Ja need päevad ja õhtud, mil oled teises majas, näed koridoris inimesi peale trenne oma lihaseid venitamas ja mõtled imestusega, et lisaks igapäevasele kõndimisele saab kehaga veel palju muudki teha - tantsida!
Siiani olen näinud vähemalt viit filmi, mis räägivad hip-hop tantsust ja selle enda jaoks avastamisest ja justkui kumavalt on läbivaks teemaks väide, et see on ühelt poolt justkui elustiil, teiselt poolt iseenda avastamine. "I'am Here" ütles üks tegelane filmis "Save the last dance 2" hip-hopi kohta iseloomustavalt. Ma olen siin! See on kirg, see on avastamine. See on: nauding liikumisest.
Vahest kõige olulisem on muidugi see, et muusika istuks, kuigi minu jaoks tähendavad hip-hop muusika ja hip-hop tantsustiil üsnagi erinevaid asju. Inimene, kes tegeleb tantsuga - ma arvan -, hakkab ka muusikat hoopis teisiti kuulama. Tema jaoks rütm ja meloodia tähendab koheselt ühtlasi seda, kuivõrd saab seda liikumisse ümber tõsta. Tihtilugu on nõnda, et igasuguse nauditava muusika järele pole just kõige parem tantsida või on see suisa võimatu, kuid on sellised stiilid, mis on justkui tantsuks loodud; kusjuures see ei tähenda, et muusika oleks halvem.
Muusika ja liikumine peavad saama üheks.
Ei, see pole disco, kus keegi lihtsalt elab end välja, ma ütleks, et see on pigem kõige puhtam liikumise kunst. Kui tantsid valssi, siis tantsid valssi ja seal on selline liikumine, kuid tantsid hip-hopi või mõnda muud stiili, siis seal on teistsugune liikumine. Seal on tehnika, tehnika ja stiil käivad minu arvates kokku. Sa õpid tundma kogu ajalugu, mille on teinud läbi muusika ja tantsu areng, mis on viinud sind just sellesse punkti, kus parasjagu asud.
I am here! - hip-hop sobib mulle ehk seetõttu kõige paremini, et seal tunnen ma seda vabadust; see on ehk see moment, kus muusika ja tantsustiil kokku käivad. Näiteks seltskonnatantsus ma seda ei tundnud, sest siis sõltusin ma partnerist; - ehkki see pole halb, ka sel on omaette nauditav moment, lihtsalt teistsugune!
Vabadus - see on see kui treener paneb muusika mängima ja äkitselt ununeb kõik ümbrus. Sa lased end lihtsalt vabaks. Tulevad nii-öelda soojendusharjutised. Pealtnäha kõige lihtsamad, kuid tunnetuselt niivõrd erilised. Painutused, mis pole 'lihtsalt painutused', vaid see, kus sa tunned, kuidas sa liigud ja selle abil vabaned, sirutad end välja. Ja nõnda kogu keha: jalgadest käte, keha, kaela ja peani välja. Kogu kehaline olemine, kogu olek muutub vastavalt iseenda ja muusika soovile. Sa võid hetkega liikuda kõige sujuvamatest-aeglasematest liigutustest kõige kiiremateni, ja vastupidi; ja... - mulle tundub, et neid võimalusi on lõputult!
Kava ehk routine'i puhul saab järk-järgult õpitust teatav kulgemine. How can we know the dancer from the dance? - Sina ja muusika saate sõna otseses mõttes üheks. Kõik maailm kaob, jääb vaid muusika ja kehalise liikumise tunnetus. Jääb täielik vabadus, kus Sa võtad äkitselt hoopis teise kuju, astud hoopis teise reaalsusesse. Julgen arvata, et sammukese lähemale iseendale, terviklikkusele. Harmoonia. Justkui puhas ja vaba olemine. Ennekõike on see avastamine, mitte unustamine: vaba olemine!
Sa võid õppida kas kava järgi või improviseerida - mõlemas sisaldub omaette vabaduse tunnetus, mis on tegelikult see sama vabadus ja see sama olemine.
Meenub kuidas kunagi õppisid esimesi valsisamme ja nende õppimine võttis aega kaugelt üle kuuekümne minuti. Sellest alates oled sa õppinud iseenda keha paremini märkama ja kontrollima. Aga märkama ka teisi: treener on see, keda sa õpid jälgima.
Ühel hetkel sa justkui tajud ja näed inimest kui tervikut ja sa oled võimeline selle üle võtma, õigemini: üle kandma. See on koht, kus sõnadel pole enam kohta, kirjeldustel pole enam kohta, jääb vaid tunnetus ja liikumine. Nägemine. Dance is a delicate balance between perfection and beauty. Ma ei pea end ilusaks, kuid ma arvan, et tants on koht, kus inimene võib end ilusana tunda ja kus ühel hetkel ollaksegi ilus. See ilu on kogu terviklikkus, liikumine ja olemine. Meenuvad ühe trenni lõpus, teise trenni alguses vahekoridoris venitusharjutusi tegevad tantsijad. Nad on ilusad. Ja olen märganud: seda ilu tajub ka siis kui sa ei tea, et tegu on tantsijaga!
Ja mitte 'ainult' ilu, vaid kogu olek. Kõnnak, ellusuhtumine, energia, enesekindlus - kõik-kõik - see on miski, mis just sel kujul sünnib tantsus ja läheb seal ka edasi kui toimub järgmine trenn. Kestku see pool tundi, tund- kaks või kasvõi viis tundi järjest. Sel hetkel inimene ärkab ellu. Ta mitte niivõrd ei kuluta energiat, vaid saab energiat, nii et peale tantsutrenni on tunne: tahaks veel!
Veel-veel-veel - jah, see ongi sõltuvus! See on elustiil. Ja mitte ainult: see on pidev õppimine, iseenda ja teiste tunnetamine, areng...
See on see kui sa ühel hetkel ei saa päriselt aru kuidas mingit liigutust teha, kuid ühel hetkel tabad sa selle ära ja tunned, et see on paigas, et kõik on omal kohal. Järgmisel hetkel läheb kõik üha kiiremini kuni lõpuks jääb puhas nauding, puhas liikumine, millesse õpid sisse lükkima erinevaid nüansse, mille peale sa varem poleks osanud mõeldagi...
ja peagi taipad, et: see üks asi, mis võib lahendada enamiku meie muredest, on tantsimine! - avastamine on see, mis viib edasi.
Charlie Chaplin tantsis, kreeklane Zorbas tantsis. Sel hetkel ei ole isegi tähtis, milline on sinu meeleolu, ja ehkki see meeleolu kandub tantsu edasi, siis selle väljenduseks on ikka üks ja seesama terviklikkus. Selle terviklikkuse tunned sa ära. Kui ei tunne, siis sa ei tantsi, sest tantsitakse südamega, kirega, mitte sammudega.
Jah, ja need siin on vaid sõnad ja need sõnad on väga-väga kaugel sellest päris kogemusest, milleks mul pole sõnu, vaid mille maailma satun ma siis kui jõuab kätte järgmine tantsutrenn... - tants ei ole midagi, millest saaks rääkida, selleks peab tantsima!
* see on vaid minu arvamus - kes ma olen tantsus alles algaja - , kuid mul on tunne, et tantsimisega tegelevad inimesed võiksid minuga üldjoontes nõustuda.
No comments:
Post a Comment