muusikast, lugemisest ja kirjutamisest...

Nagu näha on mul taas kirjutamistuhin peale tulnud, vähemalt selles osas, mis puutub proosatekstidesse (kui seda nõnda nimetada). Kaks-kolm päeva lugemist ja ühel hetkel taipad, et pead kirjutama, midagigi...
Õigupoolest oleks võinud selle "II" näpuharjutuse nimi olla ka "meeste ja naiste erinevustest", sest kui keegi viitsis lugeda, siis tõenäoliselt taipas, et esimene on sama sündmus meesolevuse vaatevinklist, teine naisolevuse positsioonilt. Loomulikult on tegu üldistusega...: et mehi võiks iseloomustada teatav... soov asju seletada, samas kui naisi soov asju tunnetada: empaatiavõime ja pigem kirjelduslik maailmavaade (mitte seletav). Jne.
Ühesõnaga: ma armastan lugemist, aga ka kirjutamist! - niivõrd-kuivõrd see mul välja tuleb. Love the process:)

Mis lugemisse puutub, siis viimati loetud raamatud:
Gilles Deleuze & Félix Guattari "Kafka: väikese kirjanduse poole", mille kohta hr Marek Tamm on kirjutanud siin. See oli niisiis ennekõike erialane, sest mind hakkas see teema huvitama. Pluss muud asjad, mida sai siit-sealt loetud ja loen ka edaspidi (nt "Anti-Oidipus");
ja Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mis on üle pika aja midagi sellist, mis lõpuridadest pisara silma tõi (ehkki teatava kriitikameelega, kuid kui raamat on tõesti hea, siis las see kriitikameel jääda sedapuhku tagaplaanile, või tulla tagasi siis kui raamat on läbi, sest raamatusse tuleb ennekõike sisse elada. onju-eksju nii).


Paar sõna ka muusikast, nimelt avastasin end üle pika aja Rachmaninovi ja Tchaikovskit kuulamast (jah, teadlikult kirjutan need nimed võõrapäraselt - harjumusest); näiteks viimatinimetatu I klaverikontsert:

...mis on lihtsalt nii... kirjeldamatu, vähemalt minu jaoks. Võimalik ka, et üks parimaid esitusi, mis sellest eales on mängitud: pianistiks Van Cliburn, kes teatavasti Külma Sõja ajal võttis osa Moskvas toimuvast Tchaikovski-nimelisest klaverikonkursist ning Ida-Lääne vastuolulistest suhetest olenemata (Van Cliburn on ameeriklane) võitis ülekaalukalt esimese koha. Ja ta oli siis alles 23 aastane (aastal 1958).
...praegu Wikipediast lugesin, et aplaus-ovatsioonid olevat kestnud ühtekokku 9 minutit!

Jah, see on fantast; ja minu arvates on seda ka tema mängust kuulda. Seal on lihtsalt see miski, mida ei ole võimalik sõnadesse panna.


Teiseks üks mu vaieldamatuid lemmikuid: Rachmaninovi 3. klaverikontsert (viited on vaid esimestele juppidele, kel huvi, küll leiab ka teised juutuubist üles):


Kummaline mõelda, kuidas klaverimuusika ja pianistid on aja jooksul muutunud; kusagilt (filmist?) on meelde jäänud, kuidas Rachmaninov olevat Tchaikovski I klaverikontsediga tutvust teinuna öelnud midagi sarnast: "see on niivõrd keeruline teos, et mina võin selle ära mängida, sina ka, aga kas veel keegi...?" Selles tsitaadis võin muidugi väga eksida, sest paraku pole mu muusika-ajaloolised teadmised just kiita (kui kellegi elust võin üht-teist teada, siis on see tõenäoliselt Beethoven). Nii ehk naa: tehnikad on muutunud ja sellega koos ka pianistide võimed; siinkohal muidugi ei saa mainimata jätta nime F. Liszt! - aga siiski: eks nad kõik.

Muusikast võiks tegelikult kirjutada lõputult, nii hea on seda taasavastada!
Imelik mõelda, et kunagi sai päris hea mitu-mitu aastat päevade-tundide kaupa harjutatud... kunagi loodan selle tasa teha, sest mängida on tore, kindlasti mitte vähem toredam kui lugeda või kirjutada, hoolimata sellest, kuidas see välja tuleb. Huh, siia nostalgiast üks pilt:

EM(T)A-s, oli vist aasta 2007 või koguni 2005 või 2006, ei mäletagi enam. La Campanella algust klimberdamas, olevat olnud "kuulatav", mis mu enda arvates vägagi hea hinnang:P
Endiselt armastan klaverit, väga-väga-väga! 


Ja lõpetuseks üks hästi nunnu luuletus, see tuli meelde kui lõpetasin Tammsaare "Ma armastasin sakslast" lugemise, mis... rääkis armastusest.

Tuisuvari 

Tulid tuisust külmakangena koju
kui võtsin sängis Su kaissu ütlesid
midagi nii sooja ei teagi
öösel ärkasin koputusest aknale
tuisuööst kedagi leidmata
võtsin Su kaissu ning mõtlesin
midagi nii sooja ei teagi.


Peep Ilmet 


***

Seoses luulemaailmaga jäi hiljuti silma Jana Lepiku luulekogu "Tagasi olevikku", jõudsin seda küll vähe lehitseda, kuid tundus väga-väga hea. Ja ehk on mul maitse selline, et säärast väga-väga head kaasaegset eesti luulet leian ma enda jaoks harva, aga seda rõõmsam on avastamine:)
Igaljuhul põgusal sirvimisel jäi mulje, et J. L-iga võiks lähemat tutvust teha.

Lõpetan nüüd, sest endiselt veel palju teha (endiselt seoses sisseastumisega) ja homme kaks tundi tantsuproovi! Jee!
Vähemalt sain üht-teist kirja panna, mille suhtes oli tunne, et neid mõtteid võiks siia kirja panna...

II - 2

See oli ühel aastavahetusel, mil otsustasime minna vanalinna jalutama, sest õnneks või õnnestuseks polnud kummalgi muid plaane kujunenud. Olime omamoodi kaks üksikhinge suurlinnas, kes tundsid ehk kurvastust üksildusest, kuid rõõmu vabadusest, mis oli meile kingitud. Seetõttu ei suuda ma siiani otsustada ega midagi öelda meie meeleolu kohta; ilmselt ei olnud me ei kurvad ega rõõmsad, tõenäoliselt midagi vahepealset.

Varemalt soovisid sa sel hetkel olla pigem üksi, kuid peagi mõtlesid ümber ja kutsusid mind välja; nii läksimegi linna jalutama. Õhtupoolikul istusime ühes kohvikus ja öö liginedes hakkasime rohkem erinevates kohtades ringi liikuma, justkui otsides sobivat paika, kus aastavahetust vastu võtta.

Ilmselt nagu igal aastal, nii leidus ka sel aastal neid, kes otsustasid ilutulestikuga varem pihta hakata. Mäletan, et sul õnnestus sedalaadi käitumist koheselt vahele võtta: "Näed, küsimus ei ole traditsioonis, küsimus on selles, et inimestele meeldib tulega mängida. Kannatamatus, lihtsalt kannatamatus."
"Tõenäoliselt kehtib see ju pigem laste kohta, eksole..." tahtsin sind katkestada.
"Võimalik, kuid lapsed pärivad vanematelt ellusuhtumise ja sealt kandub see ka täiskasvanutele edasi..."
"Sa tahad öelda, et need lapsed ei või muutuda, õppida; et nad jäävadki lasteks?" segasin ma vahele.
"Ma ei tea," ütlesid kergelt kogeledes. "Võib-olla ei pea ma lihtsalt suurt lugu traditsioonidest."

---
Me jalutasime edasi, ma ei osanud selle peale enam midagi öelda; nähtavasti oli sama lugu ka sinuga.
Olin juba otsustanud selle teema sinnakohta jätta kui miski ei andnud minus rahu ja tahtmatult libises üle huulte:
"Ei, ei ole päris nii nagu sa arvad. Traditsioonid on olulised! Me ei saa ju öelda, et "ärgem pidagem enam jõule või vastlapäevi", või muid üritusi - näiteks Olümpia mänge - isegi kui neisse ei suhtuta päris nii siiralt kui sa arvad, et võiks suhtuda, ja selles osas ma sinu arvamust jagan, sa tead seda. Nii nagu sina ei pea lugu traditsioonidest, nii ei pea mina lugu "traditsioonist"," rõhutasin konksus sõrmedega jutumärke tehes: "et kui kõik pole nii puhas ja siiras nagu võiks - olgu ta siis olla olemata. Traditsioone tuleb austada, sest need annavad edasi meie kultuuri, meie järjepidevust. Traditsioonid ju ongi õppimine; sellega sa ju nõustud?"

"Noh, jah... aga..." tahtsid sa midagi öelda, kuid jäid seejärel mõttesse. Nõnda kõndisime minut-paar vaikuses; ja mulle see sobis, sest mingil kummalisel kombel näis see olevat minu jaoks lõputu teema, mille sobivuses aastavahetuse-eelsetesse hetkedesse polnud ma kindel. Veelgi rohkem tundus, et meie vahel valitseb siin kardinaalselt erinev arvamus, mille lahkamiseks kulunuks ilmselt rohkem aega ja soovitavalt ka teine õhustik ning tingimused. Ometi, olles minut-paar vaikinud, tõstatasid sa selle teema taas ja seejärel sai seda veel lühidalt edasi arutatud. Õnneks lühidalt, sest saime mõlemad aru, et aastavahetus pole selleks, et pikalt-laialt arutleda traditsioonide ja nende olemuse ning nende järgimise üle. Tahtsime lihtsalt jõuda mingisuguselegi ühisarvamusele, et see küsimus meie vahele tumma seinana rippuma ei jääks.
Põhimõtteliselt jõudsime järeldusele, et meie nii-öelda mälutüübid on erinevad ning sellest lähtuvalt ka arusaamad. Tõttöelda läks see mul osalt kõrvust mööda; mitte seetõttu, et see mind huvitanud ei oleks või et ma ei oleks suutnud või osanud meie arutelu jälgida - pigem vastupidi! - vaid see oli asi, millega seoses ei tahtnud ma, et aastavahetus mulle tagantjärele just selle arutelu ja teema põhjal meenub.

Tunnistan, et ühel hetkel tabasin end isegi kahtlemast, kas tegin õigesti, et just sinuga sel õhtul jalutama olin läinud, mitte aga üksi (või kellegi teisega), kuid ilmselt mingi naiselik vaist sundis seda otsust vastu võtma ja ilmselt oli mul õigus, sest üsna varsti peale esimest äraütlemist helistasid sa mulle tagasi ja ütlesid, et võiks siiski kokku saada.
Ja ma ei kahtese, meil oli tore; pealegi oled sa mulle oluline, kuid vähem olulisem ei ole minu jaoks see, et inimesed teineteisega arvestaksid. Võib-olla oleksime pidanud oma vestlust alustama millestki muust ja võib-olla oleksid siis need traditsioonijutud (mis polnud ilmtingimata halb teema, ka sel hetkel!) või südaööst märksa varasem ilutulestik meie jaoks olemata... või märkamata jäänud...

Oleksime võinud rääkida omapäi jalutavatest kassidest, kes samuti koos meiega linnamüüride vahel aastavahetust vastu võtsid (ma tean, sa ei taha sellist väljendit kuulda, sest kassid ei pea aastavahetusi - kõike ei tulegi võtta sõna-sõnalt), kuid et aastavahetus ei ole tõenäoliselt aeg, mil inimene tahaks olla või mõelda omapäi olemisest, siis... tahtsin ma - kas iseenda või sinu soovist - lihtsalt kellegagi koos olla, sest aastavahetusel kellegagi koos olla on hea. Ja ma ei kahetse; sinuga oli tore. - ja võinuks olla toredamgi, kuid selle kohta ütleksid sa tõenäoliselt, et räägin jälle "meeste ja naiste erinevustest".


(väike näpuharjutus II, osa 2, 29. juuli 2010)

II

"Ei, ei ole nii! Traditsioonid on olulised," vaidlesid sa mulle tulihingeliselt vastu.
Mäletan seda hetke väga hästi, või kui täpsem olla: veelgi paremini mäletan sind selles hetkes. Seda kuidas sa kätega žestikuleerides püüdsid mulle selgeks teha, et traditsioonid on olulised ja et neist tuleb kinni hoida; või vähemalt püüdsid jõuda selleni, et ma sind mõistaksin. Ma mõistsin, kuid andsin sellest vaevu märku. Tõenäoliselt nimetaksid sa seda praegu "meeste ja naiste erinevuseks", nagu sulle teinekord sedalaadi olukordi meeldis nimetada.

"Traditsioone tuleb austada, sest need annavad edasi meie kultuuri, meie järjepidevust. Traditsioonid ongi õppimine; - või sa ei nõustu minuga?"
Muidugi nõustusin; ja paratamatult meenusid jutud niinimetatud loodusrahvastest - ja siiani on mul raskusi selle nimetuse üle mitte muiata - kuidas nende orientatsiooniks ei olnud mitte niivõrd ruum, vaid aeg. Kuuvahetus, ja seda kuidas ohverdatava härja sarved kuu poole üles tõusid, näitamaks, et loom on ohverdusega nõus. Külmavärinad tulevad peale. Loodus on jäänud looduseks nii nagu inimene on jäänud inimeseks; mis moodi meie siis paremad või halvemad oleme?
Ja just see on teema, millesse sa ei tahtnud minuga laskuda, ja sul oli õigus, ka mina poleks seda soovinud, tõttöelda ei soovi seda siiani. Samuti tean, et traditsioonidest rääkides tajusid sa väga hästi nii enda kui minu mõõdutunnet, et millised traditsioonid on jätkamist väärt ja millised mitte. Oleksin tahtnud hea meelega tögada sind "härjapõlvlaseks", kuid leidsin selle siiski olevat kohatu, nii sinu kui ka enda pärast, sest kartsin reeta oma... kergelt äärmusesse kalduvat arvamust.

See vestlus ei kestnud kaua - ja see oli tore - teades mõlemad selle teema lõputust. Viimaks õnnestus meil vist jõuda järeldusele, et me mõlemad ei salli aega, kuid teeme seda erineval viisil.
Sinu jaoks oli aeg üksnes abivahend elu üle kontrolli haaramiseks. Aja väärtus seisnes sinu jaoks mälestustes; ja õigustatult: sul oli tohutult hea mälu ja ilmselt oleks olnud kummaline kui oleks olnud teisiti. Minul aga vastupidi: osalt oma halvast mälust tingituna oli aeg minu jaoks väärtus, kuid see väärtus seisnes tulevikus. Ma ei olnud harjunud mäletama, õigupoolest ei osanudki ma mäletada - vähemalt nõnda nagu sina - ja seetõttu pelgasin ma traditsioone. Vähe sellest: ma isegi ei saanud neist aru, ma ei mõistnud neid, kindlasti mitte nõnda nagu sina seda tegid.

Igasugune traditsioon või püsiv uskumus millessegi tähendas minu jaoks midagi halba, elu pidurdavat. Traditsioon oli õigustatud ainult niivõrd, kuivõrd see oli vahendiks midagi õppida, midagi edasi anda, ja et kõiges selles toimub pidev muutumine, progress (või regress), ja et mitte miski ei asetu konteksti nii-öelda "ajalooväliselt", siis olin ma ka kõige selle vastu. Olin ajaloo - õigemini: historitsismi - vastu, nii nagu ma olin igasuguste korduvate tegevuste vastu, seda siiski ainult sel määral, mil need korduvad tegevused välistasid iga pisemagi muudatuse ja mil määral nad muutusid "kogukondlikeks traditsioonideks". See on asi, millesse ma ei uskunud; - ma ei uskunud idealismi, ja ei usu sellesse siiani. Inimesed ja olukorrad on liialt erinevad, et sellesse uskuda. Ainus ühine asi inimeste puhul on ehk meie keel, mis meid ühendab, kui seegi.
Võib-olla oli see teatav võõrandumus. Võib-olla oleksime pidanud alustama oma vestlust kassist, kes käis omapäi, või hoopis millestki muust, mis oleks ehk sulle paremini sobinud...


(väike näpuharjutus II, 29. juuni 2010)

iha poliitika, mis seab kahtluse alla kõik instantsid.

"Järgmine, palun!" krooksatas ta hetkel, mil oli jõudnud mälumise lõpetada. "Veel mahub," mõtles ta kui nägi uut ohvrit endale lähenemas. Seekord oli tegu eriti suure kärbsega, mille ta seadis endale eesmärgiks kiiremas korras kinni püüda. Magu ja meeleelundid tõrkusid, kuid ometi tundis F., et peab oma ideele kindlaks jääma.

Kui F. ärkas, polnud tal esimesel hetkel kellaajast aimugi. Kummaline lehk endiselt suus ja aken endiselt lahti. Toas kostus kergelt õõvastavaajavat pirinat, mille suhtes F. ei suutnud enam seisukohta võtta. "Immuunsus," käis tal mõttest läbi.
Vaevaliselt ajas F. end üles ja lükkas akna kinni. Pirin näis muutuvat veelgi valjemaks. Ta vaatas toa nurka: kärbsed olid läbisegi lindi küljes ja selle ümbruses, püüdes kätte saada iga viimsetki magusat kübekest, takerdudes ja ukerdades üksteise otsas. "Nagu inimesed," ei osanud F. selle vaatepildi peale muud kosta. "Või ka mitte? Ei tea. Ei tea."
Kõik näis kleepuvat. Taldrikud olid mustemad kui talle ärkvelolekust meenus.

"See ei aita, ei aita!" ohkas F.

Niipea kui ta oli jõudnud end veidi kosuda, tõusis ta püsti ja astus toa uksest välja, sealt esikusse ja esikust välisukse juurde. Ust avades nägi F. juhuslikke möödujaid tema poole kummalise pilguga vaatavat. "Appi, kust loomaaiast see pärit on!" kuulis ta kedagi sosistavat.

"Vist ikka aitas!" tundis F. kerget lootusesädet ja astus tagasi majja, et jätkata oma tegevust. Maailm oli teiseks muutunud.


(väike näpuharjutus, 27. juuni 2010)

Katee and Joshua - No Air

Olen Hiiumaal ja sattusin vaatama telekast saadet "So you think you can dance" ning üks kava rabas mind:
Katee & Joshua - No Air:



Just minu maitse; lihtsalt super kava ja tants!:)
Jah, räägin juba pea igas postituses sel teemal, aga see lihtsalt justkui iseenesest tahab minust välja tulla; ma loodan, et peagi saan sellised võimalused, et saan hakata regulaarselt trennis käima, nõnda, et see saab tõesti elu osaks. Hea meelega kasvõi vähemalt kolm korda nädalas, kui mitte rohkem, tantsida võiks lõputult!

Nüüd aga lähen enda tuppa Nietzsche autobiograafiat "Ecce homo" edasi lugema... liiga hea raamat!

*
Magistritöö suhtes tekkis siiasõidu ajal mõningaid üsna uusi mõtteid, millega hakkan ilmselt alates reedest-laupäevast põhjalikumalt tegelema:)


Edit:
Nii, on õhtu, sain "Ecce homo" läbi, väga-väga hea raamat oli!

liikumise nauding.

...ja tegelikult pole isegi vahet, mislaadi liikumisega on tegu: kas liikumisega füüsiliselt ühest punktist teise või mõtteliigutusega; mingis mõttes teevad nad isegi sama välja.
Tundsin seda kui olin teel Tallinnast Rohuküla sadamasse.

Liikuv vaade bussiaknast. Vahelduvus. Eelnenud trennidest füüsiliselt hea enesetunne. Mõtted. Leo Luksi kogumik "Eklektika" kui Barthes'i naudingtekst. Pleierist Alex C - The Sweetest Ass In The World; Ciara, natuke Lily Allenit... - see kokku võib moodustada täiesti nauditava olemise.

Ja nüüd praamis, kes teab kui kauaks mul seda wifi levi siin jätkub, tõenäoliselt kirjutan seda hiljem edasi ja praegu sätin end lugema või kusagil ringi jalutama. Igaljuhul paar kogemuslikku järeldust tänasest:

a) täna selja- ja õlakotti tassides tundsin, et sellest poolest aastast trennist on tõesti kasu olnud! - asi ei ole selles, et ma varem ei oleks jaksanud tassida, aga pigem kogu hoiakust, mis teeb kogu olemise üleüldiselt kergemaks:)
b) sõidaksin ma pidevalt mingi vahemaa tagant, siis... sellised sõidud võivad tohutult 'inspireerivad' olla. Üha enam taipan, miks just rongisõit on see, mida niivõrd palju nauditakse ja millest niivõrd palju kirjutatakse.

Regress toimub siis kui liikumine muutub rutiiniks, see rutiin saab seisneda ennekõike liikujas eneses (aga siiski: mitte ainult) ning areng siis kui liikumine on nauding ja loob-ehitab uut isiksust...
Üha enam hakkab mulle tunduma, et igasugune paigalseis-liikumatus, isegi teatav turvatunne, mugavus viitab millelegi, mis on vastuolus arenguga (jah, äärmustesse ei tasu muidugi laskuda:)).

c) viimaks: hakkab üha enam tunduma, et elu pole teatud mõttes mitte terviklikkus, vaid fragmentaarsus. Pigem risoom, mitte niivõrd juur (Deleuze & Guattari). Pigem kirjeldus kui mingi "(teoreetiline) seletus".
Või midagi sarnast...:)

The one thing that can solve most of our problems is dancing. - James Brown

Astud uksest sisse ja näed neid samu tuttavaid ja juba armsaks saanud koridore ja ruume ja ust, mille taga on saal. Vastu tulevad tuttavad näod, lähedasemaid neist sa tervitad siira ja sooja kallistusega.
Ja need päevad ja õhtud, mil oled teises majas, näed koridoris inimesi peale trenne oma lihaseid venitamas ja mõtled imestusega, et lisaks igapäevasele kõndimisele saab kehaga veel palju muudki teha - tantsida!

Siiani olen näinud vähemalt viit filmi, mis räägivad hip-hop tantsust ja selle enda jaoks avastamisest ja justkui kumavalt on läbivaks teemaks väide, et see on ühelt poolt justkui elustiil, teiselt poolt iseenda avastamine. "I'am Here" ütles üks tegelane filmis "Save the last dance 2" hip-hopi kohta iseloomustavalt. Ma olen siin! See on kirg, see on avastamine. See on: nauding liikumisest.

Vahest kõige olulisem on muidugi see, et muusika istuks, kuigi minu jaoks tähendavad hip-hop muusika ja hip-hop tantsustiil üsnagi erinevaid asju. Inimene, kes tegeleb tantsuga - ma arvan -, hakkab ka muusikat hoopis teisiti kuulama. Tema jaoks rütm ja meloodia tähendab koheselt ühtlasi seda, kuivõrd saab seda liikumisse ümber tõsta. Tihtilugu on nõnda, et igasuguse nauditava muusika järele pole just kõige parem tantsida või on see suisa võimatu, kuid on sellised stiilid, mis on justkui tantsuks loodud; kusjuures see ei tähenda, et muusika oleks halvem.
Muusika ja liikumine peavad saama üheks.
Ei, see pole disco, kus keegi lihtsalt elab end välja, ma ütleks, et see on pigem kõige puhtam liikumise kunst. Kui tantsid valssi, siis tantsid valssi ja seal on selline liikumine, kuid tantsid hip-hopi või mõnda muud stiili, siis seal on teistsugune liikumine. Seal on tehnika, tehnika ja stiil käivad minu arvates kokku. Sa õpid tundma kogu ajalugu, mille on teinud läbi muusika ja tantsu areng, mis on viinud sind just sellesse punkti, kus parasjagu asud.

I am here! - hip-hop sobib mulle ehk seetõttu kõige paremini, et seal tunnen ma seda vabadust; see on ehk see moment, kus muusika ja tantsustiil kokku käivad. Näiteks seltskonnatantsus ma seda ei tundnud, sest siis sõltusin ma partnerist; - ehkki see pole halb, ka sel on omaette nauditav moment, lihtsalt teistsugune!
Vabadus - see on see kui treener paneb muusika mängima ja äkitselt ununeb kõik ümbrus. Sa lased end lihtsalt vabaks. Tulevad nii-öelda soojendusharjutised. Pealtnäha kõige lihtsamad, kuid tunnetuselt niivõrd erilised. Painutused, mis pole 'lihtsalt painutused', vaid see, kus sa tunned, kuidas sa liigud ja selle abil vabaned, sirutad end välja. Ja nõnda kogu keha: jalgadest käte, keha, kaela ja peani välja. Kogu kehaline olemine, kogu olek muutub vastavalt iseenda ja muusika soovile. Sa võid hetkega liikuda kõige sujuvamatest-aeglasematest liigutustest kõige kiiremateni, ja vastupidi; ja... - mulle tundub, et neid võimalusi on lõputult!


Kava ehk routine'i puhul saab järk-järgult õpitust teatav kulgemine. How can we know the dancer from the dance? - Sina ja muusika saate sõna otseses mõttes üheks. Kõik maailm kaob, jääb vaid muusika ja kehalise liikumise tunnetus. Jääb täielik vabadus, kus Sa võtad äkitselt hoopis teise kuju, astud hoopis teise reaalsusesse. Julgen arvata, et sammukese lähemale iseendale, terviklikkusele. Harmoonia. Justkui puhas ja vaba olemine. Ennekõike on see avastamine, mitte unustamine: vaba olemine!
Sa võid õppida kas kava järgi või improviseerida - mõlemas sisaldub omaette vabaduse tunnetus, mis on tegelikult see sama vabadus ja see sama olemine.


Meenub kuidas kunagi õppisid esimesi valsisamme ja nende õppimine võttis aega kaugelt üle kuuekümne minuti. Sellest alates oled sa õppinud iseenda keha paremini märkama ja kontrollima. Aga märkama ka teisi: treener on see, keda sa õpid jälgima.
Ühel hetkel sa justkui tajud ja näed inimest kui tervikut ja sa oled võimeline selle üle võtma, õigemini: üle kandma. See on koht, kus sõnadel pole enam kohta, kirjeldustel pole enam kohta, jääb vaid tunnetus ja liikumine. Nägemine. Dance is a delicate balance between perfection and beauty. Ma ei pea end ilusaks, kuid ma arvan, et tants on koht, kus inimene võib end ilusana tunda ja kus ühel hetkel ollaksegi ilus. See ilu on kogu terviklikkus, liikumine ja olemine. Meenuvad ühe trenni lõpus, teise trenni alguses vahekoridoris venitusharjutusi tegevad tantsijad. Nad on ilusad. Ja olen märganud: seda ilu tajub ka siis kui sa ei tea, et tegu on tantsijaga!


Ja mitte 'ainult' ilu, vaid kogu olek. Kõnnak, ellusuhtumine, energia, enesekindlus - kõik-kõik - see on miski, mis just sel kujul sünnib tantsus ja läheb seal ka edasi kui toimub järgmine trenn. Kestku see pool tundi, tund- kaks või kasvõi viis tundi järjest. Sel hetkel inimene ärkab ellu. Ta mitte niivõrd ei kuluta energiat, vaid saab energiat, nii et peale tantsutrenni on tunne: tahaks veel!
Veel-veel-veel - jah, see ongi sõltuvus! See on elustiil. Ja mitte ainult: see on pidev õppimine, iseenda ja teiste tunnetamine, areng...

See on see kui sa ühel hetkel ei saa päriselt aru kuidas mingit liigutust teha, kuid ühel hetkel tabad sa selle ära ja tunned, et see on paigas, et kõik on omal kohal. Järgmisel hetkel läheb kõik üha kiiremini kuni lõpuks jääb puhas nauding, puhas liikumine, millesse õpid sisse lükkima erinevaid nüansse, mille peale sa varem poleks osanud mõeldagi...
ja peagi taipad, et: see üks asi, mis võib lahendada enamiku meie muredest, on tantsimine! - avastamine on see, mis viib edasi.


Charlie Chaplin tantsis, kreeklane Zorbas tantsis. Sel hetkel ei ole isegi tähtis, milline on sinu meeleolu, ja ehkki see meeleolu kandub tantsu edasi, siis selle väljenduseks on ikka üks ja seesama terviklikkus. Selle terviklikkuse tunned sa ära. Kui ei tunne, siis sa ei tantsi, sest tantsitakse südamega, kirega, mitte sammudega.

Jah, ja need siin on vaid sõnad ja need sõnad on väga-väga kaugel sellest päris kogemusest, milleks mul pole sõnu, vaid mille maailma satun ma siis kui jõuab kätte järgmine tantsutrenn... - tants ei ole midagi, millest saaks rääkida, selleks peab tantsima!

* see on vaid minu arvamus - kes ma olen tantsus alles algaja - , kuid mul on tunne, et tantsimisega tegelevad inimesed võiksid minuga üldjoontes nõustuda.

I would believe only in a God that knows how to dance. ~Friedrich Nietzsche

Mõned tantsimist puudutavad tsitaadid: 

"Dance isn't a form it's a way of life." ~anonymous

"To dance is to be out of yourself. Larger, more beautiful, more powerful. This is power, it is glory on earth and it is yours for the taking." ~Agnes De Mille

"Dancing with the feet is one thing, but dancing with the heart is another." ~anonymous

"Life is a dance, from one stage to the next."

"Dancers aren't made of their technique, but their passion."

"Your love for yourself is only shown when you are dancing freely."

"Why do I dance?.....Why do I breathe?" ~anonymous

"A child sings before it speaks, dances almost before it walks. Music is in our hearts from the beginning." ~Pamela Brown

"I see dance being used as communication between body and soul, to express what it too deep to find for words." ~Ruth St. Denis

"Dance is your pulse, your heartbeat, your breathing. It's the rhythm of your life. It's the expression in time and movement, in happiness, joy, sadness and envy." ~Jaques D'ambroise

"How can we know the dancer from the dance?" ~William Butler Yeats

"Dancing in all its forms cannot be excluded from the curriculum of all noble education; dancing with the feet, with ideas, with words, and, need I add that one must also be able to dance with the pen?" ~Friedrich Nietzsche

"Dance is the only art of which we ourselves are the stuff of which it is made." ~Ted Shawn, Time, 25 July 1955

"Dancing is the loftiest, the most moving, the most beautiful of the arts, because it is not mere translation or abstraction from life; it is life itself." ~Havelock Ellis

"Dancing is just discovery, discovery, discovery." ~Martha Graham

"And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music." ~Friedrich Nietzsche

"I do not know what the spirit of a philosopher could more wish to be than a good dancer.  For the dance is his ideal." ~Friedrich Nietzsche

"Talk about dance?  Dance is not something to talk about.  Dance is to dance." ~Peter Saint James

"Poetry is to prose as dancing is to walking." ~John Wain

"To watch us dance is to hear our hearts speak." ~Hopi Indian Saying

"Dance is a delicate balance between perfection and beauty." ~Author Unknown

"Anyone who says sunshine brings happiness has never danced in the rain." ~Author Unknown

"There is a bit of insanity in dancing that does everybody a great deal of good." ~Edwin Denby

"The Dancer believes that his art has something to say which cannot be expressed in words or in any other way than by dancing... there are times when the simple dignity of movement can fulfill the function of a volume of words. There are movements which impinge upon the nerves with a strength that is incomparable, for movement has power to stir the senses and emotions, unique in itself. This is the dancer's justification for being, and his reason for searching further for deeper aspects of his art." ~Doris Humphrey, 1937

"The people who do not dance are the dead." ~Jerry Rose of Dance Caravan

*** 

Viimane oli küll veidi radikaalne, aga noh... I like it. Iseloomustab ehk seda, mida ma viimasel ajal sõna otseses mõttes tundnud olen. Näiteks täna. Kaks tundi proovi, ja iga sekundit sellest ma lihtsalt nautisin!
See on lihtsalt... nagu teine maailm. Ma ütleksin, et kõik siin väljaotsitud tsitaadid käivad selle maailma kohta, mida ma ei oska sõnades edasi anda.

Eelmine seltskonnatantsu õpetaja ütles midagi sarnast, et aasta-kahe jooksul sa märkad suurt erinevust tantsu õppimisel, hiljem läheb kõik sujuvamaks. Täna oli mul tunne, et mingi "klikk" käis läbi, - olles selle tantsuga nüüd varsti vist 'juba' peaaegu pool aastat tegelenud, kõik muutus veelgi... selgemaks. Aga võib-olla mulle ainult tundus nii.
Karin õpetas ühe liigutuse selgeks, millele ma alguses pihta ei saanud. See on tõesti... discovery, discovery, discovery... lõputu iseenda avastamine. Ja... jah, selleks pole lihtsalt sõnu.
Kuid see on miski, mille olen enda jaoks avastanud ja mida naudin ehk rohkem kui midagi muud... - see on lihtsalt midagi fantastilist!

Lõpetuseks üks laul - ühelt mu viimase aja lemmikult - Ciaralt:

raamat.

sa lugesid mind
ja ütlesid
et ei mõista mõhkugi

mürakas käis läbi peast
heast peast
ootamatu külalisena.


kaua oled sa siin olnud?
küsisid
ja vastus(t) ei andnud
rahu.

ei mahu. ei mahu.
kusagile ei mahu.
ka raamaturiiulisse mitte
kus on tema koht.

vastu hakkab gravitatsioon
mis ei luba elada
ja ihaldata taevariiki

ja seda, mida otsid
mis häirib
mis ei anna rahu
mis kusagile ei mahu

(väike inimene,
sa, väike inimene!)


sa...
sa ütlesid
et ei mõista tuhkagi

kui mind ära põletasid
jah, muidugi
muidugi ei mõista
tuhkagi ei mõista.

ka iseenda oma mitte
nii ka järgmisi &
nii ka järgmised
- need raamatuinimesed.


17. juuni 2010.

lõpetamine.

Lihtsalt, lõpetamisest üks pilt, kusjuures üle pika aja selline, millega ma rahule jäin:P

Ja siis veel see ka: "...sürr lause ühes artiklis. naised kisuvad mõne mehepoja pärast nii, et juuksepikendused lendavad ja geelküünised ei tule enam rivaali näost välja."

vahekokkuvõte.

"Vahekokkuvõte" on siiski palju öeldud. Pigem loodan, et millegi uue algus, sest raske on öelda, kas saab veel üldse midagi kokku võtta... ise loodan, et seda saab teha umbes aasta-kahe jooksul/pärast. Ehk... kui hästi läheb.
(kui vaid teaks)
Ikka on tunne, et kõik kuidagi venib... sellest tundest tahaks lahti saada!


Ei hakka siin oma segaste mõtete detailidesse laskuma. Kuid üht ütlen: Kristin on nii armas!
Mul pole sõnu kui oluline ta mulle on ja kui palju toeks ta on olnud ja kui palju ma temasse usun!:)

Homsest nii palju, et:
kl 12.00-14.00 Leo Luksi doktoritöö eel-kaitsmine;
kl 16.00-... aktus
kl 18.00-20.00 tantsuproov/trenn!

Pluss veel see, et täna sai artiklit edasi arendatud, loodetavasti valmib see ühistööna sel suvel.
Lisaks mõtlesin, et magistritöö kavandi asjus püüan lähiajal läbi lugeda Žižeki teose "The Ticklish Subject" ja Maurice Merleau-Ponty "Phenomenology of Perception".

Praegu kõik. Unedemaale ja loodan homseks ilusat päeva!

päris hea II ehk natuke (musta) huumorit!

päris hea.

Delfi avalehel niisiis kõrvuti kaks sellist toredat pealkirja:

modern times.

Täna õnnestus lõpuks ometi ära vaadata Charlie Chaplini film "Modern Times" (1936) ja pean ütlema, et see on selgelt mu lemmikfilm Chaplinilt üldse!
Oh, ta oli geenius. Lavastatud-kirjutatud ja muusika - kõik Chaplini enda poolt, ja niivõrd meisterlikult. Siin üks stseen filmist:

Ehkki pean rõhutama, et Chaplini puhul sõna "komöödia" on üsna vale, pigem tragöödia või tragikomöödia.
Ja filmi kvaliteet oli samuti kordi parem kui see juutuubi variant siin. See film oli lihtsalt... super! Seal oli kõike: tõsidust, ühiskonnakriitikat, kunsti ja kunstilisust, koomikat, traagikat, ja peab ütlema, et võrdlemisi palju ja kirjeldamatult erilist "nunnulisust", mida ehk näitab osalt ka see stseen:)

Mõtlesin, et toon siia ära veel kaks stseeni, üks neist filmi lõpupoolt; huvitav on veel see, kuidas ta seob omavahel tumm- ja helifilmi tehnikaid, sest mõlemad võimalused olid tol ajal juba olemas:


Ja teine päris lõpust, kusjuures "Smile" on teatavasti samuti Chaplini enda kirjutatud:


Ühesõnaga: see on film, mida julgeksin kindlasti soovitada!!!

esinemine rotermannis

Nii, täna olime jälle selle sama kavaga Rotermannis, aga jubekaif tunne oli:


...seda enam, et enam ei pabista:P


Muidu: loen Jungi, alustasin Tammsaarega "Ma armastasin sakslast" (mis tundub väga-väga hea!!!), pluss endiselt Eesti ajalugu... ja üldjoontes praegu kõik.
Mõtlesin-uurisin veidi õppekavasid ja tundub, et loodetavasti-eeldatavasti ootab mind sügisel ees siiski filosoofia magistrantuur:)

ja saigi teoks...

Võib-olla sai juba varem, kuid praegu avastasin, et Maalehe artiklite (lõpuni) lugemine on tasuliseks läinud:

Võib-olla on see juba pikemat aega kasutuses olnud, pole sellega niivõrd kursis, kuid mind huvitab, kas see end ka ära tasub?
Mina näiteks ei näe vajadust ega viitsimist maksta artiklite eest, selleks peab ikka keskmisest suurem uudishimu/huvi teema vastu olema... või mis?

Üldse hakkab mulle üha enam tunduma, et arvuti hakkab täielikult asendama paberajalehti ja telekat; ju siis peab kusagilt alustama, et ettevõtted saaksid oma tegemistega virtuaalmaailma üle kolida.

Osalt sellega on seotud ka vastav artikkel, mida (osaliselt!) lugesin: Digi-TV: kelle hüveks ja kelle arvelt?

Tegelikult siit ka paar mõtet: kui ajakirjandus pole enam n-ö tõe eest väljas, vaid pigem kasumil põhinev ettevõtlus; siis mis juhtub olukorras kui ajakirjandus kolib üle (tasulisse!) virtuaalmaailma, kuid ei leia seal näiteks piisavalt kriitilisi lugejaid... - ja need kes pole nõus selliste teenuste eest ühel või teisel põhjusel maksma, need justkui kaovad silmapiirilt... - ilmselt eksin, kuid kas see ei kujuta ohtu teatavale kaosele?
Ehkki ilmselt on see kaos juba praegu olemas: pole ju vahet, kus ja mida sa kirjutad, kirjutatakse ikka seda, mida kuulda tahetakse ja mille eest makstakse.

uurimisteemad

Nii, Eeva on megatubli, sai ka A! Kusjuures: filsoofias oli hindamine mu meelest hulga leebem (st tundub, et kui ühes hinnati ideede "originaalsust", siis teises "kogu komplekti" pisima momendini välja), kultuuriteaduses ikka A-d saada on... lihtsalt mega!

Nii, aga seoses sellega on ka tekkinud mõtteid, mis puudutavad erinevaid uurimisteemasid. Täna käisin kuulamas, eile sai tervelt 5-6 tundi (kultuuriteaduse eriala) kaitsmisi kuulatud. Huvitav oli.

Siit mõned mõtted:
* hr Luks soovitas, et võiks edasi uurida fenomenoloogia ja psühhoanalüüsi suhet ja nende sünteesimisvõimalusi. Mulle tõesti tundub, et seal on midagi.
* lisaks huvitavad ka sellised konkreetsemad-kultuuriteoreetilisemad teemad ja sellistest uuringutest tunnen puudust: üks asi on ju mingi konkreetse uurimisobjekti analüüs (nt reklaami), teine asi on mingite teooriate võrdlus. Näiteks.
* millegi vahepealne: tekkis idee uurida näiteks (fenomenoloogiliselt) hip-hop tantsu kogemust; see vajaks muidugi veel tugevat ettevalmistust jne, aga see on ka koht, kus n-ö pirn lõi põlema.

Siiski tunnen puudu "konkreetsusest". Näiteks ühes BA töös analüüsiti Mati Unti "Sügisballi" maastiku-aspektist lähtudes (vms).
Praegu sattusin taaskord vaimustusse lugemisest. Seoses esseega loen Jungi, aga hakkasin lugema ka Eesti ajaloo kohta (Lauri Vahtre) - ja väga huvitav on! Umbes aasta-kaks tagasi kui mind tabas teatav masendushetk, siis selleks ülesaamiseks "pidin" ma iga päev vähemalt nii palju lugema, et tekiks mingigi "ohhoo, seda ma veel ei teadnudki"-efekt, et "päev oleks elamist väärt". Nüüd olen taas sedalaadi hasardis, ehkki loomulikumas, sest ma tahaks uskuda, et see pole masendusest, pigem ehk usust, et kõik on veel võimalik ja et see on alles algus...

Seoses kaitsmistega olen hakanud n-ö fännama Tõnis Kahu, kes justkui iga asja puhul oskas sõna sekka öelda. Kui juttu oli "Sügisballist", teadis kohe rääkida Mati Untist, sama moodi ka Marek Tamm. Väljataga. Ja teised. Kõiki neid õppejõude ei oska ega saagi niimoodi võrrelda...
ja... ei, kindlasti ei võrdle ma end nimetatud isikutega, küll on nad mulle eeskujuks - eeskujuks olemine ei tähenda ilmtingimata hea/halb võrdlust. Sellist asja ei tohiks minu arvates n-ö teaduses olemas olla. Küsimus on ju väga lihtne: et inimest huvitaksid need asjad, ja need, keda samuti need samad asjad huvitavad, need inimesed on lihtsalt inspiratsiooniks.
Ja see huvitab mind. See on pisik, mis on mind nakatanud. See on see, mis paneb mind lugema-lugema. Huvituma enam-vähem kõigest nagu olin huvitunud siis kui filosoofiat õppima läksin - filosoofia just seetõttu, et neid huvialasid kuidagi hõlmata; ehkki nüüd tundub, et seda hõlmamist oleks väga vabalt saanud teha ka kultuuriteaduse kaasabil.
Eks need ole seotud. Ja selle sees meeldib mul olla!:)

This is just the beginning... I surely hope so...! - sest alles nüüd läheb huvitavaks kui üldine süsteem hakkab kohale jõudma!

...ja hetkel jätkub essee kirjutamisega, homme ühe tõlketöö arutamisega, loodetavasti millalgi luulekogu-teemal, ja mis kõige olulisem: magistrantuuriks ette valmistumisega:)


***
Nii, täna on päris hea päev olnud (kirjutan seda täiendust õhtusel ajal). Jõudsin natuke lugeda Eesti ajalugu, ehkki et ma sellega juba mitu korda varem alustanud olin, siis oli see üldjoontes tuttav (sellegipoolest pidasin vajalikuks üle lugeda), - põhiliselt muinasaeg. Lugesin ka Jungi, päris huvitav oli!
Kuulasin Tõnis Kahu audioloengut Psühhedeelne kultuur. Olin seda vist kunagi varem ka kuulanud, ja olen ka Kahu (tehnoloogilise kultuuri) loengutel käinud ja umbkaudu enam-vähem kursis, kuid sellegipoolest oli seda hästi nauditav üle kuulata.
Just sellised asjad ongi need, mis mind huvitavad. Selline "konkreetne kultuurilisus" (ma ei teagi kuidas seda nimetada), õigemini 'kultuuriteoreetiline vaatepunkt'. Selline, kus saab midagi kuulata-lugeda ja tunned, et sa saad midagi maailma-asjade kohta rohkem teada. Ma arvan, et alles seejärel 'võib' 'filosofeerima' (mõlemad sõnad jutumärkides) hakata... või midagi sarnast. Ehkki kui olla piisavalt kriitiline, siis seda hetke vist ei saabugi...:P
Kuid nüüd magama, homme kell 12 vestlus ja ei taha sisse magada, sest täna juba magasin, ehkki õnnekombel ärkasin puhtjuhuslikult just õigel ajal!
Tundub, et sain n-ö hoo sisse. Hoopis teine tunne on asju lugeda ja asjadega tegeleda kui puudub see kohustuslik moment (ehkki Jungi näol siiski üks kohustus veel on, pluss varsti peale tulev ühe seminari jätk - kui see on huvitav ja ma ei tunne seda sellise kohustusena nagu varem)... ehkki kohustused on toredad ja ilma nendeta ka ei saa, sest need kohustused on hõlmanud hinnete saamist jne. Praegu on igaljuhul tore lugeda...
võib-olla osalt seetõttu, et... noh, ülikooli jätkamine justkui eeldaks rohkem kursisolekut kui praegune olukord (mis ei tähenda, et ma laiselnud oleksin vms). Mis aga kõige tähtsam: see on tore!