Nii, täna sai nüüd lõputöö kaitsmise avaldus sisse antud!
Sellega on nüüd n-ö "asi otsustatud". Natuke sürr tunne, samas tore. Ja müstika kui kiiresti ikka aeg läheb!
Teisalt jällegi aeglaselt, sest ma tõesti tunnen, et olen vähemalt niigi palju selle peaaegu kolme aasta jooksul juurde õppinud, et sisseastujana mõtlesin enamus asjadest siiski hoopis teisiti. Õppekava kohta näib see täiesti klappivat, et annab n-ö aluse edasisele iseseisvale... ütleme nii, et: enesearendusele. Tundub, et õpetas n-ö iseseisvalt orienteeruma (kultuuri)filosoofilistes tekstides. Ja tundub, et ka elus üleüldiselt. Ja võib-olla ennekõike iseendas.
Samuti on tunne, et alles nüüd võib huvitavaks hakata minema.
Mäletan omal ajal pabinat, et "saaks selle keskkooli ometi ära lõpetatud!". Okei, it-õpingud jätan mainimata, siis ma olin natuke... ma isegi ei tea, ütleme nii et ei teadnud ise ka mida ma elult tahan.
Ehkki ülikool oli pingevabam (st filosoofia, sisseastumisest alates), esiteks minu arvates hulga lihtsam kui keskkool, teiseks huvitavam, sest kui eriala on sobilik, siis on see aeg ennekõike nauditav. Ometi oli pabin, et "saaks selle esimese semestri läbi".
Mis seal salata, praeguse masu tõttu on tunne "saaks selle baka lõpetatud". Ehkki eks varem või hiljem saaksin, RE koht ja isegi kui lükkuks edasi poleks mul vast probleemi seda lõputööd kuidagi varem või hiljem ära teha. AGA siiski.
Loodan, et peagi tuleb aeg, mil saan südamerahus magistrantuuris õppida, nii nagu praegu bakas. Lisaks ma on ju vaid nominaalajaga 2 aastat, lisaks saab kohe hakata lõputööga tegelema. Selles mõttes huvitavam. Saab kohe n-ö asja kallale asuda.
Oh, ja siis doktorantuur. Aga mis ma ikka, vaja see baka enne ära lõpetada ja eks siis näis. Igaljuhul praegu ma ei kahtle, et kui vähegi võimalust, siis... ma, do...
(a)
Lihtsalt... huvitab ju kogu see krempel!!!
Ja mis saab olla paremat kui inimene leiab endale eriala, milles tunneb end koduselt!?:)
No comments:
Post a Comment