tudengivarju päev II

Nii, tänane päev oli küll suuremalt osalt metsas, aga kindlasti mitte päris!
Miks metsas? Noh, pluss veel mõni asi, kuid ühelt poolt ei saanud üht avaldust ära anda (ehk saan seda siiski veel teha, ehk...) ning teisalt ei kantud õppetoetust üle, mis alati on tulnud ja millega olin suht arvestanud. Ju tuleb siis esmaspäeval.

Ja positiivne oli loomulikult ennekõike tudengivarju päev II, ehk: Raplast kaks abiturienti. Käisime nendega Kersti Markuse kunstiajalugu kuulamas ja hiljem filosoofia teadusseminaril, mis oli minu arvates siiski ka küllaltki hea näide ülikoolielust ja filosoofiast. Et nad pidid 17.20 rongile jõudma, siis viimane loeng jäi ära, kuid usun, et sellest pole hullu.

Ja miks see kõik? Esiteks nagu ma hiljem kuulsin, tuli vist varjutajatest isegi puudus, ning teisalt ja ennekõike see, et niivõrd vahva on abiturientidele tudengielu ja erialasid tutvustada! Mingis mõttes isegi sarnane koolitunniga, mida Hiiumaal andsin, kuid loomulikult teistsugune, sest minu osa oli seal pigem giidi ja vajadusel nõudandja osas. Aga nii ongi vahva!:)

Ja muidu meeldib ka noortega suhelda. Ma kuidagi usun noortesse!:)

Kersti kunstiajalugu oli sürr, ja ehkki see aine on mul aasta-kaks tagasi juba läbitud, pole ju kõik päris meeles ja... just nüüd juhus ka teema: asteegid, maiad. Ühiskond, kus mingil hetkel 3-4 päevaga olevat ohverdatud ca 80 000 inimest ja kelle arusaamine elu mõttest seisnes sõna otseses mõttes verevalamisel. Kartsin, et ehmatab abituriendid ära, kuid loenguna neile väga meeldis. Neiu L kirjutas veel usinasti mingeid asju ka üles ja puha.
Ja see on vahva! Sellised inimesed, kel on huvi! Ja see oli huvitav. Kersti on Kersti, ta räägib alati niivõrd kaasahaaravalt, põhjalikult ja lisaks näitab juurde ka pilte.

Mingil jabural kombel hakkas see ühiskond mind huvitama, noh nagu ikka pakuvad teinekord huvi kõikvõimalikud äärmused. Selline kultuurilis-filosoofiline huvi, ja huvi selle vastu, mis küll nonde inimeste peas võis toimuda. Ehkki umbes aiman.
Absurdselt julm tegelikult, siiani ei suuda uskuda, et säärane ühiskond kunagi eksisteeris.

Oh, ja nüüd tuleb see teema: oleks vaid rohkem aega! Mul ju siiani üks üsna hea kunstiajaloo raamat, hea meelega loeks selle läbi, kui ainult tuhat muud asja lugeda poleks. Ja prioriteediks nr 1 hakkab saama: lõputöö!

Praegu aga liialt tõbine-zombi-magamata, et sellele rohkem mõelda. Kui enesetunne parem, asun asjakallale! Täna juba hr Viik küsis, et kuidas sellega on, et peaks hakkama kirjutama, mina vastu stiilis "Ma ei taha sellest rääkida!":D
Aga küll saan soonele, üldiselt olen alati soonele saanud kui väga vaja, eriti nüüd vajab see vastavat ettevõtmist!

Ma ei hakka seda siin lahti seletama, aga eelmises teadusseminaris tegi hr L. Luks head nalja: "skisofreenikute probleem on see, et neid ümbritsevad mitte-fenomenoloogid." Noh, 'skisofreenikud' pole siinkohal vist päris õige nimetus, aga... ehk seletan selle ühel hetkel lahti. Lihtsalt enda jaoks panin praegu kirja, et meelest ei läheks.


Okei, blablabla. Ühesõnaga tahtsin lihtsalt seda kõike väljendada: neid halbu asju, kuid positiivsena vahvaid varjusid, kes täna loengutes seltsiks olid ja teiseks taaskord sürri kogemust maiade-asteekide kultuurist.
Ja üha enam tekib tunne: esimese korraga ei jää kunagi kõik nii hästi meelde, kuid teist korda ja hoopis uue mõtte ja keskendumisega sama asja uuesti kuulata/vaadata, on hoopis teine asi!:) Justkui vastuvõtuvõime paraneks iga korraga.


Muuseas on hakanud natuke huvitama ka hip hop (vms, ma ei tea kuidas seda stiili nimetada!) tants!:)