõudes: kolksti tudule!
Mõne tunni pärast heliseb telefon:

emme: "Kas sa magasid?"
mina (ärevalt): "Mis kell on???"
emme: "Üheksa"
mina (endiselt ärevalt): "Õhtul või hommikul???"
emme: "Õhtul"... "Kas sa magasid"
mina: "Ee... hee... ei, loomulikult mitte!" - endalgi irooniline muie iseenda üle näol: loomulikult magasin!

Kunagi olin ma kuri kui mulle une ajal helistati. Peagi sain aru, et see on jabur: kuidas saab olla kuri selle peale kui see, kes helistab, ei või ju iial aimata, et sa just sel hetkel parasjagu unedemaale otsustasid seiklema minna...; pealegi oli tore, et emme helistas, sest päev üksjagu pikk olnud ja helistamine ühtlasi meenutas, et reedene päev on läbi ja et öö jooksul sain siiski asjad tehtud.

Mind lihtsalt üllatab see teatav liigagi selgelt läbipaistev enesepettemehhanism, mis sellises faasis tekib:
esimene intuitsioon seisneb justkui rõhutuses, et "Ei, loomulikult ei ole ma pahane, et sa mulle une pealt helistasid (kui pahandaksin - tunneksin hiljem süümepiinu, sest see pahandamine oleks ilmselgelt ebaõiglane, õigustamatu - juhul kui sind muidugi teadlikult ei terroriseerita)"; ehk teisisõnu saab see väide konkreetse kuju väljenduses: "Ei, loomulikult ma ei maganud!" - ja see tuleb niivõrd automaatselt, et ühel hetkel sa isegi ei mõtle sellele, vaid ütled seda niisama harjumusest, teinekord jääd ise ka uskuma, et ei maganud.

Tänane olukord oli samasugune, kuid väljendus mõnevõrra teisiti: küsimusega "Mis kell on? Ega mitte juba järgmine hommik???" ning selle väljendavas-ületähtsustavas hääletoonis. Selge on ju see, et kuna mul oleks niikuinii järgmine päev vaba, siis pole absoluutselt mingit vahet, kas on endiselt õhtu või juba järgmine hommik. Asjalik-ärev hääletoon on hoopis midagi, mis püüab varjata, et tegelikult ma siiski magasin, pöörates tähelepanu millelegi, mil pole tegelikkuses absoluutselt mingit tähtsust. Teeseldes ülemäära asjalikkust just seetõttu, et teadsin väga hästi, et olen kõike muud kui asjalik.

Ja see kõik ikka selleks, et ühest olukorrast sujuvalt teise kohaneda. Kohanemine aga ei saa toimuda ilma katkestuseta, see katkestus vajab säärast linki: ja link on ainus siduv moment, mis on vältimatu (a la kui ärkan uksekella peale, näen unes, et uneski heliseb uksekell jne). See link võib olla ka üksnes puhtformaalne, sisuta teesklus, lause ilma mõtteta jne.

Aga: ma ei tea; või on ka selliseid olukordi, kus ümberorienteerumine on täiesti loomulik ning vastusele "Kas magasid?" vastad südamerahuga "Jah, magasin küll, aga näed, nüüd olen üleval".
Viimases ma natuke kahtlen, sest... unest ülesärkamise puhul on ju siiski paratamatut tegu mingisuguse "ühest maailmast/(suhtlus)keskkonnast teise" astumisega. Une-loogika on teine kui igapäevamõtlemise loogika. Ühest ilma igasuguse katkestusega teise üle minna on minu arvates peaaegu võimatu. Või mis?


***

Blablabla. Ühesõnaga: ma ei oska asju lühidalt ja selgelt rääkida ning ühe lihtsa teema puhul vehin kogu sissekande ulatuses üht ja sama juttu. Ehk vabandab selle välja minu magamatus (seega vabandan ka võimalike konarlikkuste pärast). Niisiis: lähen uuesti unedemaale. Huvitavaid seiklusi mulle!