Oeh... aeglaselt läheb täna... lihtsalt. Keskendumisraskused. Kes teab mis põhjused sel kõigel on...
* raske on kirjutada siis kui ei ole asjaga piisavalt kursis, sest ei tea kõiki nüansse
* raske on kirjutada siis kui oled piisavalt kursis: siis tundub kuidagi tobe seda kõike veel kirja panna!
Minu olukord? Ehk midagi vahepealset. Ehkki täna toimus mu arusaamises üks pisitilluke-nunnu muudatus: nimelt lugesin "20. sajandi mõttevooludest" natuke Lacani kohta, et oskaks ehk paremini kirjutada... ja ehkki töö jaoks on mul vast teada, kuidas ja millest kirjutada, siis avastasin äkitselt, et väga paljud asjad on Lacani puhul siiski jäänud kuidagi... teadvustamatuks.
Selle avastuse negatiivne külg on see: tunnen end võrdlemisi mannetuna kui mõtlen sellele, et otsustasin tööd kirjutada psühhoanalüüsist ja et olen sellega siiski juba mõnda aega tegelenud (põhjalikumalt u suvest saati, aga huvi olnud ka varem)
Positiivne külg on see: et asi hakkas mind veelgi rohkem huvitama.
Igaljuhul miks ma selle postituse siia tahtsin panna on allolev video, mille üsna juhuslikult leidsin:
Huvitavaks teeb veel asjaolu, et Lacanile seob vahele keegi kuulajaskonnast ja tekitab pisikese segaduse, pisikese monoloogi... ja lihtsalt... kuidagi sürr. Ühesõnaga: lacanlik psühhoanalüüs hakkas mind tänasest veelgi rohkem huvitama! Ehkki tema esimene on... kummaline. Ka Žižek ironiseeris seda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment