tudengivarju päev

Tudengivarju päev. Õigemini: nädal. Nädal, kus abituriendid saavad võimaluse üliõpilaseluga tutvuda ja üliõpilastega loengutes käia. Täna oli selline päev, kus ka mina ühe noist abiturientidest n-ö sappa sain, seda muidugi omal soovil. Ja: vahva oli!
Õigemini kokkuvõttes oli meid neli: kaks abiturienti, kaks üliõpilast. Jagunesid täpselt nõnda: kaks kultuuriteaduse huvilist, kaks filosoofia huvilist. Mõlemast üks üliõpilane, teine abiturient. Ja ka seetõttu oli säärane kooslus mulle teretulnud, et ma ise samuti kultuuriteaduse õppekavaga küllaltki kursis; nõnda sai hästi mõningaid paralleele ja erinevusi välja tuua.

Loengutega läks vägagi hästi! Hr Kahu rääkis "Tehnoloogilises kultuuris ja tehnoloogilises teadvuses" seekord küllaltki laiahaardelist ja ülevaatlikku juttu (ekstroopiast-gnostitsismist tehisintellektini välja); Lotmani "Tekstianalüüs: draama" oli samuti ühelt poolt laiahaardeline, teisalt jäi teema piiridesse, milleks oli draama. Ning viimaseks Lotmani "Kultuurisemiootika", mis oli vägagi huvitav. Endalgi pole mõnda aega olnud nii häid loenguelamusi:)

Eks nendega ole nagu on: kuidas kunagi. Nõnda sai ka lp. abiturientidele öeldud.


Kokkuvõttes väike asi, ja eks minu asemel võinuks seal kes tahes olla, kuid kokkuvõttes olen ma väga rõõmus säärase ürituse üle; ja selle üle, et sain ka ise sellest osa võtta. Üha enam tunnen mingisugust missioonitunnet (nagu ka eelmises postituses kirjutasin) ja rõõmu sellest kui saab natukenegi säärastes asjades kasulik olla. Teinekord ka väga pisikeste asjadega, mis mingis plaanis või kellelegi võivad oluliseks osutuda. Ja kui ei osutu, siis ühel või teisel viisil vast ikka osutuvad. Ehk aitavad tuua vähemalt selgust.

Ja sellega seotud on ka asjaolu, et vähemalt praegu ma väga usun noortesse inimestesse; ja on ühtlasi põhjuseks, miks ma tahaks kunagi õpetamisega tegeleda. Justnimelt filosoofia õpetamisega (loodetavasti muidugi võrdlemisi laiahaardeliselt, filosoofia ajalugu kui ajalugu... - noh, seda peaks oskama hästi edasi anda, pigem eelistaksin tänapäevaseid käsitlusi. Aga: eks näis, kuidas, kas ja millised võimalused üldse tekivad). Kuidagi olen leidnud, ja ütlen seda täiesti siiralt, et kõige parem võib olla andmisrõõm, juhul kui selleks tekib võimalus ja vastav keskkond/sihtgrupp, kellele see kuidagi kasulik võib olla. Siis on ka endale kasulik. Ja see on midagi, millega ma tahaks elus tegeleda!


Jah, olen endiselt naiivne 'maailmaparandaja', aga see on midagi, millesse ma veel usun ja milles ma tõesti mõtet näen; isegi kui mingis mõttes on see "mõttetu", siis teisalt on see minu arvates justnimelt oluline...!


Ja...
eks näis, ehk neljapäeval-reedel taas veidi varjutamist oodata:)