'Ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus' - Goethe

Käisin just hetkeks väljas. Tagasitulles üks pisike seik meenutas üht teist pisikest seika ja sellest ka see teema ja postitus. Pealkiri ise on pärit ühest Goethe aforismide kogust, mis mulle kunagi silma jäi ja mille ka orkutisse turn off'i alla kirjutasin. Ütleks, et liigagi tabav!

Aga näite juurde: tulin tagasi ja ühte parklasse sõites oli üks auto veidi kahtlase käitumisega; tuli hea hooga ja pidurdas üsna äkitselt kui kaks nooremat naist koeraga üle tee läksid. Viimased ei ehmatanud, sest reaalselt ohtlikku olukorda siiski ei tekkinud, ehkki seda pealt nähes ei oleks ma millegi üle imestanud. Järgnev oli suht oodatav: uks avanes ja välja tulid küllaltki valju jutuga tüübid. Ma ei kuulnud, mida nad rääkisid, aga ilmselgelt oli neil lõbus. Lõbusus on iseenesest tore, eksole. Seljaha kiigates selgus, et auto margiks oli ülla-ülla bmw.

Okei, läksin edasi. Üldiselt ei viitsi ma sedasorti asjadest numbrit teha; seda enam, et nagu ka ühes postituses varem mainitud, asun ma juhtumisi ühe hamburgeri putka läheduses ja n-ö rullnokad on küllalt tavaline nähtus; tehku mis tahavad, kuniks nad oma tegudega kedagi ei ohusta. Ainult tümpsu võiksid teinekord vaiksemaks keerata (kui kell on u 11 õhtul; säärast probleemi kui sellist on siiski harva ette tulnud, eriti talvisel ajal).

Läksin üle tee kui nägin, et üks auto hakkas punase tule taga seistes teist ees-seisvat autot reaalselt n-ö puksima, st sõitis teisele aeglaselt tagant sisse ja andis gaasi. Nagu filmides või arvutimängudes. Peale rohelist tuld sõitsid nad natuke edasi ja jäid väike jupp maad eemal mõlemad seisma. Selgus, et nad tõenäoliselt tundsid teineteist; tegid seda sama pool-härga-täis kära, läksid siis autodesse tagasi ja sõitsid edasi. Julgen üsna kindlalt väita, et tegu oli selle sama bemmiga, mis äsja tollesse parklasse sõitis, kuid mis tuli sealt kohe ringiga suure tee peale tagasi. Võib-olla korjasid sealt endasarnase sõbra üles.


Nii: teine juhtum pärineb paari-kolme kuu tagusest ajast, mil ühel õhtusel ajal ühes poe-esises (õnneks küllalt tühjas) parklas hakkas taas üks 'härga-täis' tegelane oma võimeid näitama; kuid näitas seda nõnda, et kohapealt võetud suurema äkilise kurvi tagajärjel väändus esimene ratas tagurpidi ja tuli peaaegu alt ära. Ähmitäis rullnokk muidugi kiiresti autost välja, vihaselt-endiselt-härjana-näides käsi laiutamas ja kirumas. Mina muidugi muigasin. Auto ei ole siiski mänguasi.


Nii asja mõte?
Umbes aasta aega tagasi hakkas mind painama üks võib-olla filosoofilisemat laadi, kuid siiski piisavalt eluline küsimus: kuivõrd on ühel grupil õigus sekkuda teise grupi ellu? Noh, laiemas plaanis: näiteks n-ö lääne inimesele ühel nn traditsionaalset eluviisi elava grupi ellu. Teisisõnu: on's hamburger ilmtingimata parem kui n-ö kõikvõimalikud rituaalid-kohitsused mõnes omaette elavas suguharus?
Ma ei tea, aga ma arvan, et senikaua tehku mida tahes, peaasi, et teineteist ei sega ja teistele oma vaadet peale ei suru. Umbes nõnda arvan ka kõikvõimalikest tänavakampadest. Ka neist, millest just juttu tegin. See on ka põhjus, miks ma neid üldiselt väga ei märka, sest omavahel olles: tehku nad mida tahes.

See pisike plekimõlkimine seostus mul sisuliselt sellega, kuidas ühes kambas üks lahe tüüp teisele veel mitte päris nii lahedale tüübile n-ö molli annab. Kui endal on lõbus, minu poolest andku minna.
Juri Lotman kirjeldas kusagil teoses juhtumit, kus teatava kultuurilise "väljaõppe" taustal võib inimene silma pilgutamata kasvõi tulle hüpata. Mulle tundub, et sel samal viisil võib ka üks n-ö rullnokk (noh, nimetagem seda liiki taaskord nõnda, eksole) teisele molli anda või teise autot mõlkida. Või muid trikke teha. Näiteks 'vastasgängi' kuuluva tegelase autol öösel kummid läbi torgata. Või mida tahes.
Kallis lõbu, mõni hammas või automehaaniku teenus kulub ära, aga noh... ju neil siis ressurssi ja tahtmist jätkub.
Halb on muidugi see kui nad hakkavad seda kõike endast nõrgemate peal välja elama; ja miski ütleb, et nad seda hea meelega ka teevad või teeksid (sisuliselt sama nagu a la vägivaldsed pereisad jne).


Ometi ei saa ma salata, et säärased asjad mind siiski mõnevõrra häirivad, just sellisel põhjusel, et üks asi, mida ma ei kannata on: lollus ja ennekõike põhjendamatu lollus.
"Ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus" nagu Goethe tabavalt ütleb, eksole. Ja häirib sel põhjusel, et sel käitumisel on sellegipoolest ühel või teisel viisil väljaulatuv jõud. Tekitab ühel või teisel viisil mingitlaadi pinget. Nii nagu igasugune vägivald tekitab pinget. Ja ka sedalaadi käitumist nimetaks ma pigem vägivallaks, isegi kui tegu on üksnes demonstratiivse lärmakusega vms.

Martin küsis, et mida ma arvan või teeksin või kuidas käituksin kui sedalaadi seltskonda satuksin... ma tõesti ei oska sellele vastata. Meil oli jutuks sedalaadi tegelaste n-ö paikapanemine. Tegelikult ma leian, et ka paikapanemine ei aitaks midagi. Jõule jõuga vastamine sisulises ja pikemaajalises mõttes ei tee asja paremaks. Seetõttu leian, et mida vähem sedalaadi tegelastest välja teha, seda parem; sest eksole ju ilmselge, et nende kõige suuremaks ihaldusobjektiks ja januks on: tähelepanu. Tähelepanuta on nad küllalt abitud. Tegelikult.

Žižek ütles ühes intervjuus, et tõeline autoriteet ei kasuta kunagi vägivalda. Näiteks autoriteetne isa. Tõelise autoriteedi puhul piisab pilgust. Isa, kes oma poega/tütart peksab või vägivalda kasutab, on pigem märk impotentsusest. Selles mõttes: vägivald näitab jõuetust. Ja nt riigivõim, kes on sunnitud kasutama vägivalda sääraste mässude mahasurumiseks (mis tihtilugu on paratamatu ettevõtmine) näitab sellega samuti välja oma nõrkust ja seda, et tema valitsusreeglid-tõsiseltvõetavus enam ei toimi.
Tõeline autoriteetsus on tegelikult vägivallatu rahu. Ehkki, jah, sellisel juhul võib füüsiline vägivald olla asendatud n-ö sümboolse vägivallaga ja rahust on asi kaugel, aga see selleks. You'll get the point.

Milleni ma tahan jõuda? Ehk selleni, et Martinile vastasin lõpuks midagi sellist: st isegi kui mul pole võimalik vastu hakata või peaksin ise molli saama, siis "filosoofilises mõttes" olen ma ikkagi võitja, minu teadmisele ja arvamusele neist kui impotentsusest ei saa selles mõttes midagi teha. Jah, sellest pole sellises olukorras küll suurt kasu, aga... - näitamaks kellelegi n-ö kohta kätte, kas pole mitte kõige olulisem, mida nood, kellele kohta kätte näidatakse, iseendast arvavad?
Rullnokk, kes hävitab oma ohvri ja hakkab seejärel uut otsima, on teatud mõttes ohvri puudumise hetkel taaskord hulga nõrgem, sest tal puudub objekt, kes näitaks seda, kes ta on.

Ehkki nagu ka Martin arvas: nad vaevalt seda endale ise teadvustavad. Nad on ka trellide taga lahedad tüübid.


Nii, see selleks. Kuid siit ilmneb minu meelest siiski, nii karm kui see ka ei ole, inimese ja looma erinevus: kas pole mitte nii, et mõistus on viide inimlikkusele, üksnes refleksidel-jõul toimiv mõtlematu käitumine pigem loomalik?
Ja selle vahepealne ehk ideoloogiliselt-manipuleeriv vägivald (nt mingid poliitilised totalitaarsed režiimid) midagi vahepealset.

Ja mitte ainult loomalik: ka halvas mõttes lapsik.
Laps on tore, kuid kui mingil põhjusel jääb areng pidama, toimub teatav kompenseerimine, millel on inimese enda jaoks omad ohverduslikud aspektid. See on tegelikult huvitav teema (nagu ka lapse areng jne; tahaks selle kohta kunagi täpsemalt lugeda), kuid nt Žižeki psühhoanalüüsi teemalisi teoseid lugedes on siit-sealt läbi kumanud näiteid n-ö vaimsete haiguste kohta, kus inimene püüab lapsepõlves tekkinud puudujääke hiljem kompenseerida ja vajab seejuures ravi. Sellega tegeles ju ka Freud ja kogu psühhoanalüütilise ravi mõte ongi nende vaimsete puudujääkide väljakaevamine. Fakt on ühesõnaga see, et inimene vajab terviklikku arengut ja pidurdus ühes faasis võib oluliselt mõjutada mõnd järgmist faasi.


Seetõttu mulle nt meeldivad noored inimesed, sest ma leian, et mingi ajani (eriti teisme-eas) võib teha inimene igasuguseid lollusi ja mingis mõttes ei saa seda talle pahaks panna. Ka endal ju see aeg seljataga ja ise hakkasin alles u 20 aasta kanti natuke põhjalikumalt mõtlema, et mida ma siis lõppude-lõpuks teen või kes olen.
Kui aga saabub kätte vanus... noh, ma pakuks oma subjektiivse ebakompetentse arvamusena maksimumina nt 20-25, siis on juba midagi viltu. Ja sedalaadi juhtumite kohta ütleks ma tõesti: ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus!


Meenub üks sõit ühistranspordis, kus üks poiss ja tüdruk olid koos. Poiss näis olevat 20-ringis. Suht purjus. Tüdruk oli temast ilmselgelt vaimustuses. Kui troll peatus, komberdas tüüp maha; hea, et astmel ei kukkunud ja ukse vahele ei jäänud. Vaatas veel aknast uimas-segase-härda pilguga tüdrukule järele ja lehvitas. Too vastas samaga, ehkki mulle tundus, et tüdruk oli võrdlemisi kaine (vähemalt poisiga võrreldes!). Okei, omamoodi nunnu ju... samas aga: ma ei saa aru, kuidas üks tüdruk saab säärast äput välja kannatada, kes ei suuda isegi trolli uksest normaalselt väljuda!?
Okei, kõik me oleme vast oma elus vähemalt korra purjus olnud. Aga kas see pole mitte liig? Sedalaadi olekus ei julgeks ma kodunt väljudagi, rääkimata kusagil avalikkuses "lahe olemisest". Ja sellest hetkest, mil säärane käitumine väljub siseruumidest avalikkuse ette, on minu arvates tegu 'toimeka nõmedusega'. Toimekaga justnimelt seetõttu, et see toimib tänu inimeste ja grupi heakskiidule/tähelepanule.

Elias Canetti kirjutas küllaltki põhjaliku teose "Massid ja võim", millest ma kunagi u kolmveerand läbi jõudsin lugeda ja kus ta niivõrd tabavalt kirjeldas inimestele n-ö ürgomast massi-grupikäitumist. Kui õigesti mäletan, võis sääraseid väiksemaid gruppe võrrelda salkadega. Nad on võrdlemisi kinnised grupid, kuid samas saavad oma jõudu kui näevad end mõjuvat väljaspoole ja kui üldsus neid tunnistab. Või midagi sarnast. Usun, et põhjendusi leiduks mitmeid ja fakt jääb samaks: ka sääraste väiksemate "olen-lahe" gruppidegi puhul on oluline nende seos väljaspoolsusega. Ja kõige tobedam ongi see, et: see mõjub! On inimesi, kes peavad sedalaadi asju lahedaks ja saavad sealt eeskuju ja käituvad ise sama moodi...
kuniks moodustub gruppe (ja see juba täiesti tavaline nähtus), kus ka täisealine mees peab end säärase käitumisega lahedaks (üks jaburamaid näiteid, mida kunagi nägin: kuidas üks Falck-töötaja jalaga üht kodutut tagus!).

Ja mis see muud ole kui näitab inimese enda vaimset puudujääki, mida tuleb toore jõuga asendada. Sellest kirjutasin ka mõned postitused tagasi, kus Žižek nimetas seda nimetusega Id-Evil. Ehk midagi... toorest. Aga ka: lapsikut. Mitte lapsemeelset, vaid justnimelt lapsikut.


Siinkohal meenub kord akna tagant kuuldud sedalaadi lahe käratsemine, tulid teataval absurdsel kombel kohe silme-ette õues kilkavad lapsed; jah, nende erinevus on tohutu, sest lapsed on armsad, eriti kui nad rõõmsalt mängivad, kuid minu meelest on selles väga palju sarnast: selles on lapselikku-mängulist spontaanset väljaelamist, ainukese vahega, et täiskasvanu puhul kujuneb see nii või teisiti pigem agressiivseks puudujäägi tasategemiseks, samas kui lapse puhul täiesti neutraalseks ja pigem positiivseks-loominguliseks mängukogemuseks.

Laps mängib autodega ja naerab; natuke suurem inimene, kes pole sellest veel edasi jõudnud ja püüab selle tõsiasja varjamiseks ka iseennast petta ja "seda lahedam" välja näha, tema mõlgib lapsekombel vastasrullnoka autot. Või teeb muid lollusi. Ja seda kurdib-lapsikum ja mingist hetkest alates 'loomalikum' ta on, mida vähem ta oma arengus Inimeseni on jõudnud. Kui nii võib öelda.

Kusjuures: teadvustamatusega on see naljakas asi: mida rohkem sa midagi püüad (iseenda eest) varjata, seda teadlikum sa sellest ("mitteteadlikult") tegelikult oled! Stiilis, kus keegi ärritatult käratab: "mul ei ole sõltuvust!" - sest ta teab, et tegelikult tal justnimelt on sõltuvus! Jne.


Ja minu arvates võib seda mingitel tingimustel nimetada suisa haiguseks kui selliseks. Tunneksin ma mind huvitavat psühhoanalüüsi veidi lähemalt, võiks sellele suisa n-ö kliinilise (või vähemalt teoreetilise) diagnoosi määrata (Žižek seda kindlasti oskaks). Üksikindiviid või ühiskondlik grupp - sisuliselt teeb sama välja. Ja see on põhjus, miks mind säärased vaatepildid tegelikult häirivad ja miks ma seda siia kirjutan. Ja miks ma tegelikult arvan, et oma tähelepanu tuleks sellegipoolest suunata n-ö kreatiivsele-loomingulisele eluaspektile ja võitlusena arendada vastukaaluks midagi, mis oleks eeskujuks noile rullnokkadele...; sealjuures n-ö mitte alluda provokatsioonidele.

Siiski, rullnokke-vägivallatsejaid leidub alati, kuid mida varem märgata selle käitumise destruktiivset ja ühtlasi enesehävituslikku rolli ja sellest eemale hoida, seda parem...; ja seda suuremaks läheb vastuolu, sest... ühest saab või on saanud ühel või teisel viisil ühiskonnaheidik ja elupõletaja, sest muud moodi ta ei oska...
sest ta on alles laps... - paraku, on ka selliseid. Paraku. Ja kuniks nad on vähegi elujõulised, antakse neile ka autosid, mis on tegelikult mõeldud liiklemiseks, mitte trikitamiseks-lollitamiseks. See on see kui inimesel muud ei ole.

(okei, seda kõike oleks saanud kolm korda lühemalt kirjutada, aga noh...)