See oli ühel aastavahetusel, mil otsustasime minna vanalinna jalutama, sest õnneks või õnnestuseks polnud kummalgi muid plaane kujunenud. Olime omamoodi kaks üksikhinge suurlinnas, kes tundsid ehk kurvastust üksildusest, kuid rõõmu vabadusest, mis oli meile kingitud. Seetõttu ei suuda ma siiani otsustada ega midagi öelda meie meeleolu kohta; ilmselt ei olnud me ei kurvad ega rõõmsad, tõenäoliselt midagi vahepealset.
Varemalt soovisid sa sel hetkel olla pigem üksi, kuid peagi mõtlesid ümber ja kutsusid mind välja; nii läksimegi linna jalutama. Õhtupoolikul istusime ühes kohvikus ja öö liginedes hakkasime rohkem erinevates kohtades ringi liikuma, justkui otsides sobivat paika, kus aastavahetust vastu võtta.
Ilmselt nagu igal aastal, nii leidus ka sel aastal neid, kes otsustasid ilutulestikuga varem pihta hakata. Mäletan, et sul õnnestus sedalaadi käitumist koheselt vahele võtta: "Näed, küsimus ei ole traditsioonis, küsimus on selles, et inimestele meeldib tulega mängida. Kannatamatus, lihtsalt kannatamatus."
"Tõenäoliselt kehtib see ju pigem laste kohta, eksole..." tahtsin sind katkestada.
"Võimalik, kuid lapsed pärivad vanematelt ellusuhtumise ja sealt kandub see ka täiskasvanutele edasi..."
"Sa tahad öelda, et need lapsed ei või muutuda, õppida; et nad jäävadki lasteks?" segasin ma vahele.
"Ma ei tea," ütlesid kergelt kogeledes. "Võib-olla ei pea ma lihtsalt suurt lugu traditsioonidest."
---
Me jalutasime edasi, ma ei osanud selle peale enam midagi öelda; nähtavasti oli sama lugu ka sinuga.
Olin juba otsustanud selle teema sinnakohta jätta kui miski ei andnud minus rahu ja tahtmatult libises üle huulte:
"Ei, ei ole päris nii nagu sa arvad. Traditsioonid on olulised! Me ei saa ju öelda, et "ärgem pidagem enam jõule või vastlapäevi", või muid üritusi - näiteks Olümpia mänge - isegi kui neisse ei suhtuta päris nii siiralt kui sa arvad, et võiks suhtuda, ja selles osas ma sinu arvamust jagan, sa tead seda. Nii nagu sina ei pea lugu traditsioonidest, nii ei pea mina lugu "traditsioonist"," rõhutasin konksus sõrmedega jutumärke tehes: "et kui kõik pole nii puhas ja siiras nagu võiks - olgu ta siis olla olemata. Traditsioone tuleb austada, sest need annavad edasi meie kultuuri, meie järjepidevust. Traditsioonid ju ongi õppimine; sellega sa ju nõustud?"
"Noh, jah... aga..." tahtsid sa midagi öelda, kuid jäid seejärel mõttesse. Nõnda kõndisime minut-paar vaikuses; ja mulle see sobis, sest mingil kummalisel kombel näis see olevat minu jaoks lõputu teema, mille sobivuses aastavahetuse-eelsetesse hetkedesse polnud ma kindel. Veelgi rohkem tundus, et meie vahel valitseb siin kardinaalselt erinev arvamus, mille lahkamiseks kulunuks ilmselt rohkem aega ja soovitavalt ka teine õhustik ning tingimused. Ometi, olles minut-paar vaikinud, tõstatasid sa selle teema taas ja seejärel sai seda veel lühidalt edasi arutatud. Õnneks lühidalt, sest saime mõlemad aru, et aastavahetus pole selleks, et pikalt-laialt arutleda traditsioonide ja nende olemuse ning nende järgimise üle. Tahtsime lihtsalt jõuda mingisuguselegi ühisarvamusele, et see küsimus meie vahele tumma seinana rippuma ei jääks.
Põhimõtteliselt jõudsime järeldusele, et meie nii-öelda mälutüübid on erinevad ning sellest lähtuvalt ka arusaamad. Tõttöelda läks see mul osalt kõrvust mööda; mitte seetõttu, et see mind huvitanud ei oleks või et ma ei oleks suutnud või osanud meie arutelu jälgida - pigem vastupidi! - vaid see oli asi, millega seoses ei tahtnud ma, et aastavahetus mulle tagantjärele just selle arutelu ja teema põhjal meenub.
Tunnistan, et ühel hetkel tabasin end isegi kahtlemast, kas tegin õigesti, et just sinuga sel õhtul jalutama olin läinud, mitte aga üksi (või kellegi teisega), kuid ilmselt mingi naiselik vaist sundis seda otsust vastu võtma ja ilmselt oli mul õigus, sest üsna varsti peale esimest äraütlemist helistasid sa mulle tagasi ja ütlesid, et võiks siiski kokku saada.
Ja ma ei kahtese, meil oli tore; pealegi oled sa mulle oluline, kuid vähem olulisem ei ole minu jaoks see, et inimesed teineteisega arvestaksid. Võib-olla oleksime pidanud oma vestlust alustama millestki muust ja võib-olla oleksid siis need traditsioonijutud (mis polnud ilmtingimata halb teema, ka sel hetkel!) või südaööst märksa varasem ilutulestik meie jaoks olemata... või märkamata jäänud...
Oleksime võinud rääkida omapäi jalutavatest kassidest, kes samuti koos meiega linnamüüride vahel aastavahetust vastu võtsid (ma tean, sa ei taha sellist väljendit kuulda, sest kassid ei pea aastavahetusi - kõike ei tulegi võtta sõna-sõnalt), kuid et aastavahetus ei ole tõenäoliselt aeg, mil inimene tahaks olla või mõelda omapäi olemisest, siis... tahtsin ma - kas iseenda või sinu soovist - lihtsalt kellegagi koos olla, sest aastavahetusel kellegagi koos olla on hea. Ja ma ei kahetse; sinuga oli tore. - ja võinuks olla toredamgi, kuid selle kohta ütleksid sa tõenäoliselt, et räägin jälle "meeste ja naiste erinevustest".
(väike näpuharjutus II, osa 2, 29. juuli 2010)
No comments:
Post a Comment