üks mõttearendus: tragikoomika (naeru aspektist)

Endiselt on mul eelmisest semestrist võlgu üks aine, mille pean nüüd (max u 2-3 nädala jooksul) ära tegema. Selleks on tarvis kirjutada üks 7 lk essee. Pean küll õppejõuga rääkima, kas teema on sobiv, kuid mind hakkas huvitama selline asi nagu: tragikoomika.
Uni hakkab küll peale tulema, kuid et olen üsnagi vastaval lainel, siis mõtlesin sellest siia lähemalt kirjutada.

Niisiis: tragikoomika? See on midagi, mida ma mõistan (ja ma võin selles ka eksida) millegi traagilisuse ja koomilise vahepealset. See on teatud mõttes nõnda traagiline, et ajab naerma. Ning mu intuitsioon justkui ütleb, et see on filosoofiale üsnagi omane, nii nagu ka inimesele. Ehkki, jah: et nt naer on üldinimlik nähtus (ma ei tea, kas loomad naeravad?), siis võib siin muidugi langeda olukorda, kus sarnaselt Freudile saab kõik ajada (tragi)koomika kaela. Püüan seda siiski vältida. Seoses Freudi ja koomikaga toon siia ühe tsitaadi Carl Gustav Jungi raamatust "Mälestused, unenäod, mõtted", kus ta räägib Freudi kinnisideest seksuaalsuse teemal:

Kus iganes mõne inimese või mõne kunstiteose puhul vaimsusega tegu oli, kahtlustas Freud selle taga "väljatõrjutud seksuaalsust". Ja seda, mida ei saanud vahetult seksuaalsena interpreteerida, nimetas ta "psühhoseksuaalsuseks". Ma väitsin vastu, et kui tema hüpotees loogiliselt lõpuni viia, tähendab see hävitavat kohtuotsust kogu inimkultuuri kohta, mis osutub ainult farsiks, väljatõrjutud seksuaalsuse morbiidseks tulemuseks. "Jah," kinnitas ta, "nii see ongi. See on saatuse needus, mille vastu me oleme võimetud."
(lk 143)

Kuid teema juurde; ning teema sai alguse ennekõike Henri Bergsoni (eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud) teosest "Naer: Essee koomika tähendusest", kus ta algusepool räägib samuti naeru inimlikust aspektist: näiteks kui loodus või loomad näivad meile naljakatena, siis on see kõik võrdluses inimese enese ja inimlikkusega. Ka Freud kirjutas ju naerust/koomikast vms, kuid seda ei ole ma (veel) lugenud. Bergsoni teos on hetkel kusagil poolepeal.
Täna tabas mind seda teost ülikooli aatriumis lugedes järgnev lause: "Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...] kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni." (lk 56).
See lõi justkui mingi pirni põlema; samuti kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, aga justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus...

[kirjutamisel... sest hetkel pole aega seda postitust edasi kirjutada, kuid jätkan kui mahti saan, ehk nädalavahetusel]