lihtsalt...

* eile (01.04) oli saade Ringvaade, kus niisiis näidati meie trenni. Mnjah, Pille ütles hiljem, et võtsin 'kogu trenni au endale'; et ma olevat kuidagi silma jäänud... mnjah. Ise olin just tagapool, aga ehk olin ma lihtsalt seal natuke sürrilt riides. Ei tea.
Igaljuhul Pille ja Karin olid hästi vahvad kui nad meie tegemistest rääkisid:)
Ja nt Pille puhul meeldib mulle, et ta on "rahulik entusiast" - st ta on alati n-ö tema ise. Eks kes teda vähegi tunneb, see saab aru (kuigi ma ei saa öelda, et ma teda otseselt 'tunneks', siiski arvan, et see kumab inimesest väga hästi välja). Fantast inimlik omadus minu arvates!
Aga eks inimesi on erinevaid ja ühele sobib üks, teisele teine, niisiis ei olnud see niivõrd hea-halb eristus.

* laupäeval - st homme - taas trenni. Plaanis on 12-st 16ni. Jee!

* täna peaksin varsti Tiinat nägema, nii et hakkan end siin juba liigutama (sööma, pesema jne).

* ja aeg-ajalt satun ikka luuletusi kirjutama. Teatavasti hakkasin neid vahepeal kaustadesse kokku koguma, et oleksid kõik olemas; neist omakorda n-ö loetavamaid välja sorteerima. Eelmisel aastal andsin mõned ka hr H. K.-le lugeda, et küsida ausat arvamust, et mida ta neist arvab. Ja mõnda aega on peas mõlkunud neid lõpuks välja anda (eks seda on ka veidi soovitatud:)).
Niisiis eile lisasin 48-le siiani väljavalitule veel kaks ja... voila, 50 täis. Minu arvates ilus number. Mitte just suur number, kuid minu jaoks see 50 ei tähendagi üldse mingit 'kvantiteeti', vaid kvaliteeti, mis selle 5-6 aasta jooksul on kogunenud ja kogunenust n-ö kõrvale pandud. 'Kvaliteeti' - ma ei pea silmas, et ma nüüd arvaksin, et ma 'eriti hästi kirjutan' vms, seda kindlasti mitte! Kuid... eks minu jaoks on nad ikka kuidagi olulised; ja nagu hr H. K.-d võib uskuda, siis arvatavasti mitte halvad:)

Olen ammu plaaninud ka oma endise eesti keele õpetajaga kokku saada, kes on juba mõnda aega meie ülikoolis soome keele dotsent. Eelmisest aastast rääkinud, et annaks talle ka lugeda; lihtsalt et saada veel ühest kohast kriitilist tagasisidet, sest see on nüüd küll tõsi, et ma ei anna neid lugeda mõttega "loe minu luuletusi", vaid ausalt ja ennekõike selle mõttega, et: loe ja ütle ausalt, mida sa neist arvad, ja kas võiks midagi paremini olla või kas midagi on väga metsas!?!
Sest teatavasti sellist "esimese muljena lugemise ausalt objektiivselt-kriitilist pilku" vähemalt endal on pea-võimatu saavutada, seetõttu on see niivõrd tänuväärne nähtus!
Okei, ühesõnaga peaksin nüüd lõpuks temaga taaskord kokku saama ja eks näis, mida tema arvab. Ja kui peaks neisse hästi suhtuma, siis... ehk hakkaks seda asja ajama!?

Ja ehkki mul on koguaeg kahetine tunne: see oleks mingis mõttes senikirjutatule punkti panemine, ja koguaeg on tunne, et... see pole veel päris see. Ehkki minu eesmärk on püüelda alati natukenegi millegi uudse poole, siis samas... need on kõik nii... minulikud. Samas kui võrdlemisi erinevad. Ma ei tea, võib-olla peavadki olema. Vat selles mul puudubki see objektiivsus. Ja läbi selle ka tunne, et: justkui oleksid ideed otsas, samal ajal kui ikka avastan end taas midagi kirja panemast. Ei, olgu hea või halb, ma armastan kirjutamist, kasvõi iseenda jaoks!

Nojah. Ja eks igasuguseid asju antakse välja. Välja andmine üksnes välja andmise pärast on minu arvates väga mõttetu! Ja ma pole küll mingi asjatundja, siis minu arvates sedalaadi luulet-kirjandust on üsna palju, kus keegi lihtsalt midagi kirjutab, et kirjutada.
Ja kas on's patt mõelda, et selle u 8 kirjutamisaasta jooksul hakata lõpuks mõtlema, et ehk võiks midagi ka välja anda; seda enam ühes võib kindlasti kindel olla: olen kirjutanud ennekõike iseendale, mitte selleks, et kirjutatut kuidagi levitada või teistele näidata, või veel vähem välja anda vms. Aga noh... miks mitte?


Taaskord selline jaburalt-ennastvabandav kiri, ehkki ma arvan, et need kes seda loevad ja mind tunnevad, nemad mõistaksid mind ka siis kui oleksin seda kordi lühemalt kirjutanud. Ma ei tea mis kartus valestimõistmise ees mul viimasel ajal on tekkinud... võib-olla filosoofia-õpingutest. Isegi "ma tean" on teinekord raske öelda, vaid pigem kipun ütlema "ma usun" (et milleski ei saa lõplikult kindel olla ja blablabla).
***
lugesin just need 50 kriitilise pilguga üle ja praakisin veel neli välja, niisiis hetkel 46:P

Nii, praegu kõik.

* üks mõte veel 1. aprilli kohta: see saade oli teatavasti 1. aprillil, ja kui midagi vussi läheb, siis on hea alati öelda "aga see pidigi nii minema!". Mõtlesin, et nt ettevõtetel oleks 1. aprill ideaalne aeg uusi reklaaminippe kasutada: teha nt siirast reklaami ja öelda, et "meie oleme parimad!" - need kes usuvad, saavad klientideks, need kes ei usu, neile saab seda esitada kui aprillinalja. Kaotusvarianti pole.
Umbes nagu laulja Hannah, kes aasta-kaks tagasi 1. aprillil ühes välismaa saates kiitles, et temale pole Eestimaal võrdset, hiljem vist väites, et "see oli aprillinali" (ehkki minu arvates kõlas öeldu liiga tõsiselt, et olla nali). Hehe.