Huh, täna oli pikk päev; seda enam, et ka päev (ja öö) enne seda oli võrdlemisi pikk, ehkki sain end üsna kenasti välja magatud. Aga siiski...
Esimese asjana käisime Eevaga raamatukogus, tal oli oma lõputöö jaoks sealt üht-teist lugeda-sirvida. Samal ajal tegin aega parajaks ja lappasin Dominic Strianti teost Sissejuhatus populaarkultuuri teooriasse; teadsin seda raamatut ka varem, kuid sellesse süveneda polnud veel jõudnud. Lugesin paar peatükki. Ja avastasin, et see on midagi, mida tahaks kindlasti ühel hetkel läbi lugeda! Ja üle pika aja üks neist, mille puhul on tunne, et see raamat võiks endalgi olla. Kuid... seda enam ei müüda. Enamus enda arvates olulistest Avatud Eesti Raamatu sarja teoseid on mul siiski juba kodus olemas:)
Igaljuhul see teos oli üks tore avastus, mida julgeks täitsa soovitada. Aitab vast paremini mõista tänapäeva maailma. Reklaamist kuni muude psühholoogiliste detailideni välja.
Siis läksime Maurusesse sööma. Hästi hea oli! Minul lõhesupp, nagu enamasti.
Seejärel kooli. E-l hakkas loeng siirderiitustest, vms, mis pidi väga hea olema. Ja täiesti usun seda, sest olin tollelt õppejõult kunagi üht loengut kuulamas käinud. Et mul oli hr Viigiga kahe tunni pärast kohtumine, siis mõtlesin aega loengu loovutada ja valmistuda selleks ette, mida talle rääkima pidin, ehkki üldjoontes oli see mul juba teada. Kokkuvõttes oli põhjalikemast ettevalmistustest siiski kuhjaga kasu!
Vahepeal tuli neiu M. rääkima. Ja siis hr H. Ja... siis üks teine neiu M (kellega käisin ka eelmisel korral tantsimas). Tore on kui kool on niivõrd koduks juba saanud!
Okei, siis nägin Viiki (tegelikult: keda see üldse huvitama peaks? noh, igaljuhul, niisama kirjutan, sest mulle oli see kuidagi oluline päev) ja istusime sealses aatriumi kohvikus ja vatrasin talle oma lõputöö ideed ette. Noh, talle sobis, aga juba tavaliseks saanud arvamus: kõigist nendest mõtetest annaks kokku mitu doktoritööd kirjutada!
Mina aga vaikselt mõtteis arvutan: "nii, 3 lk, pluss 3 lk, pluss, pluss 2 lk... ei tea kas tuleb 30 ikka ära!?". Hehe. Ehkki kogemusest tean, et pean kirjutama 7, kirjutan 11. Pean tegema ettekande maks 15 minutit, räägin üle poole tunni (eelmisel aastal proseminaril). Õnneks koolitund läks hästi, mille Hiiumaal andsin. Täpselt minuti pealt 45 minutit!:)
Igaljuhul teema sai nüüd lõplikult paika ja sain ka ise kindlustunnet, et seda kõike kirja hakata panema. Husserli kohta peaks rohkem lugema. Ta andis ka üht-teist vihjeid ja kirjandust.
Fenomenoloogiaga on üldse nii, et: alguses tundus huvitav, mingil hetkel viskas üle, aga nüüd kui sain aastavahetusel puhata, siis hakkas taas huvitama.
Lisaks nt Maurice Merleau-Ponty (kelle teos Phenomenology of Perception on mul muide täitsa olemas, natuke sissejuhatavat osa loetud ka), kes on minu arusaamist järgi Husserli 'psühholoogilisem' edasiarendus; tahtsin küsida, et miks just Husserl, mitte Ponty, aga kuna oli palju muid teemasid, siis jäi see ilmselt järgmiseks korraks...
Ja (ma ei tea, kes seda loevad) kui nt mittefilosoofiaga tegelevad inimesed pole fenomenoloogigaga kursis (nagu mina enne kui filosoofat üldse õppima läksin), siis on see midagi sellist: põhimõtteliselt ta ei püüa anda mitte niivõrd seletusi, kuidas miski on: st näha sündmuste taga teooriaid, vaid püüab võimalikult objektiivselt ja eelarvamuste vabalt keskenduda kogemustele ja kõigele sellele nii nagu ta näib.
Noh, näiteks kui kunagi arvati, et kui lõin jala ära ja mädanema läks, järelikult on tegu nõidusega; fenomenoloogia hoidub säärastest asjadest. Ta püüab seletada kõiki kogemusi-nägemusi nii nagu need meile meie teadvuses meile näivad, olgu tegu kujutlusega või millega tahes.
Asi võib kõlada segasena, aga mind hakkas see huvitama ja mul on tunne, et sellega võib nii mõnelegi asjale jälile saada. Aga selleks võiksin siia vist mõne eelmisel tehtud analüüsi üles riputada. Näiteks armumistunde või muusikapala kuulamise kogemusest.
Ja siis loengusse "Kultuur, kõne ja mõtlemine". See oli super! Õppejõuks mulle varem tundmatu Aaro Toomela (PhD, muide). Sisuliselt psühholoogia. Kirjeldus siin.
Enne lõppu pidin siiski ruumist välja lipsama, sest 15 minutit enne kaheksat tantsimine. See andis justnimelt kokkuvõttes energiat juurde. Ja siin ma nüüd olen ja pean homseks fenomenoloogia seminariks veel u 30 lk teksti läbi lugema ja 2 lk kokkuvõtet kirjutama. Oeh. See on küll huvitav... aga mind ennast teades: on asendustegevused tihtilugu huvitavamad, nagu ka selle sissekande kirjutamine siin. Hehe.
Tegelikult olen ma lihtsalt rõõmus, et lõputöö osas näib nüüd lõpuks olevat paigas, et millest ja mil viisil ma täpselt kirjutada tahan ja et Viigiga sellest ka räägitud ja temapoolne (kui juhendaja) heakskiit saadud.
Okei, punkt. Ja õppima-lugema-kokkuvõtet kirjutama!
Ei, veel üks hüüumärk, et natukenegi venitada olulisemate asjadega tegelemise algust. Siin:!
Üks veel: !
Okei, viimane:!
Paar sekundit sai venitatud.
...ja kui siis teha see hüpe ja astuda teise tegevuse juurde, peagi võib see täitsa huvitada ja võib sellest suisa hasatri sattuda. Alati pole see hüpe nii kerge ja vajab sujuvamat üleminemist; nagu nt blogi kirjutamine ja hüüumärkide ladumine. Ja siis selle sama tegevuse kirjeldamine, et seda sama tegevust veelgi edasi lükata ja pikendada. Jee. Nii, nüüd küll aitab!
!
No comments:
Post a Comment