Heal the World!

Lihtsalt, tahtsin siia midagi kirjutada, kuid õigupoolest pole ma sel lainel, et seda normaalselt väljendada. Selle väljendamiseks sobiks ehk mõni luuletus;
õigemini: see tunne vajab... teistlaadi eneseväljendust kui isegi üks blogi sissekanne seda võimaldaks...

Mõte on iseenesest väga lihtne.

Näiteks: olen märganud, et inimesed ei näi tunnistavat elementaarseid viisakusreegleid, nt kaubanduskeskuses (ja tegelikult ju kõikjal) justkui üldteada tõde, et "enne lastakse inimesed välja, siis minnakse ise sisse" - see ei näi enam üldse kehtivat. Olen märganud üsna nahaalseid olukordi, kus lausa trügitakse uksest sisse, mõtlematagi selle peale, et enne võiks lasta inimestel väljuda. Suht absurdne minu arvates. Peaks vist varsti panema ka sedalaadi asutustele silte nagu valgusfooridel, et "mine rohelisega" ehk antud juhul: "enne lastakse inimesed välja".

Okei, see oli taaskord pisike kriitikanool, hukkamõist. Kuid siit ka mõni isiklik hea kogemus, mida olen vist ka varem maininud: käitu normaalselt ja sa näed, kuidas su päev algab ilusti!
Läksin ükspäev kooli ja ei teinud midagi erilist, kuid...: müstika, kuidas inimesed siiralt tänasid kui väljujatele ust lahti hoidsin, et peale neid sisse minna. Ehkki ma leian, et normaaljuhul pole siin midagi tänada, siis eks neilegi ole see absurdsus silma hakanud ja normaalne käitumine näib juba erandina... ja see tegi endagi hommiku ilusaks! - sest märkad inimesi, kes teistest lugu peavad!

Ei, ma ei ole selles asjas pedant ega äärmuslik, aga elementaarne viisakus on minu arvates siiski elementaarne viisakus. Vähemalt selle näite puhul.

Okei, see oli eellugu, mis tegelikult polnud oluline. See tunnetus, ehkki too eellugu võis seda mõneti 'annulleerida', seisneb selles mõttes ja tundes, et: et maailm ja inimene ise oleks ilusam, peaks ta suunama oma energia ja tähelepanu pigem sellele, mis on õige ja hea, mitte niivõrd sellele, mis on valesti.

Selle näite puhul: mitte süüdistama neid, kes ei käitu nii nagu sinu arvates võiks või nagu on või peaks olema elementaarne, vaid suunama oma tähelepanu neile olukordadele, mil käitutaksegi hästi. Mitte kiruma "kurat, kuidas saab nii ebaviisakas ja hoolimatu olla!", vaid pigem märkama seda, mil inimesed ei ole ebaviisakad ja hoolimatud.

Miks? Ja olen seda mõtet ka varem väljendanud: kui vaadata eriti kurja pilguga mõnd vanakest, kes tuiskab punase tule alt läbi, samas kui vastas on noor ema lapsega ja laps küsib "aga miks tema läheb?" või kui väljendada mingil viisil otsest pahameelt neile, kes ei lase enne väljuda, siis ma kardan, et see teeb olukorra veel hullemaks: sest nad saavad ju tegelikult aru, et nende käitumine pole õige, ja et nad sellest aru saavad, (mul on tunne) hakkavad nad teatava enesepette abil seda iseenda eest varjates justkui kaitserefleksina veelgi rohkem väljendama (stiilis: aga 'kõik' teevad ju nii! - sulgudes: sest muud vabandust ei leidugi). Usun, et saate aru, mida ma sellega öelda tahan.

Seetõttu minu viimase aja eluhoiak ongi kujunenud pigem selliseks, et ma vähemalt püüan... küll märgata seda, mis on halvasti, seda kuidagi võimalikult objektiivselt analüüsida või paremaks muuta, aga kindlasti mitte mingitesse emotsioonidesse langedes, mis teeks asja minu arvates veelgi hullemaks; ja oma emotsioone väljendada pigem selles suunas, mis on hästi!

Esiteks sel samal põhjusel, millest juba juttu tegin. Teiseks seetõttu, et: ma arvan, et vaid siis saab olla inimene n-ö vaba. Vaba ei ole kunagi see, kes vihkab. Vaba ei tähenda ka seda, et ei peaks märkama probleeme, vaid vaba tähendab minu arvates seda, et vähemalt omalt poolt püüad anda parimat. Ja peagi näed: ehkki see pole eesmärk(!), tuleb see ühel või teisel viisil tagasi. Kasvõi mõne lihtsa tänusõnana. Või kellelegi eeskujuks olemisega. Või kasvõi sellega, et mõni negatiivne emotsioon jääb olemata, isegi kui see tihtilugu märkamatuks jääb... (märkamatuks selles mõttes, et kui inimesed käituvad n-ö normaalselt, siis korda ju mingis mõttes ei märgata, sest see on loomulik seisund... või vähemalt peaks olema).

Märgata elu kui harmoonilist muusikat, et seda seejärel edasi levitada, mitte niivõrd märgata selles teinekord esinevaid ebakõlasid. Ja kui need ebakõlad on, siis püüda neid võimalikult objektiivselt elimineerida, neile tähelepanu pöörata, mitte emotsionaalsetes olukordades neid veelgi suurendada... sest ma ei usu, et viha või kättemaks vms oleks kunagi lahenduseks.

Siuksed mõtted. Ma pole kindel kuivõrd arusaadavad need olid ja ma ei mõtle mingit äärmuslikku "pööra ka oma teine põsk löögile ette", vaid pigem tendentsi, kuidas ma arvan, et oleks mõttekas ellu ja kaasinimestesse ja tegemistesse suhtuda. - ...et nii maailm kui ka iseenda elu oleks parem paik, kus elada.


Heal the World!:)
'cause it starts with you, it always starts with you!
so: lets make that change!