...ja tegelikult pole isegi vahet, mislaadi liikumisega on tegu: kas liikumisega füüsiliselt ühest punktist teise või mõtteliigutusega; mingis mõttes teevad nad isegi sama välja.
Tundsin seda kui olin teel Tallinnast Rohuküla sadamasse.
Liikuv vaade bussiaknast. Vahelduvus. Eelnenud trennidest füüsiliselt hea enesetunne. Mõtted. Leo Luksi kogumik "Eklektika" kui Barthes'i naudingtekst. Pleierist Alex C - The Sweetest Ass In The World; Ciara, natuke Lily Allenit... - see kokku võib moodustada täiesti nauditava olemise.
Ja nüüd praamis, kes teab kui kauaks mul seda wifi levi siin jätkub, tõenäoliselt kirjutan seda hiljem edasi ja praegu sätin end lugema või kusagil ringi jalutama. Igaljuhul paar kogemuslikku järeldust tänasest:
a) täna selja- ja õlakotti tassides tundsin, et sellest poolest aastast trennist on tõesti kasu olnud! - asi ei ole selles, et ma varem ei oleks jaksanud tassida, aga pigem kogu hoiakust, mis teeb kogu olemise üleüldiselt kergemaks:)
b) sõidaksin ma pidevalt mingi vahemaa tagant, siis... sellised sõidud võivad tohutult 'inspireerivad' olla. Üha enam taipan, miks just rongisõit on see, mida niivõrd palju nauditakse ja millest niivõrd palju kirjutatakse.
Regress toimub siis kui liikumine muutub rutiiniks, see rutiin saab seisneda ennekõike liikujas eneses (aga siiski: mitte ainult) ning areng siis kui liikumine on nauding ja loob-ehitab uut isiksust...
Üha enam hakkab mulle tunduma, et igasugune paigalseis-liikumatus, isegi teatav turvatunne, mugavus viitab millelegi, mis on vastuolus arenguga (jah, äärmustesse ei tasu muidugi laskuda:)).
c) viimaks: hakkab üha enam tunduma, et elu pole teatud mõttes mitte terviklikkus, vaid fragmentaarsus. Pigem risoom, mitte niivõrd juur (Deleuze & Guattari). Pigem kirjeldus kui mingi "(teoreetiline) seletus".
Või midagi sarnast...:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment