Eks näe. Siis aeg ei loe, kui värsil pole viga. (Moliére)

Pole siia mõnda aega enam midagi kirjutanud, ehkki tung kirjutamiseks oli teinekord üsnagi suur. Kasvõi seetõttu, et selle nädalaga algas uus semester, ja...: ühelt poolt loengutes saadud mõtted, teisalt sellega kaasaskäiv vaimustus. "Õppimine" (pigem on õigem öelda: puht siiras huvi enam-vähem kõige vastu (mille kohta ka ülikoolis loenguid loetakse) - see on justkui pisik, millest olen juba sõltuvuses. Teinekord ajab küll juhtme kokku, kuid järgmisel hetkel ei saa muidu kui haaran uuesti mingitlaadi raamatu järele...
ja nõnda seinast-seina. Nagu ükskord Toomasega (filosoofia magistrant) kooliteel rääkima juhtusime, et ühel hetkel huvitab üks asi, teisel hetkel hoopis midagi muud. Vaheldust on vaja, kuid kirg sääraste asjade järele on justkui alati ühesugune. Ühel või teisel viisil, inimestel on 'teadmistahe'!

Ükspäev käisin sõbra Martini juures. Et läksin sinna üsna hilja ja tagatipuks valisin küll õige bussi, kuid sõitsin sellega valele poole, siis jäin tema juurde hommikutundideni: vaatasime filme ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel (näen teda viimasel ajal suht harva, seetõttu jätkub kohtudes ka jututeemasid). Filmidest sai vaadatud Avatari, mis mulle väga meeldis, ja ka Corpse Bride'i, mille tirisin praegu ka arvutisse ja kavatsen selle plaadile kõrvetada. Muuhulgas küsis M. (haha, minult kui "filosoofilt":D) ühel hetkel: mida ma arvan ilust, kas see/selles on midagi inimkonnale ainuomast-universaalset või pigem on nii, et kultuur ise määrab täielikult ilumõiste; ja kuidas seletada seda vastuolu, et 'ilu-meeled' inimestel teinekord suisa äärmuslikult põrkuvad.

Ma ei osanud sellele küsimusele eriti vastata, peale arvamuse, et pigem on kultuur see, mis loob ja muudab suuremas osas meie arusaama ilusast kui sellisest. Küll aga tuli meelde Santayana teos "Ilutunne", mida lugesin kunagi u 90 leheküljeni... ja millest suurt midagi meeles polnud. M. alguses ei saanud aru, miks ma filosoofiat õppima läksin, nüüd hakkab ta seda rohkem taipama. Ja eks üks põhiline asjaolu ongi selles: varem või hiljem tekivad ühel või teisel viisil inimestel ka säärased abstraktsed küsimused nagu "mis on ilu?" jne; osalt seepärast läksingi, sest ma usun ja üha enam hakkan seda uskuma, et filosoofia abil tegelikult õnnestub sedalaadi küsimustega seoses nii mõndagi ära seletada.

Ma ei tea, miks ma seda siia praegu kirjutasin, aga... lihtsalt. Sest pean ju seda blogi ennekõike iseenda jaoks, seetõttu ei pruugi see üldse korda minna kellelegi teisele, kes siia satub, ega peagi; ehkki on tore kui peaks leiduma veel kedagi, mis näeb siin midagi loetavat. Mõned inimesed on, kes seda vist aeg-ajalt loevad või pilgu peale viskavad, ehk seetõttu, et mind ühel või teisel viisil tunnevad.
Üldiselt tahan veel öelda, et ma pole tegelikult üldse rahul oma blogi ja viisiga, kuidas siia blogisse kirjutan. Kui kirjutaksin seda suletuna üksnes iseendale, siis ehk oleksin; aga teistele lugemiseks? - kellegi teise pilgu läbi mulle tunduks selles 'kirjutamis-stiilis' midagi vastumeelset. Ma vist isegi tean, mis see on. Kuid samas ma arvan, et see on ühtlasi ka teatav petekas; sest... nagu vist ka varem ühes postituses kirjutasin, on see n-ö stiil tingitud harjumusest sedalaadi n-ö akadeemilisi tekste lugeda. See hakkab külge. Võib muutuda kuivaks. Jne.

Seetõttu naudin ja hindan kui inimesed oskavad kirjutada... vahetumalt. Ja selles vahetus kirjutamises ilmneb minu arvates ka isikupära, see inimene, kirjutaja ise. Noh, kasvõi nagu kirjutavad Karina, Kristin, Piret, Katrina...
vastupidiselt neile arvan, et minu blogi on selles mõttes paganama... ma ei teagi, tüüpiline. Aga ei tea, ehk ei ole ka. Ma pole kindel kas ma ise seda tahaksin lugeda kui keegi teine oleks kirjutanud...


Igaljuhul, osalt pani mind seda postitust kirjutama üks tsitaat, mida tahtsin välja tuua ja mis ehk Teilegi (jällegi: kui keegi seda lugema satub) huvi võiks pakkuda:

Love, no less than hate, is therefore a phenomenon of cowardice, an easy way out: in hate, we externalize and transfer on to the other the evil that dwells in ourselves, thereby avoiding any confrontation with it; whereas in love, instead of taking pains to realize our spiritual essence, we project this essence upon the other as an already realized state of being. On this account, love is cowardly and treacherous not only in relationship to man himself but also, and above all, in relationship to its object - it utterly disregards the object's (woman's) true nature, and uses it only as a kind of empty projection screen.
(The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 140, Slavoj Žižek)

Lihtsalt. Tegu pole mitte niivõrd Žižeki mõtetega, vaid Žižeki kirjeldus Otto Weiningeri mõtetest, mida Žižek hiljem ka kritiseerib ja millele omalt poolt lacanlikust seisukohast üht-teist lisab. Sellegipoolest arvan, et selles tsiteeritud tekstis on üksjagu tõetera. Või mis?

Nimetatud teosega olen lõpusirgel. Nüüdseks kolmas teos Žižekilt, mis saab kohe-kohe tervikuna läbi loetud. Et saan järgmisel neljapäeval juhendajaga kokku, hakkasin ka konkreetsemalt lõputööga tegelema (reaalselt kirjutama, mitte niivõrd märkmeid-vahelõike tegema); ja tore kui tekib mingigi seostevõrgustik, millest kinni hakata ja mille najal saab lõpuks otsustatud, millest ja kuidas ma üldse alustada tahan. Kuid see algus ja lähtepunkt olemas, on ehk loodetavasti juba lihtsam teel püsida... nõnda tekib ka endal rohkem seoseid ja asi saab selgemaks. Läbikirjutamine on alati kasulik. Ja see on muide üks põhjus, miks igasugused ettekanded-kirjutised-esseed ja veelgi enam: nt koolitunni andmine - tulevad suureks kasuks ja aitab endalgi aru saada, milleni sa lõpuks jõudnud oled või milleni ei ole...:)


Lisaks tahtsin öelda veel seda, et mu arvuti hakkab üha enam 'ära keerama'. Mitte 'ainult' ei streigi üks ühenduslüli arvuti ekraani ja 'ülejäänud arvuti' (või kuidas seda nimetadagi?) vahel, vaid nüüd hakkas ka arvuti kõvaketas jupsima. Varsti on tunne, et ei julgegi enam välja lülitada, teadmata kas järgmisel hetkel kõik kadunud ei ole. Niisiis: kiiremas korras vaja olulisemad asjad plaadile panna ja arvuti parandusse! (garantii veel kirjade järgi napilt-napilt kehtib). Niisiis järgmisest nädalast alates tõenäoliselt ja isegi loodetavasti mõnda aega vana läpaga taga (mis samuti päris töökorras pole, aga kui aku välja arvata, siis vast paremas seisus kui see siin)...; peaasi, et saaks selle põhiarvuti siiski korda!

Ahjaa, seda ka ka, et vaatasin täna öösel David Lynchi "Mulholland Drive"i. Viimane veerand läks küllalt sürriks ja ma ei saanud enam isegi filmi lõppedes aru, et "mis värk oli". Aga üldises plaanis: väga hea film!:)
Tim Burtoni "Corpse Bride"i peaks samuti veel vaatama. Või vähemalt võiks. Sõbra juures youtube'ist pole just päris see, mis rahulikult kodus ja keskendudes. Veelgi enam: vähegi vaadatavaid filme on minu arvates kõige parem vähemalt kaks korda vaadata. Alles siis märkad asju, mida ehk varem ei osanud märgata.

Okei, lõpetan. Olge nummid!:)