Alice in Wonderland

Nii, tegemist-õppimist on palju, kuid et homme on Jungi seminar, siis sai lõpuks ära vaadatud ka "Alice in Wonderland", ehkki õppejõud - kui oli seda ka ise näinud - oli mõneti kahetsenud, et seda soovitas. Ja... tahtsingi jagada mõtteid seoses selle filmiga.

Tegelikult... minu arvates enamus kinosjooksvaid filme on sellised tüüpilised: kui juba kinosaaldis oled, siis vaatad nad võrdlemisi naudinguga ära, kuid ega uuesti ei kipu vaatama ja järgmisel hetkel on nad meelest läinud. Justkui meelelahutus, mis tegelikult ei muuda sinus midagi ja jätab sind samaks. Võib-olla hetkeks tekitab mingitlaadi teistsuguse tunde, kuid järgmisel päeval on see kohe läinud. Põhimõtteliselt nõnda ka Alice'i filmiga.

Teisalt: olles nõnda tüüpiliselt tehtud, ilmselt lastele see sobib, ja et see ennekõike lastele ilmselt on mõeldud, siis selles mõttes ei kurda. Autor oli Tim Burton, keda ma viimasel ajal olen suht fännama hakanud: esimesed Batmanid ja nt Corpse Bride... tema maailm on justkui täiesti omaette maailm.
Alice'i film oli midagi teistsugust. See oli tõesti ehtne Alice, (vist) kergelt Tim Burton'lik Alice. Ja see ei olnud halb. Kuid...

tahtsin kirja panna värskelt tekkinud mõtted:
filmi heast küljest juba rääkisin: olles lastele mõeldud - oma stereotüüpsuses suht hea ja võib-olla isegi väga hea, sest... noh, see ongi mõjuv, eriti lastele, ja seda on tegelikult vaja. Lihtsalt ja loogiliselt näidata, et inimesed peavad oskama fantaseerida ja uskuda millessegi.

halvast küljest: paljud stseenid olid filmituna niivõrd ennustatavad, et mul oli raske neid tõsiselt vaadata. Nt algusepoole, kus üks neljajalgne elukas Alice'it taga ajas, ja veelgi enam kui arvestada, et tegu oli 3D filmiga (mina vaatasin küll arvutist, aga noh), siis kasutatud tüüpefekti, kuidas miski (antud juhul too elukas) tuleb kaugelt ja "maandub vaataja silme-ees, nii et tolm kinosaali välja jõuab". See on niiiiii tüüpiline (esimesena meenub StarWars 3 jne jne)... ja kui näha-tajuda seda tulemas... ja kui see tulebki, siis... siis korraga vaatad kogu filmi ja neid ülesvõtteid ja mõtled, et kõik on nagu mingi tüüp-hollivuudliku skripti järgi filmitud, mitte midagi uut. Justkui täiesti stamp, peaasi, et saaks filmi lõpule viia...
ja sellest hetkest ei ole film n-ö ülesvõttelt enam nauditav. Kaadrid kõik ühesugused. Nii: siis hakkad jälgima seda, mida on filmitud. - Noh, ja siin ei ole mul üldiselt Burtonile küll midagi ette heita, minu arvates täitsa hea ja ehtne Alice. Fantaasia lendas. Eriti nunnu oli too teine natuke hulluke-jänes...
meenutas kohe Žižeki mõte chaplinlikest-multifilmitegelastest, kes... nad on kergelt ohtlikud, hullud, samas oma hulluses niivõrd süütud, et nad mõjuvad loomulikult. Seda oli mulle päris huvitav vaadata.

Kass kadus minu arvates liialt kiiresti, samas kui "originaalis" (okei, ma ei tea, mis see originaal täpselt on, aga noh...) oli ju nõnda, et ta kadus samm-sammult ja lõpuks jäi alles suu. See suu allesjäämine jättis minu arvates algselt justnimelt sellise kassi-irve surematu efekti, mida Burtoni versioonis enam näha polnud... sest... kiisuke kadus liiga kiiresti ära! (Hehe.)

Üks tähelepanek, mis tõi kohe muige näole: oli see kui esimest korda näitas võimuvõtnud kuningannat ja esimesena oli kuulda tragikoomiline karje, et keegi oli temalt midagi ära varastanud, mida ta nüüd üles ei leia. Täpselt sama stseen oli ka 1996. aasta Romeos ja Julias, kui esmakordselt näidati... oli vist proua Capluleti. Kusjuures: too Romeo & Julia oli teatavasti teadlikult-teatraalselt ülepingutatud, kuid... kas seda saab öelda ka Burtoni Alice'i in Wonderlandi kohta?
Minu arvates päris ei saa. Ehkki nt eelmises Jungi seminaris tõi keegi välja, et Alice ei tundnud filmis (peaaegu) kordagi hirmu... ma ei tea, ehk ongi säärane ebaloomulikkus juba niivõrd loomulik, et teatraalselt karjuv kuninganna... ongi hirmus nagu ta oleks karjunud 'tõsiselt'? Muidugi, siin lähme kohe filmi-lastelemõelduse teema juurde tagasi... kuid mulle tundus, et isegi kui ma oleksin laps, siis ei mõjuks säärane kuninganna mulle kogu oma absurdsuses tõsiseltvõetavalt, vähemalt selle stseeni põhjal... see oli lihtsalt liiiiga feik, isegi säärase lastefilmi kohta. Vähemalt minu arvates.

Edasi: sisuliselt... minu arvates liiga palju tüüpstseene, mis olid (nagu öeldud) liialt ennustatavad, kuid samas - lastele ju ehk sobiv ja piisavalt illustratiivne (kui nemad seda ka juba läbi näha ei oska, eksole!)... näiteks see kuidas Alice lõpus "draakoniga" (vms) võideldes meenutas oma kuut enne sööki mõeldud 'võimatut' asja/soovi... see on ju täiesti loomulik, et viimasena on "usk lohe tapmisesse". Daa! See pani tõsiselt muigama... täiskasvanu seisukohalt, niisiis.

Natuke ka ebaloogilisust (ehk oli see taotluslik): ühel hetkel väitis Alice tema kõrval viibivale Johnny Deppi poolt mängitavale tegelasele surmkindlalt, et kõik on ka fantaasia ja nõnda on ka hr Depp üksnes fantaasia, järgmisel hetkel oli ta surmani hirmunud kui sai teada, et peab üksi lohe vastu võitlema... justkui tegu oleks mingitlaadi enesepettega: ma tean küll, et see on fantaasia (mis teeks ju võitluse eriti lihtsaks, sest kaotada pole midagi - peale unest ärkamise), but nonetheless... (nagu Žižek ütleks).

Lõpp oli oodatav: oli's tegu unenäoga või mitte? You'll never know... eksole. Ehk antud filmi keeles: kas lõpustseenis lendav liblikas oli tavaline liblikas või too ussike unenäost, kes pidi "ümber sündima"?
Jah, säärane küsimuse õhku rippuma jätmine, et oleks huvitavam (ja et mitte kõik liialt selge oleks), see võib mingis mõttes olla parim lahendus, aga kas see samuti juba mitte liialt stambiks ei kujune? Muidugi... taaskord peame meeles pidama filmi sihtgruppi, milleks on ilmselt lapsed. Ja see on nunnu. Seega pean end taaskord õigustama, et see pole niivõrd etteheide, vaid pilk täiskasvanu silme-läbi (mina ja täiskasvanu, haha!).

Muuseas: Shutter Island (2010), film mida samuti hiljuti vaatasin, seal oli see lõpumoment minu arvates siiski paremini lahendatud, et seda ei jäetud niivõrd lahtiseks, vähemalt mitte selles tüüpmõttes, et "oli see nüüd unenägu või tegelikkus". Küsimus asetus kusagile mujale. Selles mõttes: Shutter Island - super! Võrrelge nende kahe filmi lõppu kui keegi viitsib ja öelge mulle ka, mida arvate!
Kuigi jah, et Alice on mõeldud lastele, siis... blablabla, ma ei hakka end kordama, ehkki just tegin seda.

Üks positiivne asi, mis mulle filmi juures väga meeldis ja justkui lahutamatult peaks käima iga endast lugupidava unenäo juurde, oli: see "ebaloomulik unenäolisus", mis antud hetkel mõjus loomulikuna. - Noh, nagu unenäos... kui üks inimene muutub teiseks või järsku satud ühest kohast hetkega hoopis teise kohta, siis sa ei ütle "ebaloogiline". Minu arvates oli midagi sellist ka seal filmis: Alice täiesti rahulikult käib mööda lossi ringi, isegi mitte niivõrd vargsi hiilides, nagu üldiselt peaks, vaid enam-vähem täiesti vabalt joostes, sattudes ühest ruumist teise, nii et silm ka ei pilgu. Jäädes isegi kuninganna poolt valvatud aarde kõrvale magama, ilma, et peaks end väga varjama, et selle aarde juurde teel oli jne... kuid kui seda filmi vaatasin, siis mulle tundus see veenev. Või noh, see oli kuidagi nii hästi edasi antud, et see ei tundunud ebaloomulik, "ebaloogiline". Ja vat see oli minu arvates selle filmi puhul ehk isegi parim saavutus, mille puhul ma imestan, et kuivõrd meisterlikult seda oli edasi antud!

Aga mis oleks võinud olla parem...? Ma arvan, et see oleks võinud olla unenäolisem, sürrim. Kasvõi mainitud ülesvõtete kohapealt: praegusel juhul ei olnud isegi suurt vahet, et kas sündmused toimusid unes või ilmsi: ülesvõtted olid sama moodi tüüpilised 'hollivuudlikku-actionfilmi tüüpi' (jah, see oli holluvuudi kohta üldistus; aga on ka erandeid!:)).
Niisiis: minu arvates oleks see film saanud olla hulga parem kui: võtted oleksid olnud unenäolisemad, sisu oleks unenäolisem ja mitte NII tüüp-loogiline-etteaimatav, ja need kaks käiksid minu arvates unenäo-maailma suhtes ideaalselt käsikäes ja Alice'i filmi sobiksid justkui valatuna!
Mida ma pean silmas unenäolisuse all? Esiteks - tehnoloogiaga saab tänapäeval kõike teha - ja kui natuke vaeva näha, siis nt tegelased oleksid muutunud ühest teiseks, nad oleksid tolle kassikombel haihtunud, võib-olla muutunud, hääled oleksid olnud rohkem varieeruvad, samuti kõik ruumid oleksid võinud olla... unenäolisemad (mitte siiski tüüpilised-katsutavad) jne jne. Midagi sellist. Jah, see oleks küll kordi raskem, vajaks tohutut läbimõtlemist, filmi eelarve oleks kindlasti kordi suurem jne... aga kui mängus on siiski Tim Burton, siis... minu arvates oleks saanud teha meeldejääva-kordumatu meistriteose, mis tõesti oleks Alice'i unenägu! - mitte nagu praegu välja tuli: suht tüüp-lastefilm, mis tegelikult on sarnane igale teisele ja milliseid tehakse veel mitmeid-mitmeid ja mille puhul ka sõnum on üks ja seesama. Nii sisult ja vormilt: mitte midagi uut, - lihtsalt seekord oli sündmustik valatud Alice'i seikluste vormi.

Ma pole küll mingi filmikriitik või asjatundja ja kasutasin siin pigem oma intuitsiooni, kuid kui seda filmi hinnata, siis mulle tundub, et:
* antud kirjelduse põhjal oleks saanud näha 10 korda rohkem vaeva, kuid oleks saanud ka kordi parema filmi.
* tüüp-lastefilmi kohta siiski väga hea ja midagi pole ette heita.
* kui eelmine lastelemõelduse-mõjususe-aspekt välja jätta, siis siiski peaaegu igas mõttes liiga tüüpiline ja vähegi filme vaatav või filmidele mõtlev inimene tajub ära selle, et kõik stseenid on ühesugused ja etteaimatavad. Nagu oleks filmi tegemisel tänapäeva filmi-stereotüüpide käsiraamatust järge peetud ja kõik üksühele maha loetud "kuidas on tehtud ja kuidas n-ö massile peale läheb".
* selles mõttes natuke pettunud Tim Burtonis, sest varased Batmanid ja Corpse Bride olid minu arvates mõõtmatult paremad! - meeldejäävalt omanäolisemad.

* see ei ole otseselt ei hea ega halb, aga Johnny Depp paistis minu arvates kohati välja "tüüp-johnny-deppina", nagu oleks tegu artistiga, kes mitte niivõrd ei näitle, vaid teeb iseendale omaseid liigutusi-žeste. Umbes selline tunne tekkis nagu Johnny Depp oleks nt Michael Jackson, kes teeb Alice'i filmis moonwalki; midagi sellist deppilikku paistis minu jaoks üsna palju silma ka Deppi puhul.

Muidugi, iga näitleja on omamoodi, jah... aga kui saate aru, siis: Depp on Depp. Ja see ei olegi halb, see on tegelikult tore. Ilmselt seepärast teda hinnataksegi, sest ta on Depp ja ta oskab seda!
Samas, näiteks: DiCaprio: igas filmis (minu arvates, kui suht DiCaprio fännina!) alati erinev, ta pole kunagi korduv ja ta ei mängi mitte iseennast, vaid seda rolli, millesse ta on pandud.
Depp mängib iseennast; DiCaprio on meister erinevates rollides. Mõlemad ju täiesti iselaadi kunst ja meisterlikkus. Vähemalt minu arvates.


Kokkuvõtteks: filmi vaadates olid väga vastakad tunded. Ühelt poolt väga tore-meeldiv vaatamine, ehkki filmi käigus hakkas kohati igav, sest... see oli nii tüüpiline ja seal polnud midagi uut-põnevusega-oodatavat (stiilis: jaa, nüüd ta peab läbima järgmise takistuse, huvitav kas see on uss või ämblik?); teiselt poolt ei suutnud ma sellesse sisse elada, sest kogu see stereotüüpsus häiris ja oli nii läbinähtav, et oleks tahtnud appi hüüda, et... Burton, kas nii tahtsidki filmi teha või??? - teisalt: eks Burton on Burton ja ka see fantaasia-meisterlikkus kumas tugevalt läbi ja see pool jällegi tegi filmist siiski Alice'i wonderlandi, mis oli täitsa tore maailm, kuhu sattuda:)

Niisiis vastakad tunded, kuid vaadake ise ja öelge, mida arvate. Mina ei oska seda ei soovitada ega mitte soovitada. Kuid nt lastele sobib küll väga hästi, selles mõttes väga hea!:)
Lihtsalt... minu arvates oleks saanud palju paremini... (aga oleks võinud olla ka palju hullem:P).


Ja ehk on sedalaadi kahetine emotsioon tore, vähemalt pani mõtlema... nii nagu paneb mõtlema, et kui keegi meister midagi hoopis teistsugust-harjumatut teeb, et kas see on nüüd hea või halb või olen hoopis mina lolliks läinud, et ei oska selle väärtust näha, või...?


Filmi treiler on siin.
Ja üks päris huvitav intervjuu hr Deppiga:)


***
Nii, vaatasin huvipärast filmi Shutter Islandi lõpu üle ja... tabasin end mõttelt, et küsimus "kas tegu oli une või reaalsusega" on siiski küllalt teisejärguline küsimus, sest... oli see uni või mitte, see mõjus sulle niikuinii reaalsena, seega kui sa kvalitatiivset vahet ei tee, siis polegi sel ju enam niivõrd tähtsust! Kas pole?
Nagu Alice'i puhul: sisu on oluline, ja tegelikult seda olulisemaks muutub sisu kui rõhk "oli see reaalsus või mitte" suunatakse nõnda, et "seal polegi ju tegelikult vahet". Selles mõttes on selle küsimuse lahtijätmine hea, kuid see on hea üksnes siis kui see reaalsuse/ebareaalsuse küsimus kokkuvõttes ei määra enam midagi.
Kui saab öelda "huh, see oli ainult uni" ja reaalsuses midagi ei muutu, siis on minu arvates tegu pigem ebaõnnestunud 'kunstilise trikiga'.
Umbes nõnda ka Shutter Islandi puhul: lahendus anti vaatajale lõpuks teada, sest küsimus polnud üldse selles. Küsimus oli valikutes, inimloomuses ja kõiges selles, mis filmi jooksul meile näha oli; ja selles, mis järeldusi sellest teha või kuidas käituda või kuidas peaks käituma...

Nii et sellised lisamõtted. Praeguseks kõik, hakkan siin nüüd muude asjade-kohustustega tegutsema (filmi vaatamine teatavasti kuulus nende hulka, siinse arutelu kirjutamine mitte, sest mõeldut ei tarvitse ju alati kirja panna:))!

***
Kusjuures neile lisamõtetele lisandus veel üht-teist, mis vajaks täpsustamist, võib-olla isegi vastuvaidlemist, kuid mul pole praegu mahti seda kirja panna. Aga millalgi hiljem ikka.