Anti-Oedipus

Söömise-kokkamise ajal sattusin lugema Deleuze & Guattari raamatut "Andi-Oedipus: Capitalism and Schizophrenia", mida õppejõud Kristjan P. ühel hetkel soovitas (õigem oleks öelda: mainis) ja mille mul ühel hetkel endale ka muretseda õnnestus.

Kel huvi, siis selle sisukord/mõned lõigud on nähtavad ka Amazoni lehel.
Mingi Deleuze & Guattari kohta käiv leht on siin, mida ma lugeda pole jõudnud, kuid mõtlesin, et ühel hetkel võiks (seega on see märge ennekõike iseendale; nagu tegelikult enamus tekstist, kuid nagu öeldud: vahva kui kedagi teistki siinkirjutatu huvitab või kui keegi siia satub:)). Autorite kohta oskan esialgu vaid seda öelda, et Gilles Deleuze (1925-1995) oli filosoofiaprofessor ja Félix Guattari (1930-1992) psühhoanalüütik.

Siia pilt enda raamatust:
Mõned postitused tagasi kirjutasin "elujanust" ehk (üsnagi laialivalguvalt) enda n-ö leidmisest ja mõtetest sel teemal, et mis on minu arvates see, mis teeb elamise elamisväärsteks ja kuidas inimesed võiksid käituda või mis mulle tundub, et võiks olla selline n-ö kreatiivne-loominguline jõud, mis aitab arendada ennast, kuid samas ei takista teisi ja on ka teiste suhtes salliv-tolerantne.

Antud teosest Anti-Oedipus olen siiani üsna vähe kuulnud, ka enne tänast lugemist olen veidi algust sirvinud, lisaks olen saanud siit-sealt aimu, millest kõneallolev raamat sisuliselt rääkida võiks.

Ehkki jõudsin vaid sissejuhatuse lõppu, tsiteeriks siinkohal üht enda arvates küllalt illustreerivat-olulist lõiku:

"In confronting and finally overturning the Oedipal rock on which Man has chosen to take his stand, Anti-Oedipus comes as a kind of sequel to another similar venture, the attack on Christ, Christianity, and the herd in Nietzsche's The AntiChrist (eesti keeles sobiks siia teatavasti tõlkeks mitte 'Antikristus', vaid 'Antikristlane', sest hr Kristuse vastu polnud Nietzschel midagi). For who would deny, Anti-Oedipus begins, that psychoanalysis was from the start, still is, and perhaps always will be a well-constituted church and a form of treatment based on a set of beliefs that only the very faithful could adhere to, ie., those who believe in a security that amounts to being lost in the herd and defined in terms of common and external goals? But where do such beliefs originate? What are they based on? For it is absolutely hopeless to think in terms of security, as Miller states in Sexus; "there is none. The man who looks for security, even in the mind, is like a man who would chop off his limbs in order to have artificial ones which will give him no pain or trouble". No pain, no trouble - this is the neurotic's dream of a tranquilized and conflict-free existence."
(lk xviii, introduction)

Ja kohe järgmisel leheküljel:
"[...]a schizophrenic out for a walk is a better model than a neurotic lying on the analyst's couch..."

***

Näete: nagu ehk mõned teavad, siis kirjutan praegu lõputööd teemadel fenomenoloogia ja lacanlik psühhoanalüüs; ning Slavoj Žižek on teatavasti juba pikemat aega minu lemmik. Oidipus on küllaltki rangelt psühhoanalüütiline mõiste, nii nagu Kristus/kristlus on kristlik 'mõiste'; ja nüüd võtsin kätte teose nimega Anti-Oedipus???

Aga miks mitte!
Olen alles alguses, kuid sissejuhatus näib tegevat üsna hea sisulise kokkuvõtte ja üldiselt tundub, et selle raamatu sisu kohta võiks öelda: püütakse näidata, kuidas doktriin-ideoloogia-mugav elu-võimuiha-kusagile-kuuluvustunne (isegi fašism) jne käivad käsikäes ja mida äärmuslikul juhul võiks nimetada neuroosiks: ning neuroosi püüab psühhoanalüütik 'ravida' nõnda, et sisuliselt ütleb "jah, sa oled tervik, sinuga on kõik korras" et elu võiks samamoodi edasi minna.
Deleuze ja Guattari nimetavad enda lähenemist 'skisoanalüüsiks' ja analüüsivad inimest kui midagi, mis liigub iha-masinate mõjul. Point on järgmine: psühhoanalüüs on taaskord üks koht, mis püüab leida inimeste n-ö breakdown-idele põhjendusi, et kõik võiks samamoodi jätkuda ja inimene saaks taas oma mugavas positsioonis edasi vegeteerida (olles allutatud mingile mugavale-allumisideoloogiale, et ei peaks 'ise mõtlema').

Teose eesmärk on igati positiivne: kirjeldada seda, miks ja mil viisil õnnestub nt valitsejatel saavutada võimu rahva üle, mis on see miski, mis paneb rahvast soovima alluda;
ning seda teadvustades püüavad autorid inimesi sedalaadi käitumisest 'terveks ravida'. "Teejuhis iseseisvaks mõtlemiseks", võiks selle teose eesmärk ehk olla; arvestades ühtlasi seda, et inimesel on mingid tungid, mis teda juhivad, kuid iga inimene võiks maksimaalselt teadvustada seda, kuhu ja mil viisil need tungid teda veavad, tundmaks ära momenti, kus kogu energia saab nt kellegi poolt ärakasutatud olema.


Niisiis: kui kunagi kiirem aeg möödas, siis ma tahaksin selle raamatu läbi lugeda, juba sissejuhatusest tekkis tohutu huvi ja mulle tundub, et see paneb teooriasse-näidetesse kõik selle, milleni ma olen siiani hakanud ise jõudma (kõik see eneseleidmise teema, teatud ideoloogiate-religioonide egoistlikkus, arvamus, et inimene ei peaks enda väärtust teistega võrdlema jne)... vat sellised avastused on tohutult vahvad!
Jah, isegi kui lõpuks selgub, et kogu minu siinne huvi psühhoanalüüsi vastu võiks mingites oludes olla ekslik (küsimus on, nagu alati: millist teooriat uskuda ja mis on veenvam, eksole; ehkki antud teos ei näi välistavat minu põhilist huviobjekti-veendumust: nn 'psühhoanalüütilist ihateooriat'). Nimelt leian, et inimene peaks olema vastuvõtlik kõigele, mis tundub vähegi mõistlik ja põhjendatud. Ja kui huvitab psühhoanalüüs, siis katsu tutvuda ka selle vastandiga: võib-olla neil on õigus ja aitavad näidata sinu veendumuste-uskumuste kitsaskohti. Kõik sellest, et pääseda enesepettest ("ma tean küll, et võin eksida, kuid sellegipoolest käitun nii, nagu teaksin, et olen oma arvamuses täielikult veendunud - oskamata/tahtmata sealjuures vastata kriitikale, mis minule teinekord suunatud võib olla - et kaitsta oma mugavat veendumustehorisonti...")...
ja selleks, et: leida iseennast.


Ai, see teos tundub hea! Kuid nüüd: tagasi fenomenoloogia ja seejärel psühhoanalüüsi juurde, ehk: lõputöö!:P
Ja kui kõik see möödas, siis huviga mõtlen juba vabadele hetkedele, mil saan selle raamatu kätte võtta!:)


LISAKS: kopin siia amazoni lehel oleva lühikirjelduse:

Product Description

An "introduction to the nonfascist life" (Michel Foucault, from the Preface)

When it first appeared in France, Anti-Oedipus was hailed as a masterpiece by some and "a work of heretical madness" by others. In it, Gilles Deleuze and Félix Guattari set forth the following theory: Western society's innate herd instinct has allowed the government, the media, and even the principles of economics to take advantage of each person's unwillingness to be cut off from the group. What's more, those who suffer from mental disorders may not be insane, but could be individuals in the purest sense, because they are by nature isolated from society. More than twenty-five years after its original publication, Anti-Oedipus still stands as a controversial contribution to a much-needed dialogue on the nature of free thinking.


***
Lõpetuseks veel üks lõik teose sissejuhatusest:

We defend so cautiously against our egoically limited experiences, states Laing in The Politics of Experience, that it is not surprising to see people grow defensive and panic at the idea of experiencing ego-loss through the use of drugs or collective experiences. But there is nothing pathological about ego-loss, Laing adds; quite the contrary. Ego-loss is the experience of all mankind, "of the primal man, of Adam and perhaps even [a journey] further into the beings of animals, vegetables and minerals." No age, Laing concludes, has so lost touch with this healing process as has ours. Deleuze and Guattari's schizoanalytic approach serves to begin such a healing process. Its major task is to destroy the oedipalized and neuroticized individual dependencies through the forging of a collective subjectivity, a nonfascist subject - anti-Oedipus. Anti-Oedipus is an individual or a group that no longer functions in terms of beliefs and that comes to redeem mankind, as Nietzsche foresaw, not only from the ideals that weighed it down, "but also from that which was bound to grow out of it, the great nausea, the will to nothingness, nihilism; this bell-stroke of noon and of great decision that liberates the will again and restores its goal to the earth and his hope to man; this AntiChrist and antinihilist... He must come one day. -"
(lk xxiv-xxv)