inimlik lähedus!

Nägin täna üle "pika aja" (st paari-kolme päeva) neiu E-d. Et ta saaks paremini oma lõputööle keskenduda, läks ta n-ö "mägedesse", et puuduksid erinevad segavad - asendustegevusteks ideaalsed - faktorid. Jah, minul ju see sama probleem!

Täna tuli tagasi. Õhtul läksime jalutama ja natukeseks tema poole. Jagasime muljeid ja niisama tsillisime. Ülimalt tore oli teda taas näha! Eks ma ju isegi sellest ajast niivõrd oma urgu tõmmanud, et polnud ammu kedagi näinud, temast kui endale kõige lähedasemast inimesest rääkimata!
Minnes, kui esikus kingi jalga panin, kujutlesin justkui iseenesest hetkeks: nagu oleksin ma "külas". Jah, ma olingi, kuid et tema kodu on ka mulle endale niivõrd koduseks saanud, siis pole absoluutselt seda "külatunnet". Ma ei oska seletada millest see alateadlik tunne äkki pinnale kerkis, kuid hetkeks kerkis: ja kui ka teda hetkeks nõnda vaadata - ja ma ei mäleta, millal ma oleks seda varem teinud - siis tekkis kuidagi... võõras tunne.

Ma ei tea kui arusaadav mu tekst siin praegu on, kuid püüan seda edasi anda.

Sest eks ole ju nõnda, mulle tundub, et inimestega suheldes on vähesed need, kes on tõesti omad. Nii omad, et sa oled nendega 100% vabalt. Ma ise üldiselt arvan, et suhtlen enamus inimestega võrdlemisi vabalt. Nii koolis kui kõikjal mujal. Ometi see päris nii ei ole. Täna tabasin seda selle näitega eriti selgelt: kasvõi mingil alateadlikul tasandil ju ikka kontrollid ennast, kujutled end teiste silme läbi. Kasvõi see, et "tüüpilist suhtluskaaslast" (ka kõige paremas mõttes) ei hakka n-ö lambist lambist kallistama. Mitte, et ma seda otseselt E puhul (märkimisväärselt) teeksin, aga see teoreetiline võimalus on olemas, sest ma tean, et ta ei pahandaks (pigem vastupidi) ja tean, et ta suhtuks sellesse täpselt nii nagu mina.

Niisiis, selline niiöelda alateadlik erinevus, mis sõltub isegi sellest pisiasjast, mis võiks olla võimalik, isegi kui see enamus ajast tegelikkuseks ei pruugi saada.

Edasi:
ja eks ole ju nõnda, et mida vähem - isegi alateadlikult - pöörad tähelepanu sellistele "kõrvalistele asjadele", "kuidagi olemisele", seda vabamalt sa end tunned. Teatud mõttes seda rohkem "iseenda" ja "vabana" sa end tunned.

Hea näide ülikoolis õpitavatest tekstidest: kui ma raiun puid, siis kuhu on minu teadvus samal ajal suunatud? Mitte niivõrd iseendale, aga puule, millele ma püüan pihta saada. Kui ma pole sel alal päris 'kodus' ja pehmelt öeldes kobakäpp, siis suunan ma rohkem tähelepanu kirvele, mida ma parasjagu käes hoian (et ka löök õnnestuks). Seega on mu tähelepanu hajutatud.
Või mistahes muu tegevus: mida rohkem n-ö kodus ja vilunult ning harjunult ma end selles tunnen, seda vabamalt saan ma oma tähelepanu sinna-tänna suunata. Ja seda ilmneb ju kõikjal: kui keegi on millegagi harjunud, oskab ta sellega/selles suurepäraselt orienteeruda, nii nagu algaja tantsija pöörab enamus tähelepanu sellele, milliseid samme astuda, selle asemel, et tantsida.


Täna tajusin seda sama asja ka suhtluses: mulle võib tunduda, et ma olen harjunud enamus inimestega ja ma isegi ei mõtle sellele, sest ma tõesti ei kurda ebamugavuse üle vms, kuid kui selle üle mõtlema hakata ja iseennast püüda selles hetkes tajuda ja võrrelda seda hetke näiteks teiste hetkedega, siis saad sa aru sellest erinevusest.
Seda on küll mõnevõrra keeruline sõnadesse panna, kuid sel hetkel ma seda tajusin: kuivõrd koduselt ja iseendana ma end Temaga tunnen, võrreldes ükskõik kelle teisega, isegi kui ma sellele otseselt ei mõtle ja seda ei teadvusta.

Ja see on jubehea tunne! Ma arvan, et seda võibki nimetada rahuks. Hetk, mil inimene on tema ise, täiesti hingepõhjani ja kogu alateadvuse kihtideni välja (kui võib nii julgelt väita, aga ma teen seda sellegipoolest). Jah, tal võivad olla samal ajal näiteks ärevad mõtted või midagi muud, mida ei saa tavanimetuse all rahuks nimetada, kuid juba nende mõtete väljaelamine, mina-ise-olemine, juba see on see, mis tähendab seda rahu...
- ma arvan, et see on midagi sellist, siis kui inimene on kellegagi koos (mõeldud: ruumilises mõttes), kuid ta selle kellegagi koos olles tunneb end täpselt samahästi ja samamugavalt nagu olles üksi (ehkki see situatsioon juba iseenesest lisab säärasele 'koosolemisele' kvaliteeti). Jah, ma arvan, et see ongi rahu, või vähemalt mingitsorti rahu, kus kaovad barjäärid inimeste vahel... ma arvan, et seda saab nimetada inimestevaheliseks rahuks, inimlikuks-vaimseks läheduseks:)


...ja see on ühtlasi midagi, mida on raske saavutada. Selleks peavad inimesed üksteist tundma, vastasel juhul - ma arvan - on seda rahu raske saavutada; sest sa justkui pead ära tajuma selle, kuidas teine sind näeb, ja tegema seda nõnda ning olema sellega nõnda harjunud, et sa enam isegi ei mõtle sellele, ka alateadlikult mitte. See on lihtsalt olemas. Ja see on hea; teades sealjuures, et "hea" pole selle kirjeldamiseks kaugeltki piisav sõna. Ehk võiks seda lisaks sisemisele rahule (mis pole samuti päris õige) nimetada "puhtaks olemiseks". Kõlab ju hästi!:)