ateismi ajalugu.

Ükspäev tuli koolis minuga rääkima üks tüüp (kahjuks ei mäleta ta nime, kuid kindlasti jätan selle meelde kui teda taas näen; põhimõtte pärast, mitte seepärast, teda siin mainida vms!), kes küsis, et kuidas suhtun kristlusesse jne.
Nagu ikka, võtavad mind sellised küsimused enamasti tummaks: sest... kuidas seletada lühidalt oma 99%-ateistlikku - 1%-agnostitsistlikku positsiooni!? Suht keeruline.

Kuid ta tundus olevat mõnusalt avatud mõttemaailmaga ja valmis sisukaks diskussiooniks; ja kui üldiselt ei leia ma sedalaadi vestlustel mõtet, siis nüüd mõtlesin, et: miks mitte proovida!?

Sest olen ju üldiselt kristlastele ette heitnud nende suletust ja enesekriitika puudumist. Ehkki arvan, et tõenäoliselt jääb tulev vestlus lõppkokkuvõttes seisu "igaühel oma põhjendatud arvamus" - mis ei oleks üldse halb variant - siis huvitav oleks teada, et kuidas ja milliseks see täpselt kujuneb.

Peaksin Temaga neljapäeval kokku saama. Ütlesin kohe, et usklikku minust ei saa ja olen need asjad enda jaoks läbi mõelnud, kuid tal oli siiski huvi olemas minu arvamust kuulata ja enda arvamust öelda, siis... miks mitte, eksole:)


Jah, eks minuga on ju nii, et üldiselt kui inimesel on oma seisukoht vähegi põhjendatud ja ta sellega teisi ei ohusta ega peale ei käi, siis minu poolest uskugu mida tahes. Selles mõttes suhtun religiooni siiski positiivselt. Aga oleneb muidugi millega võrrelda. Näiteks kasvõi "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" on minu arvates ateismi seisukohast järgituna hulga üllam-'eetilisem' kui religiooni seisukohast, sest siis ei tee inimene seda mitte käsust või soovist ise taevariiki pääsedes vabaneda, vaid käitub... võrdlemisi 'puhtalt'. Isetult. Vähemalt minu arvates. Selles mõttes leian, et ateism võib olla hulga eetilisem kui religioossus. Samas eks see ju ole võrdluse küsimus, et mida millelegi ja millises olukorras vastandada.


Niisiis mõtlesin huvipärast vaadata üht juba varem arvutisse tiritud BBC doc-filmi: ateismi ajalugu (History of atheism). Kokku kolm osa, igaüks u tunnipikkune. Täna peale esimest rohkem ei jõua vaadata, tuni tuleb peale ja homme peab hakkama lõputööga tõsisemalt tegelema, kuid paar mõtet jäid esimesest osast silma, mida võiks siia ära tuua:

* ateism ei pruugi tähendada religioossusele vastandumist, vaid mingis mõttes on see pigem neutraalsemat sorti kahtlev suhtumine. (ehkki ateism minu arvates on mingis mõttes sama moodi usk: usk, et jumalat pole olemas)

* uskumise ja teadmiste erinevus: kummaline kuidas usku võetakse niivõrd tõsiselt, samas justkui ei märgata, et uskumiste puhul räägitakse siiski ennekõike olukordades, kus on niivõrd suur arvamuste paljusus, et teadmiseks sedalaadi asju nimetada ei saa. Näiteks usutakse või mitte-usutakse demokraatiasse, erinevatesse poliitilistesse režiimidesse, religiooni jne - ühegi puhul ei saa öelda, et nende kohta teatakse, ehkki religiooni puhul uskumine tähendab justkui teadmist. Kas siin pole mängus mitte mingitlaadi enesepette mehhanism?

* ateism hakkas võrsuma alles sel hetkel kui tekkis kirjasõna. Kirjasõna võimaldab kirjutatu üle justkui kõrvaltseisjana arutleda, reflekteerida, n-ö filosofeerida. Ennekõike: küsida.

* enne kirjasõna asendasid kirjutatud teatavasti mälutehnikad. Kirjasõnaga mälutehnikad muutusid. Ja mulle tundub, et siin paralleelis on midagi: justkui kirjaeelsed (pre-literate, nagu McLuhan sellest palju kirjutab) ühiskonnad ei saanud ilma usuta, sest usk oli mälutehnika (vt nt J. Lotman, kes kirjeldab kirjaeelset ühiskonda), mis võimaldas üldse ühiskonna toimimist. Kirja tekkides midagi muutus... inimene muutus mingis mõttes sõltumatuks, iseseisvamaks ja seega kaugenes jumalast...
- vähemalt midagi sellist ütleb minu intuitsioon.

* religioossus on oma arengu poolest oluliselt seotud võimuga. Kuidas, mis perioodidel ja mil viisil täpselt, see on minu jaoks veel segane. Kuid tänapäevases mõttes monoteistlikke religioone ja nt Ameerikat-Ameerika patriotismi vaadates on see minu arvates silmaga-nähtav. Mõneti sarnased mõtted ilmnesid ka sealt filmist, mille teist osa vaatan millalgi hiljem. Kolm osa on üldse kokku.


Niisiis sellised mõtted. Lihtsalt iseendale pildi selgemaks tegemiseks. Ja mitte, et ma neid argumente hakkaksin kohe Temale ette laduma, aga ennekõike tahaksin ikka ise selle teema iseenda jaoks põhjalikumalt läbi mõelda ja süsteemi seada. Siin olid niisiis taaskord argumendid religioossuse vastu. Aga kui leidub argumente selle poolt, palun väga: ehkki ise jään "100% tõenäoliselt" 99%-ateistiks-1%-agnostikuks, siis ei vaidle vastu, et kellelegi teisele võib mõni muu seisukoht olla samavõrd põhjendatud.


Nii, ma nüüd unedemaale. Täna sain oma arvuti garantiist tagasi, lasin kohe ka Win7 taas peale. Tipp-topp näib funkavat. Mõnus!:)


Siia lõppu ka üks mõnusalt neutraalne pilt-tekst seoses religioossuse ja ateismiga:

tudengivarju päev II

Nii, tänane päev oli küll suuremalt osalt metsas, aga kindlasti mitte päris!
Miks metsas? Noh, pluss veel mõni asi, kuid ühelt poolt ei saanud üht avaldust ära anda (ehk saan seda siiski veel teha, ehk...) ning teisalt ei kantud õppetoetust üle, mis alati on tulnud ja millega olin suht arvestanud. Ju tuleb siis esmaspäeval.

Ja positiivne oli loomulikult ennekõike tudengivarju päev II, ehk: Raplast kaks abiturienti. Käisime nendega Kersti Markuse kunstiajalugu kuulamas ja hiljem filosoofia teadusseminaril, mis oli minu arvates siiski ka küllaltki hea näide ülikoolielust ja filosoofiast. Et nad pidid 17.20 rongile jõudma, siis viimane loeng jäi ära, kuid usun, et sellest pole hullu.

Ja miks see kõik? Esiteks nagu ma hiljem kuulsin, tuli vist varjutajatest isegi puudus, ning teisalt ja ennekõike see, et niivõrd vahva on abiturientidele tudengielu ja erialasid tutvustada! Mingis mõttes isegi sarnane koolitunniga, mida Hiiumaal andsin, kuid loomulikult teistsugune, sest minu osa oli seal pigem giidi ja vajadusel nõudandja osas. Aga nii ongi vahva!:)

Ja muidu meeldib ka noortega suhelda. Ma kuidagi usun noortesse!:)

Kersti kunstiajalugu oli sürr, ja ehkki see aine on mul aasta-kaks tagasi juba läbitud, pole ju kõik päris meeles ja... just nüüd juhus ka teema: asteegid, maiad. Ühiskond, kus mingil hetkel 3-4 päevaga olevat ohverdatud ca 80 000 inimest ja kelle arusaamine elu mõttest seisnes sõna otseses mõttes verevalamisel. Kartsin, et ehmatab abituriendid ära, kuid loenguna neile väga meeldis. Neiu L kirjutas veel usinasti mingeid asju ka üles ja puha.
Ja see on vahva! Sellised inimesed, kel on huvi! Ja see oli huvitav. Kersti on Kersti, ta räägib alati niivõrd kaasahaaravalt, põhjalikult ja lisaks näitab juurde ka pilte.

Mingil jabural kombel hakkas see ühiskond mind huvitama, noh nagu ikka pakuvad teinekord huvi kõikvõimalikud äärmused. Selline kultuurilis-filosoofiline huvi, ja huvi selle vastu, mis küll nonde inimeste peas võis toimuda. Ehkki umbes aiman.
Absurdselt julm tegelikult, siiani ei suuda uskuda, et säärane ühiskond kunagi eksisteeris.

Oh, ja nüüd tuleb see teema: oleks vaid rohkem aega! Mul ju siiani üks üsna hea kunstiajaloo raamat, hea meelega loeks selle läbi, kui ainult tuhat muud asja lugeda poleks. Ja prioriteediks nr 1 hakkab saama: lõputöö!

Praegu aga liialt tõbine-zombi-magamata, et sellele rohkem mõelda. Kui enesetunne parem, asun asjakallale! Täna juba hr Viik küsis, et kuidas sellega on, et peaks hakkama kirjutama, mina vastu stiilis "Ma ei taha sellest rääkida!":D
Aga küll saan soonele, üldiselt olen alati soonele saanud kui väga vaja, eriti nüüd vajab see vastavat ettevõtmist!

Ma ei hakka seda siin lahti seletama, aga eelmises teadusseminaris tegi hr L. Luks head nalja: "skisofreenikute probleem on see, et neid ümbritsevad mitte-fenomenoloogid." Noh, 'skisofreenikud' pole siinkohal vist päris õige nimetus, aga... ehk seletan selle ühel hetkel lahti. Lihtsalt enda jaoks panin praegu kirja, et meelest ei läheks.


Okei, blablabla. Ühesõnaga tahtsin lihtsalt seda kõike väljendada: neid halbu asju, kuid positiivsena vahvaid varjusid, kes täna loengutes seltsiks olid ja teiseks taaskord sürri kogemust maiade-asteekide kultuurist.
Ja üha enam tekib tunne: esimese korraga ei jää kunagi kõik nii hästi meelde, kuid teist korda ja hoopis uue mõtte ja keskendumisega sama asja uuesti kuulata/vaadata, on hoopis teine asi!:) Justkui vastuvõtuvõime paraneks iga korraga.


Muuseas on hakanud natuke huvitama ka hip hop (vms, ma ei tea kuidas seda stiili nimetada!) tants!:)

tudengivarju päev

Tudengivarju päev. Õigemini: nädal. Nädal, kus abituriendid saavad võimaluse üliõpilaseluga tutvuda ja üliõpilastega loengutes käia. Täna oli selline päev, kus ka mina ühe noist abiturientidest n-ö sappa sain, seda muidugi omal soovil. Ja: vahva oli!
Õigemini kokkuvõttes oli meid neli: kaks abiturienti, kaks üliõpilast. Jagunesid täpselt nõnda: kaks kultuuriteaduse huvilist, kaks filosoofia huvilist. Mõlemast üks üliõpilane, teine abiturient. Ja ka seetõttu oli säärane kooslus mulle teretulnud, et ma ise samuti kultuuriteaduse õppekavaga küllaltki kursis; nõnda sai hästi mõningaid paralleele ja erinevusi välja tuua.

Loengutega läks vägagi hästi! Hr Kahu rääkis "Tehnoloogilises kultuuris ja tehnoloogilises teadvuses" seekord küllaltki laiahaardelist ja ülevaatlikku juttu (ekstroopiast-gnostitsismist tehisintellektini välja); Lotmani "Tekstianalüüs: draama" oli samuti ühelt poolt laiahaardeline, teisalt jäi teema piiridesse, milleks oli draama. Ning viimaseks Lotmani "Kultuurisemiootika", mis oli vägagi huvitav. Endalgi pole mõnda aega olnud nii häid loenguelamusi:)

Eks nendega ole nagu on: kuidas kunagi. Nõnda sai ka lp. abiturientidele öeldud.


Kokkuvõttes väike asi, ja eks minu asemel võinuks seal kes tahes olla, kuid kokkuvõttes olen ma väga rõõmus säärase ürituse üle; ja selle üle, et sain ka ise sellest osa võtta. Üha enam tunnen mingisugust missioonitunnet (nagu ka eelmises postituses kirjutasin) ja rõõmu sellest kui saab natukenegi säärastes asjades kasulik olla. Teinekord ka väga pisikeste asjadega, mis mingis plaanis või kellelegi võivad oluliseks osutuda. Ja kui ei osutu, siis ühel või teisel viisil vast ikka osutuvad. Ehk aitavad tuua vähemalt selgust.

Ja sellega seotud on ka asjaolu, et vähemalt praegu ma väga usun noortesse inimestesse; ja on ühtlasi põhjuseks, miks ma tahaks kunagi õpetamisega tegeleda. Justnimelt filosoofia õpetamisega (loodetavasti muidugi võrdlemisi laiahaardeliselt, filosoofia ajalugu kui ajalugu... - noh, seda peaks oskama hästi edasi anda, pigem eelistaksin tänapäevaseid käsitlusi. Aga: eks näis, kuidas, kas ja millised võimalused üldse tekivad). Kuidagi olen leidnud, ja ütlen seda täiesti siiralt, et kõige parem võib olla andmisrõõm, juhul kui selleks tekib võimalus ja vastav keskkond/sihtgrupp, kellele see kuidagi kasulik võib olla. Siis on ka endale kasulik. Ja see on midagi, millega ma tahaks elus tegeleda!


Jah, olen endiselt naiivne 'maailmaparandaja', aga see on midagi, millesse ma veel usun ja milles ma tõesti mõtet näen; isegi kui mingis mõttes on see "mõttetu", siis teisalt on see minu arvates justnimelt oluline...!


Ja...
eks näis, ehk neljapäeval-reedel taas veidi varjutamist oodata:)

Heal the World!

Lihtsalt, tahtsin siia midagi kirjutada, kuid õigupoolest pole ma sel lainel, et seda normaalselt väljendada. Selle väljendamiseks sobiks ehk mõni luuletus;
õigemini: see tunne vajab... teistlaadi eneseväljendust kui isegi üks blogi sissekanne seda võimaldaks...

Mõte on iseenesest väga lihtne.

Näiteks: olen märganud, et inimesed ei näi tunnistavat elementaarseid viisakusreegleid, nt kaubanduskeskuses (ja tegelikult ju kõikjal) justkui üldteada tõde, et "enne lastakse inimesed välja, siis minnakse ise sisse" - see ei näi enam üldse kehtivat. Olen märganud üsna nahaalseid olukordi, kus lausa trügitakse uksest sisse, mõtlematagi selle peale, et enne võiks lasta inimestel väljuda. Suht absurdne minu arvates. Peaks vist varsti panema ka sedalaadi asutustele silte nagu valgusfooridel, et "mine rohelisega" ehk antud juhul: "enne lastakse inimesed välja".

Okei, see oli taaskord pisike kriitikanool, hukkamõist. Kuid siit ka mõni isiklik hea kogemus, mida olen vist ka varem maininud: käitu normaalselt ja sa näed, kuidas su päev algab ilusti!
Läksin ükspäev kooli ja ei teinud midagi erilist, kuid...: müstika, kuidas inimesed siiralt tänasid kui väljujatele ust lahti hoidsin, et peale neid sisse minna. Ehkki ma leian, et normaaljuhul pole siin midagi tänada, siis eks neilegi ole see absurdsus silma hakanud ja normaalne käitumine näib juba erandina... ja see tegi endagi hommiku ilusaks! - sest märkad inimesi, kes teistest lugu peavad!

Ei, ma ei ole selles asjas pedant ega äärmuslik, aga elementaarne viisakus on minu arvates siiski elementaarne viisakus. Vähemalt selle näite puhul.

Okei, see oli eellugu, mis tegelikult polnud oluline. See tunnetus, ehkki too eellugu võis seda mõneti 'annulleerida', seisneb selles mõttes ja tundes, et: et maailm ja inimene ise oleks ilusam, peaks ta suunama oma energia ja tähelepanu pigem sellele, mis on õige ja hea, mitte niivõrd sellele, mis on valesti.

Selle näite puhul: mitte süüdistama neid, kes ei käitu nii nagu sinu arvates võiks või nagu on või peaks olema elementaarne, vaid suunama oma tähelepanu neile olukordadele, mil käitutaksegi hästi. Mitte kiruma "kurat, kuidas saab nii ebaviisakas ja hoolimatu olla!", vaid pigem märkama seda, mil inimesed ei ole ebaviisakad ja hoolimatud.

Miks? Ja olen seda mõtet ka varem väljendanud: kui vaadata eriti kurja pilguga mõnd vanakest, kes tuiskab punase tule alt läbi, samas kui vastas on noor ema lapsega ja laps küsib "aga miks tema läheb?" või kui väljendada mingil viisil otsest pahameelt neile, kes ei lase enne väljuda, siis ma kardan, et see teeb olukorra veel hullemaks: sest nad saavad ju tegelikult aru, et nende käitumine pole õige, ja et nad sellest aru saavad, (mul on tunne) hakkavad nad teatava enesepette abil seda iseenda eest varjates justkui kaitserefleksina veelgi rohkem väljendama (stiilis: aga 'kõik' teevad ju nii! - sulgudes: sest muud vabandust ei leidugi). Usun, et saate aru, mida ma sellega öelda tahan.

Seetõttu minu viimase aja eluhoiak ongi kujunenud pigem selliseks, et ma vähemalt püüan... küll märgata seda, mis on halvasti, seda kuidagi võimalikult objektiivselt analüüsida või paremaks muuta, aga kindlasti mitte mingitesse emotsioonidesse langedes, mis teeks asja minu arvates veelgi hullemaks; ja oma emotsioone väljendada pigem selles suunas, mis on hästi!

Esiteks sel samal põhjusel, millest juba juttu tegin. Teiseks seetõttu, et: ma arvan, et vaid siis saab olla inimene n-ö vaba. Vaba ei ole kunagi see, kes vihkab. Vaba ei tähenda ka seda, et ei peaks märkama probleeme, vaid vaba tähendab minu arvates seda, et vähemalt omalt poolt püüad anda parimat. Ja peagi näed: ehkki see pole eesmärk(!), tuleb see ühel või teisel viisil tagasi. Kasvõi mõne lihtsa tänusõnana. Või kellelegi eeskujuks olemisega. Või kasvõi sellega, et mõni negatiivne emotsioon jääb olemata, isegi kui see tihtilugu märkamatuks jääb... (märkamatuks selles mõttes, et kui inimesed käituvad n-ö normaalselt, siis korda ju mingis mõttes ei märgata, sest see on loomulik seisund... või vähemalt peaks olema).

Märgata elu kui harmoonilist muusikat, et seda seejärel edasi levitada, mitte niivõrd märgata selles teinekord esinevaid ebakõlasid. Ja kui need ebakõlad on, siis püüda neid võimalikult objektiivselt elimineerida, neile tähelepanu pöörata, mitte emotsionaalsetes olukordades neid veelgi suurendada... sest ma ei usu, et viha või kättemaks vms oleks kunagi lahenduseks.

Siuksed mõtted. Ma pole kindel kuivõrd arusaadavad need olid ja ma ei mõtle mingit äärmuslikku "pööra ka oma teine põsk löögile ette", vaid pigem tendentsi, kuidas ma arvan, et oleks mõttekas ellu ja kaasinimestesse ja tegemistesse suhtuda. - ...et nii maailm kui ka iseenda elu oleks parem paik, kus elada.


Heal the World!:)
'cause it starts with you, it always starts with you!
so: lets make that change!

Nii, täna sai nüüd lõputöö kaitsmise avaldus sisse antud!

Sellega on nüüd n-ö "asi otsustatud". Natuke sürr tunne, samas tore. Ja müstika kui kiiresti ikka aeg läheb!
Teisalt jällegi aeglaselt, sest ma tõesti tunnen, et olen vähemalt niigi palju selle peaaegu kolme aasta jooksul juurde õppinud, et sisseastujana mõtlesin enamus asjadest siiski hoopis teisiti. Õppekava kohta näib see täiesti klappivat, et annab n-ö aluse edasisele iseseisvale... ütleme nii, et: enesearendusele. Tundub, et õpetas n-ö iseseisvalt orienteeruma (kultuuri)filosoofilistes tekstides. Ja tundub, et ka elus üleüldiselt. Ja võib-olla ennekõike iseendas.

Samuti on tunne, et alles nüüd võib huvitavaks hakata minema.

Mäletan omal ajal pabinat, et "saaks selle keskkooli ometi ära lõpetatud!". Okei, it-õpingud jätan mainimata, siis ma olin natuke... ma isegi ei tea, ütleme nii et ei teadnud ise ka mida ma elult tahan.

Ehkki ülikool oli pingevabam (st filosoofia, sisseastumisest alates), esiteks minu arvates hulga lihtsam kui keskkool, teiseks huvitavam, sest kui eriala on sobilik, siis on see aeg ennekõike nauditav. Ometi oli pabin, et "saaks selle esimese semestri läbi".
Mis seal salata, praeguse masu tõttu on tunne "saaks selle baka lõpetatud". Ehkki eks varem või hiljem saaksin, RE koht ja isegi kui lükkuks edasi poleks mul vast probleemi seda lõputööd kuidagi varem või hiljem ära teha. AGA siiski.

Loodan, et peagi tuleb aeg, mil saan südamerahus magistrantuuris õppida, nii nagu praegu bakas. Lisaks ma on ju vaid nominaalajaga 2 aastat, lisaks saab kohe hakata lõputööga tegelema. Selles mõttes huvitavam. Saab kohe n-ö asja kallale asuda.
Oh, ja siis doktorantuur. Aga mis ma ikka, vaja see baka enne ära lõpetada ja eks siis näis. Igaljuhul praegu ma ei kahtle, et kui vähegi võimalust, siis... ma, do...
(a)

Lihtsalt... huvitab ju kogu see krempel!!!
Ja mis saab olla paremat kui inimene leiab endale eriala, milles tunneb end koduselt!?:)

Huh, täna oli pikk päev; seda enam, et ka päev (ja öö) enne seda oli võrdlemisi pikk, ehkki sain end üsna kenasti välja magatud. Aga siiski...
Esimese asjana käisime Eevaga raamatukogus, tal oli oma lõputöö jaoks sealt üht-teist lugeda-sirvida. Samal ajal tegin aega parajaks ja lappasin Dominic Strianti teost Sissejuhatus populaarkultuuri teooriasse; teadsin seda raamatut ka varem, kuid sellesse süveneda polnud veel jõudnud. Lugesin paar peatükki. Ja avastasin, et see on midagi, mida tahaks kindlasti ühel hetkel läbi lugeda! Ja üle pika aja üks neist, mille puhul on tunne, et see raamat võiks endalgi olla. Kuid... seda enam ei müüda. Enamus enda arvates olulistest Avatud Eesti Raamatu sarja teoseid on mul siiski juba kodus olemas:)
Igaljuhul see teos oli üks tore avastus, mida julgeks täitsa soovitada. Aitab vast paremini mõista tänapäeva maailma. Reklaamist kuni muude psühholoogiliste detailideni välja.

Siis läksime Maurusesse sööma. Hästi hea oli! Minul lõhesupp, nagu enamasti.

Seejärel kooli. E-l hakkas loeng siirderiitustest, vms, mis pidi väga hea olema. Ja täiesti usun seda, sest olin tollelt õppejõult kunagi üht loengut kuulamas käinud. Et mul oli hr Viigiga kahe tunni pärast kohtumine, siis mõtlesin aega loengu loovutada ja valmistuda selleks ette, mida talle rääkima pidin, ehkki üldjoontes oli see mul juba teada. Kokkuvõttes oli põhjalikemast ettevalmistustest siiski kuhjaga kasu!

Vahepeal tuli neiu M. rääkima. Ja siis hr H. Ja... siis üks teine neiu M (kellega käisin ka eelmisel korral tantsimas). Tore on kui kool on niivõrd koduks juba saanud!

Okei, siis nägin Viiki (tegelikult: keda see üldse huvitama peaks? noh, igaljuhul, niisama kirjutan, sest mulle oli see kuidagi oluline päev) ja istusime sealses aatriumi kohvikus ja vatrasin talle oma lõputöö ideed ette. Noh, talle sobis, aga juba tavaliseks saanud arvamus: kõigist nendest mõtetest annaks kokku mitu doktoritööd kirjutada!
Mina aga vaikselt mõtteis arvutan: "nii, 3 lk, pluss 3 lk, pluss, pluss 2 lk... ei tea kas tuleb 30 ikka ära!?". Hehe. Ehkki kogemusest tean, et pean kirjutama 7, kirjutan 11. Pean tegema ettekande maks 15 minutit, räägin üle poole tunni (eelmisel aastal proseminaril). Õnneks koolitund läks hästi, mille Hiiumaal andsin. Täpselt minuti pealt 45 minutit!:)

Igaljuhul teema sai nüüd lõplikult paika ja sain ka ise kindlustunnet, et seda kõike kirja hakata panema. Husserli kohta peaks rohkem lugema. Ta andis ka üht-teist vihjeid ja kirjandust.
Fenomenoloogiaga on üldse nii, et: alguses tundus huvitav, mingil hetkel viskas üle, aga nüüd kui sain aastavahetusel puhata, siis hakkas taas huvitama.
Lisaks nt Maurice Merleau-Ponty (kelle teos Phenomenology of Perception on mul muide täitsa olemas, natuke sissejuhatavat osa loetud ka), kes on minu arusaamist järgi Husserli 'psühholoogilisem' edasiarendus; tahtsin küsida, et miks just Husserl, mitte Ponty, aga kuna oli palju muid teemasid, siis jäi see ilmselt järgmiseks korraks...

Ja (ma ei tea, kes seda loevad) kui nt mittefilosoofiaga tegelevad inimesed pole fenomenoloogigaga kursis (nagu mina enne kui filosoofat üldse õppima läksin), siis on see midagi sellist: põhimõtteliselt ta ei püüa anda mitte niivõrd seletusi, kuidas miski on: st näha sündmuste taga teooriaid, vaid püüab võimalikult objektiivselt ja eelarvamuste vabalt keskenduda kogemustele ja kõigele sellele nii nagu ta näib.
Noh, näiteks kui kunagi arvati, et kui lõin jala ära ja mädanema läks, järelikult on tegu nõidusega; fenomenoloogia hoidub säärastest asjadest. Ta püüab seletada kõiki kogemusi-nägemusi nii nagu need meile meie teadvuses meile näivad, olgu tegu kujutlusega või millega tahes.
Asi võib kõlada segasena, aga mind hakkas see huvitama ja mul on tunne, et sellega võib nii mõnelegi asjale jälile saada. Aga selleks võiksin siia vist mõne eelmisel tehtud analüüsi üles riputada. Näiteks armumistunde või muusikapala kuulamise kogemusest.

Ja siis loengusse "Kultuur, kõne ja mõtlemine". See oli super! Õppejõuks mulle varem tundmatu Aaro Toomela (PhD, muide). Sisuliselt psühholoogia. Kirjeldus siin.

Enne lõppu pidin siiski ruumist välja lipsama, sest 15 minutit enne kaheksat tantsimine. See andis justnimelt kokkuvõttes energiat juurde. Ja siin ma nüüd olen ja pean homseks fenomenoloogia seminariks veel u 30 lk teksti läbi lugema ja 2 lk kokkuvõtet kirjutama. Oeh. See on küll huvitav... aga mind ennast teades: on asendustegevused tihtilugu huvitavamad, nagu ka selle sissekande kirjutamine siin. Hehe.

Tegelikult olen ma lihtsalt rõõmus, et lõputöö osas näib nüüd lõpuks olevat paigas, et millest ja mil viisil ma täpselt kirjutada tahan ja et Viigiga sellest ka räägitud ja temapoolne (kui juhendaja) heakskiit saadud.

Okei, punkt. Ja õppima-lugema-kokkuvõtet kirjutama!

Ei, veel üks hüüumärk, et natukenegi venitada olulisemate asjadega tegelemise algust. Siin:!
Üks veel: !
Okei, viimane:!
Paar sekundit sai venitatud.

...ja kui siis teha see hüpe ja astuda teise tegevuse juurde, peagi võib see täitsa huvitada ja võib sellest suisa hasatri sattuda. Alati pole see hüpe nii kerge ja vajab sujuvamat üleminemist; nagu nt blogi kirjutamine ja hüüumärkide ladumine. Ja siis selle sama tegevuse kirjeldamine, et seda sama tegevust veelgi edasi lükata ja pikendada. Jee. Nii, nüüd küll aitab!
!

Ei ole olemas, liiga nunnu!

cuteoverload.com
:)

'Ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus' - Goethe

Käisin just hetkeks väljas. Tagasitulles üks pisike seik meenutas üht teist pisikest seika ja sellest ka see teema ja postitus. Pealkiri ise on pärit ühest Goethe aforismide kogust, mis mulle kunagi silma jäi ja mille ka orkutisse turn off'i alla kirjutasin. Ütleks, et liigagi tabav!

Aga näite juurde: tulin tagasi ja ühte parklasse sõites oli üks auto veidi kahtlase käitumisega; tuli hea hooga ja pidurdas üsna äkitselt kui kaks nooremat naist koeraga üle tee läksid. Viimased ei ehmatanud, sest reaalselt ohtlikku olukorda siiski ei tekkinud, ehkki seda pealt nähes ei oleks ma millegi üle imestanud. Järgnev oli suht oodatav: uks avanes ja välja tulid küllaltki valju jutuga tüübid. Ma ei kuulnud, mida nad rääkisid, aga ilmselgelt oli neil lõbus. Lõbusus on iseenesest tore, eksole. Seljaha kiigates selgus, et auto margiks oli ülla-ülla bmw.

Okei, läksin edasi. Üldiselt ei viitsi ma sedasorti asjadest numbrit teha; seda enam, et nagu ka ühes postituses varem mainitud, asun ma juhtumisi ühe hamburgeri putka läheduses ja n-ö rullnokad on küllalt tavaline nähtus; tehku mis tahavad, kuniks nad oma tegudega kedagi ei ohusta. Ainult tümpsu võiksid teinekord vaiksemaks keerata (kui kell on u 11 õhtul; säärast probleemi kui sellist on siiski harva ette tulnud, eriti talvisel ajal).

Läksin üle tee kui nägin, et üks auto hakkas punase tule taga seistes teist ees-seisvat autot reaalselt n-ö puksima, st sõitis teisele aeglaselt tagant sisse ja andis gaasi. Nagu filmides või arvutimängudes. Peale rohelist tuld sõitsid nad natuke edasi ja jäid väike jupp maad eemal mõlemad seisma. Selgus, et nad tõenäoliselt tundsid teineteist; tegid seda sama pool-härga-täis kära, läksid siis autodesse tagasi ja sõitsid edasi. Julgen üsna kindlalt väita, et tegu oli selle sama bemmiga, mis äsja tollesse parklasse sõitis, kuid mis tuli sealt kohe ringiga suure tee peale tagasi. Võib-olla korjasid sealt endasarnase sõbra üles.


Nii: teine juhtum pärineb paari-kolme kuu tagusest ajast, mil ühel õhtusel ajal ühes poe-esises (õnneks küllalt tühjas) parklas hakkas taas üks 'härga-täis' tegelane oma võimeid näitama; kuid näitas seda nõnda, et kohapealt võetud suurema äkilise kurvi tagajärjel väändus esimene ratas tagurpidi ja tuli peaaegu alt ära. Ähmitäis rullnokk muidugi kiiresti autost välja, vihaselt-endiselt-härjana-näides käsi laiutamas ja kirumas. Mina muidugi muigasin. Auto ei ole siiski mänguasi.


Nii asja mõte?
Umbes aasta aega tagasi hakkas mind painama üks võib-olla filosoofilisemat laadi, kuid siiski piisavalt eluline küsimus: kuivõrd on ühel grupil õigus sekkuda teise grupi ellu? Noh, laiemas plaanis: näiteks n-ö lääne inimesele ühel nn traditsionaalset eluviisi elava grupi ellu. Teisisõnu: on's hamburger ilmtingimata parem kui n-ö kõikvõimalikud rituaalid-kohitsused mõnes omaette elavas suguharus?
Ma ei tea, aga ma arvan, et senikaua tehku mida tahes, peaasi, et teineteist ei sega ja teistele oma vaadet peale ei suru. Umbes nõnda arvan ka kõikvõimalikest tänavakampadest. Ka neist, millest just juttu tegin. See on ka põhjus, miks ma neid üldiselt väga ei märka, sest omavahel olles: tehku nad mida tahes.

See pisike plekimõlkimine seostus mul sisuliselt sellega, kuidas ühes kambas üks lahe tüüp teisele veel mitte päris nii lahedale tüübile n-ö molli annab. Kui endal on lõbus, minu poolest andku minna.
Juri Lotman kirjeldas kusagil teoses juhtumit, kus teatava kultuurilise "väljaõppe" taustal võib inimene silma pilgutamata kasvõi tulle hüpata. Mulle tundub, et sel samal viisil võib ka üks n-ö rullnokk (noh, nimetagem seda liiki taaskord nõnda, eksole) teisele molli anda või teise autot mõlkida. Või muid trikke teha. Näiteks 'vastasgängi' kuuluva tegelase autol öösel kummid läbi torgata. Või mida tahes.
Kallis lõbu, mõni hammas või automehaaniku teenus kulub ära, aga noh... ju neil siis ressurssi ja tahtmist jätkub.
Halb on muidugi see kui nad hakkavad seda kõike endast nõrgemate peal välja elama; ja miski ütleb, et nad seda hea meelega ka teevad või teeksid (sisuliselt sama nagu a la vägivaldsed pereisad jne).


Ometi ei saa ma salata, et säärased asjad mind siiski mõnevõrra häirivad, just sellisel põhjusel, et üks asi, mida ma ei kannata on: lollus ja ennekõike põhjendamatu lollus.
"Ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus" nagu Goethe tabavalt ütleb, eksole. Ja häirib sel põhjusel, et sel käitumisel on sellegipoolest ühel või teisel viisil väljaulatuv jõud. Tekitab ühel või teisel viisil mingitlaadi pinget. Nii nagu igasugune vägivald tekitab pinget. Ja ka sedalaadi käitumist nimetaks ma pigem vägivallaks, isegi kui tegu on üksnes demonstratiivse lärmakusega vms.

Martin küsis, et mida ma arvan või teeksin või kuidas käituksin kui sedalaadi seltskonda satuksin... ma tõesti ei oska sellele vastata. Meil oli jutuks sedalaadi tegelaste n-ö paikapanemine. Tegelikult ma leian, et ka paikapanemine ei aitaks midagi. Jõule jõuga vastamine sisulises ja pikemaajalises mõttes ei tee asja paremaks. Seetõttu leian, et mida vähem sedalaadi tegelastest välja teha, seda parem; sest eksole ju ilmselge, et nende kõige suuremaks ihaldusobjektiks ja januks on: tähelepanu. Tähelepanuta on nad küllalt abitud. Tegelikult.

Žižek ütles ühes intervjuus, et tõeline autoriteet ei kasuta kunagi vägivalda. Näiteks autoriteetne isa. Tõelise autoriteedi puhul piisab pilgust. Isa, kes oma poega/tütart peksab või vägivalda kasutab, on pigem märk impotentsusest. Selles mõttes: vägivald näitab jõuetust. Ja nt riigivõim, kes on sunnitud kasutama vägivalda sääraste mässude mahasurumiseks (mis tihtilugu on paratamatu ettevõtmine) näitab sellega samuti välja oma nõrkust ja seda, et tema valitsusreeglid-tõsiseltvõetavus enam ei toimi.
Tõeline autoriteetsus on tegelikult vägivallatu rahu. Ehkki, jah, sellisel juhul võib füüsiline vägivald olla asendatud n-ö sümboolse vägivallaga ja rahust on asi kaugel, aga see selleks. You'll get the point.

Milleni ma tahan jõuda? Ehk selleni, et Martinile vastasin lõpuks midagi sellist: st isegi kui mul pole võimalik vastu hakata või peaksin ise molli saama, siis "filosoofilises mõttes" olen ma ikkagi võitja, minu teadmisele ja arvamusele neist kui impotentsusest ei saa selles mõttes midagi teha. Jah, sellest pole sellises olukorras küll suurt kasu, aga... - näitamaks kellelegi n-ö kohta kätte, kas pole mitte kõige olulisem, mida nood, kellele kohta kätte näidatakse, iseendast arvavad?
Rullnokk, kes hävitab oma ohvri ja hakkab seejärel uut otsima, on teatud mõttes ohvri puudumise hetkel taaskord hulga nõrgem, sest tal puudub objekt, kes näitaks seda, kes ta on.

Ehkki nagu ka Martin arvas: nad vaevalt seda endale ise teadvustavad. Nad on ka trellide taga lahedad tüübid.


Nii, see selleks. Kuid siit ilmneb minu meelest siiski, nii karm kui see ka ei ole, inimese ja looma erinevus: kas pole mitte nii, et mõistus on viide inimlikkusele, üksnes refleksidel-jõul toimiv mõtlematu käitumine pigem loomalik?
Ja selle vahepealne ehk ideoloogiliselt-manipuleeriv vägivald (nt mingid poliitilised totalitaarsed režiimid) midagi vahepealset.

Ja mitte ainult loomalik: ka halvas mõttes lapsik.
Laps on tore, kuid kui mingil põhjusel jääb areng pidama, toimub teatav kompenseerimine, millel on inimese enda jaoks omad ohverduslikud aspektid. See on tegelikult huvitav teema (nagu ka lapse areng jne; tahaks selle kohta kunagi täpsemalt lugeda), kuid nt Žižeki psühhoanalüüsi teemalisi teoseid lugedes on siit-sealt läbi kumanud näiteid n-ö vaimsete haiguste kohta, kus inimene püüab lapsepõlves tekkinud puudujääke hiljem kompenseerida ja vajab seejuures ravi. Sellega tegeles ju ka Freud ja kogu psühhoanalüütilise ravi mõte ongi nende vaimsete puudujääkide väljakaevamine. Fakt on ühesõnaga see, et inimene vajab terviklikku arengut ja pidurdus ühes faasis võib oluliselt mõjutada mõnd järgmist faasi.


Seetõttu mulle nt meeldivad noored inimesed, sest ma leian, et mingi ajani (eriti teisme-eas) võib teha inimene igasuguseid lollusi ja mingis mõttes ei saa seda talle pahaks panna. Ka endal ju see aeg seljataga ja ise hakkasin alles u 20 aasta kanti natuke põhjalikumalt mõtlema, et mida ma siis lõppude-lõpuks teen või kes olen.
Kui aga saabub kätte vanus... noh, ma pakuks oma subjektiivse ebakompetentse arvamusena maksimumina nt 20-25, siis on juba midagi viltu. Ja sedalaadi juhtumite kohta ütleks ma tõesti: ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus!


Meenub üks sõit ühistranspordis, kus üks poiss ja tüdruk olid koos. Poiss näis olevat 20-ringis. Suht purjus. Tüdruk oli temast ilmselgelt vaimustuses. Kui troll peatus, komberdas tüüp maha; hea, et astmel ei kukkunud ja ukse vahele ei jäänud. Vaatas veel aknast uimas-segase-härda pilguga tüdrukule järele ja lehvitas. Too vastas samaga, ehkki mulle tundus, et tüdruk oli võrdlemisi kaine (vähemalt poisiga võrreldes!). Okei, omamoodi nunnu ju... samas aga: ma ei saa aru, kuidas üks tüdruk saab säärast äput välja kannatada, kes ei suuda isegi trolli uksest normaalselt väljuda!?
Okei, kõik me oleme vast oma elus vähemalt korra purjus olnud. Aga kas see pole mitte liig? Sedalaadi olekus ei julgeks ma kodunt väljudagi, rääkimata kusagil avalikkuses "lahe olemisest". Ja sellest hetkest, mil säärane käitumine väljub siseruumidest avalikkuse ette, on minu arvates tegu 'toimeka nõmedusega'. Toimekaga justnimelt seetõttu, et see toimib tänu inimeste ja grupi heakskiidule/tähelepanule.

Elias Canetti kirjutas küllaltki põhjaliku teose "Massid ja võim", millest ma kunagi u kolmveerand läbi jõudsin lugeda ja kus ta niivõrd tabavalt kirjeldas inimestele n-ö ürgomast massi-grupikäitumist. Kui õigesti mäletan, võis sääraseid väiksemaid gruppe võrrelda salkadega. Nad on võrdlemisi kinnised grupid, kuid samas saavad oma jõudu kui näevad end mõjuvat väljaspoole ja kui üldsus neid tunnistab. Või midagi sarnast. Usun, et põhjendusi leiduks mitmeid ja fakt jääb samaks: ka sääraste väiksemate "olen-lahe" gruppidegi puhul on oluline nende seos väljaspoolsusega. Ja kõige tobedam ongi see, et: see mõjub! On inimesi, kes peavad sedalaadi asju lahedaks ja saavad sealt eeskuju ja käituvad ise sama moodi...
kuniks moodustub gruppe (ja see juba täiesti tavaline nähtus), kus ka täisealine mees peab end säärase käitumisega lahedaks (üks jaburamaid näiteid, mida kunagi nägin: kuidas üks Falck-töötaja jalaga üht kodutut tagus!).

Ja mis see muud ole kui näitab inimese enda vaimset puudujääki, mida tuleb toore jõuga asendada. Sellest kirjutasin ka mõned postitused tagasi, kus Žižek nimetas seda nimetusega Id-Evil. Ehk midagi... toorest. Aga ka: lapsikut. Mitte lapsemeelset, vaid justnimelt lapsikut.


Siinkohal meenub kord akna tagant kuuldud sedalaadi lahe käratsemine, tulid teataval absurdsel kombel kohe silme-ette õues kilkavad lapsed; jah, nende erinevus on tohutu, sest lapsed on armsad, eriti kui nad rõõmsalt mängivad, kuid minu meelest on selles väga palju sarnast: selles on lapselikku-mängulist spontaanset väljaelamist, ainukese vahega, et täiskasvanu puhul kujuneb see nii või teisiti pigem agressiivseks puudujäägi tasategemiseks, samas kui lapse puhul täiesti neutraalseks ja pigem positiivseks-loominguliseks mängukogemuseks.

Laps mängib autodega ja naerab; natuke suurem inimene, kes pole sellest veel edasi jõudnud ja püüab selle tõsiasja varjamiseks ka iseennast petta ja "seda lahedam" välja näha, tema mõlgib lapsekombel vastasrullnoka autot. Või teeb muid lollusi. Ja seda kurdib-lapsikum ja mingist hetkest alates 'loomalikum' ta on, mida vähem ta oma arengus Inimeseni on jõudnud. Kui nii võib öelda.

Kusjuures: teadvustamatusega on see naljakas asi: mida rohkem sa midagi püüad (iseenda eest) varjata, seda teadlikum sa sellest ("mitteteadlikult") tegelikult oled! Stiilis, kus keegi ärritatult käratab: "mul ei ole sõltuvust!" - sest ta teab, et tegelikult tal justnimelt on sõltuvus! Jne.


Ja minu arvates võib seda mingitel tingimustel nimetada suisa haiguseks kui selliseks. Tunneksin ma mind huvitavat psühhoanalüüsi veidi lähemalt, võiks sellele suisa n-ö kliinilise (või vähemalt teoreetilise) diagnoosi määrata (Žižek seda kindlasti oskaks). Üksikindiviid või ühiskondlik grupp - sisuliselt teeb sama välja. Ja see on põhjus, miks mind säärased vaatepildid tegelikult häirivad ja miks ma seda siia kirjutan. Ja miks ma tegelikult arvan, et oma tähelepanu tuleks sellegipoolest suunata n-ö kreatiivsele-loomingulisele eluaspektile ja võitlusena arendada vastukaaluks midagi, mis oleks eeskujuks noile rullnokkadele...; sealjuures n-ö mitte alluda provokatsioonidele.

Siiski, rullnokke-vägivallatsejaid leidub alati, kuid mida varem märgata selle käitumise destruktiivset ja ühtlasi enesehävituslikku rolli ja sellest eemale hoida, seda parem...; ja seda suuremaks läheb vastuolu, sest... ühest saab või on saanud ühel või teisel viisil ühiskonnaheidik ja elupõletaja, sest muud moodi ta ei oska...
sest ta on alles laps... - paraku, on ka selliseid. Paraku. Ja kuniks nad on vähegi elujõulised, antakse neile ka autosid, mis on tegelikult mõeldud liiklemiseks, mitte trikitamiseks-lollitamiseks. See on see kui inimesel muud ei ole.

(okei, seda kõike oleks saanud kolm korda lühemalt kirjutada, aga noh...)

Pole siia mõnda aega enam midagi kirjutanud, ehkki tung kirjutamiseks oli teinekord üsnagi suur. Kasvõi seetõttu, et selle nädalaga algas uus semester, ja...: ühelt poolt loengutes saadud mõtted, teisalt sellega kaasaskäiv vaimustus. "Õppimine" (pigem on õigem öelda: puht siiras huvi enam-vähem kõige vastu (mille kohta ka ülikoolis loenguid loetakse) - see on justkui pisik, millest olen juba sõltuvuses. Teinekord ajab küll juhtme kokku, kuid järgmisel hetkel ei saa muidu kui haaran uuesti mingitlaadi raamatu järele...
ja nõnda seinast-seina. Nagu ükskord Toomasega (filosoofia magistrant) kooliteel rääkima juhtusime, et ühel hetkel huvitab üks asi, teisel hetkel hoopis midagi muud. Vaheldust on vaja, kuid kirg sääraste asjade järele on justkui alati ühesugune. Ühel või teisel viisil, inimestel on 'teadmistahe'!

Ükspäev käisin sõbra Martini juures. Et läksin sinna üsna hilja ja tagatipuks valisin küll õige bussi, kuid sõitsin sellega valele poole, siis jäin tema juurde hommikutundideni: vaatasime filme ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel (näen teda viimasel ajal suht harva, seetõttu jätkub kohtudes ka jututeemasid). Filmidest sai vaadatud Avatari, mis mulle väga meeldis, ja ka Corpse Bride'i, mille tirisin praegu ka arvutisse ja kavatsen selle plaadile kõrvetada. Muuhulgas küsis M. (haha, minult kui "filosoofilt":D) ühel hetkel: mida ma arvan ilust, kas see/selles on midagi inimkonnale ainuomast-universaalset või pigem on nii, et kultuur ise määrab täielikult ilumõiste; ja kuidas seletada seda vastuolu, et 'ilu-meeled' inimestel teinekord suisa äärmuslikult põrkuvad.

Ma ei osanud sellele küsimusele eriti vastata, peale arvamuse, et pigem on kultuur see, mis loob ja muudab suuremas osas meie arusaama ilusast kui sellisest. Küll aga tuli meelde Santayana teos "Ilutunne", mida lugesin kunagi u 90 leheküljeni... ja millest suurt midagi meeles polnud. M. alguses ei saanud aru, miks ma filosoofiat õppima läksin, nüüd hakkab ta seda rohkem taipama. Ja eks üks põhiline asjaolu ongi selles: varem või hiljem tekivad ühel või teisel viisil inimestel ka säärased abstraktsed küsimused nagu "mis on ilu?" jne; osalt seepärast läksingi, sest ma usun ja üha enam hakkan seda uskuma, et filosoofia abil tegelikult õnnestub sedalaadi küsimustega seoses nii mõndagi ära seletada.

Ma ei tea, miks ma seda siia praegu kirjutasin, aga... lihtsalt. Sest pean ju seda blogi ennekõike iseenda jaoks, seetõttu ei pruugi see üldse korda minna kellelegi teisele, kes siia satub, ega peagi; ehkki on tore kui peaks leiduma veel kedagi, mis näeb siin midagi loetavat. Mõned inimesed on, kes seda vist aeg-ajalt loevad või pilgu peale viskavad, ehk seetõttu, et mind ühel või teisel viisil tunnevad.
Üldiselt tahan veel öelda, et ma pole tegelikult üldse rahul oma blogi ja viisiga, kuidas siia blogisse kirjutan. Kui kirjutaksin seda suletuna üksnes iseendale, siis ehk oleksin; aga teistele lugemiseks? - kellegi teise pilgu läbi mulle tunduks selles 'kirjutamis-stiilis' midagi vastumeelset. Ma vist isegi tean, mis see on. Kuid samas ma arvan, et see on ühtlasi ka teatav petekas; sest... nagu vist ka varem ühes postituses kirjutasin, on see n-ö stiil tingitud harjumusest sedalaadi n-ö akadeemilisi tekste lugeda. See hakkab külge. Võib muutuda kuivaks. Jne.

Seetõttu naudin ja hindan kui inimesed oskavad kirjutada... vahetumalt. Ja selles vahetus kirjutamises ilmneb minu arvates ka isikupära, see inimene, kirjutaja ise. Noh, kasvõi nagu kirjutavad Karina, Kristin, Piret, Katrina...
vastupidiselt neile arvan, et minu blogi on selles mõttes paganama... ma ei teagi, tüüpiline. Aga ei tea, ehk ei ole ka. Ma pole kindel kas ma ise seda tahaksin lugeda kui keegi teine oleks kirjutanud...


Igaljuhul, osalt pani mind seda postitust kirjutama üks tsitaat, mida tahtsin välja tuua ja mis ehk Teilegi (jällegi: kui keegi seda lugema satub) huvi võiks pakkuda:

Love, no less than hate, is therefore a phenomenon of cowardice, an easy way out: in hate, we externalize and transfer on to the other the evil that dwells in ourselves, thereby avoiding any confrontation with it; whereas in love, instead of taking pains to realize our spiritual essence, we project this essence upon the other as an already realized state of being. On this account, love is cowardly and treacherous not only in relationship to man himself but also, and above all, in relationship to its object - it utterly disregards the object's (woman's) true nature, and uses it only as a kind of empty projection screen.
(The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 140, Slavoj Žižek)

Lihtsalt. Tegu pole mitte niivõrd Žižeki mõtetega, vaid Žižeki kirjeldus Otto Weiningeri mõtetest, mida Žižek hiljem ka kritiseerib ja millele omalt poolt lacanlikust seisukohast üht-teist lisab. Sellegipoolest arvan, et selles tsiteeritud tekstis on üksjagu tõetera. Või mis?

Nimetatud teosega olen lõpusirgel. Nüüdseks kolmas teos Žižekilt, mis saab kohe-kohe tervikuna läbi loetud. Et saan järgmisel neljapäeval juhendajaga kokku, hakkasin ka konkreetsemalt lõputööga tegelema (reaalselt kirjutama, mitte niivõrd märkmeid-vahelõike tegema); ja tore kui tekib mingigi seostevõrgustik, millest kinni hakata ja mille najal saab lõpuks otsustatud, millest ja kuidas ma üldse alustada tahan. Kuid see algus ja lähtepunkt olemas, on ehk loodetavasti juba lihtsam teel püsida... nõnda tekib ka endal rohkem seoseid ja asi saab selgemaks. Läbikirjutamine on alati kasulik. Ja see on muide üks põhjus, miks igasugused ettekanded-kirjutised-esseed ja veelgi enam: nt koolitunni andmine - tulevad suureks kasuks ja aitab endalgi aru saada, milleni sa lõpuks jõudnud oled või milleni ei ole...:)


Lisaks tahtsin öelda veel seda, et mu arvuti hakkab üha enam 'ära keerama'. Mitte 'ainult' ei streigi üks ühenduslüli arvuti ekraani ja 'ülejäänud arvuti' (või kuidas seda nimetadagi?) vahel, vaid nüüd hakkas ka arvuti kõvaketas jupsima. Varsti on tunne, et ei julgegi enam välja lülitada, teadmata kas järgmisel hetkel kõik kadunud ei ole. Niisiis: kiiremas korras vaja olulisemad asjad plaadile panna ja arvuti parandusse! (garantii veel kirjade järgi napilt-napilt kehtib). Niisiis järgmisest nädalast alates tõenäoliselt ja isegi loodetavasti mõnda aega vana läpaga taga (mis samuti päris töökorras pole, aga kui aku välja arvata, siis vast paremas seisus kui see siin)...; peaasi, et saaks selle põhiarvuti siiski korda!

Ahjaa, seda ka ka, et vaatasin täna öösel David Lynchi "Mulholland Drive"i. Viimane veerand läks küllalt sürriks ja ma ei saanud enam isegi filmi lõppedes aru, et "mis värk oli". Aga üldises plaanis: väga hea film!:)
Tim Burtoni "Corpse Bride"i peaks samuti veel vaatama. Või vähemalt võiks. Sõbra juures youtube'ist pole just päris see, mis rahulikult kodus ja keskendudes. Veelgi enam: vähegi vaadatavaid filme on minu arvates kõige parem vähemalt kaks korda vaadata. Alles siis märkad asju, mida ehk varem ei osanud märgata.

Okei, lõpetan. Olge nummid!:)