"Järgmine, palun!" krooksatas ta hetkel, mil oli jõudnud mälumise lõpetada. "Veel mahub," mõtles ta kui nägi uut ohvrit endale lähenemas. Seekord oli tegu eriti suure kärbsega, mille ta seadis endale eesmärgiks kiiremas korras kinni püüda. Magu ja meeleelundid tõrkusid, kuid ometi tundis F., et peab oma ideele kindlaks jääma.
Kui F. ärkas, polnud tal esimesel hetkel kellaajast aimugi. Kummaline lehk endiselt suus ja aken endiselt lahti. Toas kostus kergelt õõvastavaajavat pirinat, mille suhtes F. ei suutnud enam seisukohta võtta. "Immuunsus," käis tal mõttest läbi.
Vaevaliselt ajas F. end üles ja lükkas akna kinni. Pirin näis muutuvat veelgi valjemaks. Ta vaatas toa nurka: kärbsed olid läbisegi lindi küljes ja selle ümbruses, püüdes kätte saada iga viimsetki magusat kübekest, takerdudes ja ukerdades üksteise otsas. "Nagu inimesed," ei osanud F. selle vaatepildi peale muud kosta. "Või ka mitte? Ei tea. Ei tea."
Kõik näis kleepuvat. Taldrikud olid mustemad kui talle ärkvelolekust meenus.
"See ei aita, ei aita!" ohkas F.
Niipea kui ta oli jõudnud end veidi kosuda, tõusis ta püsti ja astus toa uksest välja, sealt esikusse ja esikust välisukse juurde. Ust avades nägi F. juhuslikke möödujaid tema poole kummalise pilguga vaatavat. "Appi, kust loomaaiast see pärit on!" kuulis ta kedagi sosistavat.
"Vist ikka aitas!" tundis F. kerget lootusesädet ja astus tagasi majja, et jätkata oma tegevust. Maailm oli teiseks muutunud.
(väike näpuharjutus, 27. juuni 2010)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment