milline on sinu meeleolu täna?

*** 
Niisiis selline pealkiri. Tuleneb asjaolust, et tegin endale eile uue blogi, kuid varjatud blogi: mis varjatutest on ühtlasi järjekorras teine ja tõenäoliselt viimane (rohkemaks pole nagu põhjust).
Nõndaks: see blogi siin on minu üleüldine, eksole.
Mingil hetkel sai tehtud ka teine blogi: õigemini oli too teine minu esimene (kuid hiljem vahetasin nad ära ja panin hoopis esimese parooli alla, seda siin aga alustasin n-ö puhtalt lehelt). Tolle esimese varjatukese tegin täiesti lihtsast soovist vaid iseendale kirjutada. Tõenäoliselt sai see alguse sellest, et oli vaja end välja elada. Kirjutada asju, mida ehk siia ei kirjutaks. Enamasti aga täiesti teraapilises mõttes: kui midagi painas, sai sinna kõik välja valatud ja nõnda sai endal pilt selgemaks ja ühtlasi läks ka meeleolu paremaks.

Uue blogi tegin laupäeval, päev peale trenni, hilisõhtul, peale E. juurest tulekut, sest üle pika aja tundsin end ebatavaliselt hästi ja ebatavaliselt optimistlikuna. Rahu oli südames, rahu koos energia ja kõige muuga, mis üldse võiks mingisse positiivsesse tervikusse kuuluda. Tahtsin neid mõtteid ja seda meeleolu säilitada, kirja panna, et ehk teinekordki lugeda (eriti siis kui meel must) ja sellest jõudu saada...
kuid... - eelnevaid valdavalt (siiski) negatiivse sisuga postitusi vaadates tundsin, et see ei istu sinna. Kasvõi läheb luhta plaan "tulevikus inspireerivat postitust" kirjutada, sest kõik teised viivad selle tasakaalust välja.

Nõnda tulingi mõttele: olen tegelikult viimasel ajal üsna palju masetsenud, või noh: mitte otseselt masetsenud, aga midagi sarnast (ma ei hakka seda siin kirjeldama, ehkki see pole otseselt mingi saladus), ja oleks hea kui saaks seda rohkem kontrolli alla. Niisiis mis oleks kui teeks sellise blogi, kus kirjutan ennekõike selliseid hetki, mis on a) siinse blogi jaoks liialt ülevoolavalt positiivsed, b) ja sisaldavad isiklikku laadi eneseanalüüsi.

Ja asi toimis: üks pisike hetk oli, mil tekkis taas tahtmine "jonnida", kuid kerisin hetkeks üle kirjutatud teksti ja meeleolu muutus kohe paremaks ning võin vist isegi kinnitada, et see "jonnimine" polekski olnud objektiivne, vaid pigem kallutatud: sest mingis äärmuslikus meeleolus ei pruugi inimene enam üldse asja selgelt näha.
Muuseas (hehe) panin sinna ka netist leitud joonistatud-fiktsionaalse Nietzsche pildi, sinna samasse esimesse postitusse, sest tema on keegi, kes on liigagi tihti mulle teed näidanud...:)


***
Ütlesin ennist, et see meeleolu "poleks olnud objektiivne"; mis on nimelt juba jupp aega vaevanud küsimus: kuidas peaksin ma oma olukorda hindama? Olen ma õnnelik? On selleks põhjust? Või nagu enamasti küsimus tekib: on mul ka tegelikult põhjust kurta?
See hea-halva, järeleandmise-alistumise võitus on minus üsna pikka aega käinud, ilmselt enamus elust, mil on tulnud ka selliseid hetki, mil see otsustamatuse protsess jooksutab juhtme lihtsalt nii kokku, et tühipaljas mõte "kas mul on ka tegelikult põhjust..." tekitab täiesti sürri-tundetu meeleolu. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid selles mõttes, et sa tead, et sa ei suuda sellele küsimusele vastust leida, sest sa lihtsalt ei jaksa sellele enam mõelda, seda enam, et kõik näib justkui sõltuvalt meeleolust-mõtetest, milles parasjagu viibid (järgmine hetk: järgmine meeleolu).
Teiselt poolt ei lase see lõputu kahevahel-olek end ka välja elada: sest teinekord on niii hea mõelda "kõik on paganama halvasti, kurat küll, nohh!", või vastupidi: rõõmus olla. Ja mulle tundub, et millestki sellisest iseenesest võiks võrsuda või alata depressioon: siis kui inimene ei jaksa enam selliste asjade üle pead vaevata ja laseb lihtsalt kõigel minna... kuni ühel hetkel on absoluutselt kõigest suva, sest millelgi pole enam tähtsust.


Niisiis on see küsimus mind huvitanud ja mulle tundub, et olen sellele ka mingitlaadi vastuse leidnud (vähemalt iseenda jaoks). Nõndaks - küsimus: kuidas ma saan aru, et mu elus on midagi hästi või halvasti? Kõik tundub ju võrdluse küsimus: kui ma vaatan neid inimesi, siis mõtlen, et olen siiski tohutult õnnelik (ma elan [nende inimeste all ei mõelnud ma siiski undead-sombikesi], ma näen, liigun, olen noor jne!), ning teisest küljest tundub teinekord, et kõigil on parem elu kui minul. Ehkki tegelikult on ju selge, et see kõigil ei pruugi üldsegi nii olla, ehk lihtsalt näib nõnda: võib-olla nemad mõtlevad sama minu kohta "ah, mis tal viga!".

Ma ei tea kuidas teiega, aga vähemalt minu jaoks on see üks paras pähkel olnud, ja tüütu pähkel, mis ei ole lasknud rahulikult ei kurvastuda ega rõõmu tunda, sellest vahepealsest olekust rääkimata. Niisiis mõtlesin, et ehk on vastus väga lihtne: küsimus on selles, millega keegi on harjunud!
Väga lihtne näide: ma elan Eestis, olen harjunud üleüldise eesti eluga ja seega eeldan, et nii ka jätkub ja et see on normaalne, seetõttu ei saa ma ihaldada ei-tea-kelle-elu-kusagil-filmis; või pole ehk otsest põhjust imestada, et ma ei asu parasjagu (õnneks!) kusagil pommiaugus. Kuni isiklikuma eluni ja igapäevatoimetusteni välja.

See on muidugi küllalt optimistlik vaatepunkt, sest mingis mõttes jätab ta küsimuse lahtiseks: jah, ma olen õnnelik, sest midagi pole halvemuse poole läinud, aga: kas peaksin siiski olema rahul, et kõik on üldjoontes "sama"? Või peaksin justnimelt olema rõõmus, et on "sama"?

Ei, need pole siiski minu mõtted, sest otseselt ma ei tunne, et mu elu sama oleks: pigem vastupidi - kahe-kolme aasta tagust ennast ei tunneks ma vist äragi!


Kuid lisaks harjumus-momendile on minu arvates ehk veelgi olulisem harjumus-unistada moment: harjumus oodata, sest ma loodan ja eeldan, et igal inimesel peaks olema vähemalt nii palju oma elu üle järele mõeldud, et ta "teab, mida elult tahab", kasvõi järgmisel päeval, kasvõi järgmisel nädalavahetusel. Ja ma arvan, et just see on see, mis määrab suuresti selle, kuidas me end tunneme ja millises meeleolus.

Kui sul muidu on üldjoontes hästi, ja sul on unistused, sa näed nende kallal vaeva, ja isegi kui ühtki veel täitunud ei ole, kuid tunned, et miski neid ka ei välista ja miski pole põhjust andnud arvata, et nad peaksid ära langema: siis pole ju ka ühe 'halva tuju' tõttu põhjust hakata äkki ülejäänud mineviku lootusi maha viskama, sest "ma niikuinii ei saa neid, sest pole seni saanud".
Kui oled seni leidnud põhjust sellesse ja endasse uskumiseks, siis küll on sul põhjust ka edaspidi! - selline olekski otseselt selle meeleolude-teema viimane mõte.
Ja selline mõtlemine aitab, eneseanalüüs aitab, nõnda saab iseendale paremini ligi hiilida ja vältida mõttetuid sinna-tänna põiklemisi, aitab saavutada seda n-ö objektiivset ja enesekriitilist pilku iseenda üle. Kuid, jah, eks sellel ka negatiivne olukord: siis kui midagi tõesti on halvasti; aga võib-olla aitab siis objektiivsemalt käituda ja näha oma võimalusi, et kuidas edasi liikuda, sest ma usun, et peaaegu alati leiab võimalusi ja peaaegu alati võib kõik veel paremaks muutuda!:)



***
Okei, teine teema: netis oli selline sürr 'uudis', kus keegi Iraani vaimulik Kazem Sedigh olevat väitnud, et "enese paljastamine tekitab maavärinaid", millele keegi Jen McCreight siis otsustas väidetule vastupidist tõestada ja vastavasisulist kampaaniat alustada (muidugi võib ju olla, et too vaimulik mõtes seda metafoorina, kuigi ju seda oleks siis ka vastavalt täpustatud ja tõlgendatud).
Igaljuhul: kui nüüd veidi 'õel' olla, ehk võiks siin paljastada teatava vandenõu, kus vaimulik tegelikult justnimelt tahtis natuke ka maist ilma-ilu nautida ja seega juba ootas säärast reaktsiooni, et saaks tänaval "perverdina" tavalisest paljastatumaid ihusid vahtida. Mnjah.



***
See oli väike nali, eks. Lihtsalt see 'uudis' oli nii jaburalt kummaline, et pani muigama.
Kuid rääkides naljadest, siis ehkki ma väga musta huumori sõber ei ole (jah, ilmselt on neid, kes praegu ütleksid "jaa, räägi-räägi!"), siis selline jaburalt absurdne anekdoot mulle isegi täitsa meeldis ja siiani muigan kui sellele mõtlen; teen kopi-peist:

Jänes ja põder peavad metsas jahti. Põder luurab ja jänes kannab püssi. Järsku aga läheb jänesel näpp kogemata päästikule ja laseb põdral alalõua küljest. Vaatab mõnda aega põdrale otsa ja ütleb: ''Mida sa irvitad, ma jumala ehmatasin praegu!''



Haha, kas pole? Või on mu huumorisoon liiga jaburaks läinud, et see mulle tõesti naljakas on???:D

Päikest!