II

"Ei, ei ole nii! Traditsioonid on olulised," vaidlesid sa mulle tulihingeliselt vastu.
Mäletan seda hetke väga hästi, või kui täpsem olla: veelgi paremini mäletan sind selles hetkes. Seda kuidas sa kätega žestikuleerides püüdsid mulle selgeks teha, et traditsioonid on olulised ja et neist tuleb kinni hoida; või vähemalt püüdsid jõuda selleni, et ma sind mõistaksin. Ma mõistsin, kuid andsin sellest vaevu märku. Tõenäoliselt nimetaksid sa seda praegu "meeste ja naiste erinevuseks", nagu sulle teinekord sedalaadi olukordi meeldis nimetada.

"Traditsioone tuleb austada, sest need annavad edasi meie kultuuri, meie järjepidevust. Traditsioonid ongi õppimine; - või sa ei nõustu minuga?"
Muidugi nõustusin; ja paratamatult meenusid jutud niinimetatud loodusrahvastest - ja siiani on mul raskusi selle nimetuse üle mitte muiata - kuidas nende orientatsiooniks ei olnud mitte niivõrd ruum, vaid aeg. Kuuvahetus, ja seda kuidas ohverdatava härja sarved kuu poole üles tõusid, näitamaks, et loom on ohverdusega nõus. Külmavärinad tulevad peale. Loodus on jäänud looduseks nii nagu inimene on jäänud inimeseks; mis moodi meie siis paremad või halvemad oleme?
Ja just see on teema, millesse sa ei tahtnud minuga laskuda, ja sul oli õigus, ka mina poleks seda soovinud, tõttöelda ei soovi seda siiani. Samuti tean, et traditsioonidest rääkides tajusid sa väga hästi nii enda kui minu mõõdutunnet, et millised traditsioonid on jätkamist väärt ja millised mitte. Oleksin tahtnud hea meelega tögada sind "härjapõlvlaseks", kuid leidsin selle siiski olevat kohatu, nii sinu kui ka enda pärast, sest kartsin reeta oma... kergelt äärmusesse kalduvat arvamust.

See vestlus ei kestnud kaua - ja see oli tore - teades mõlemad selle teema lõputust. Viimaks õnnestus meil vist jõuda järeldusele, et me mõlemad ei salli aega, kuid teeme seda erineval viisil.
Sinu jaoks oli aeg üksnes abivahend elu üle kontrolli haaramiseks. Aja väärtus seisnes sinu jaoks mälestustes; ja õigustatult: sul oli tohutult hea mälu ja ilmselt oleks olnud kummaline kui oleks olnud teisiti. Minul aga vastupidi: osalt oma halvast mälust tingituna oli aeg minu jaoks väärtus, kuid see väärtus seisnes tulevikus. Ma ei olnud harjunud mäletama, õigupoolest ei osanudki ma mäletada - vähemalt nõnda nagu sina - ja seetõttu pelgasin ma traditsioone. Vähe sellest: ma isegi ei saanud neist aru, ma ei mõistnud neid, kindlasti mitte nõnda nagu sina seda tegid.

Igasugune traditsioon või püsiv uskumus millessegi tähendas minu jaoks midagi halba, elu pidurdavat. Traditsioon oli õigustatud ainult niivõrd, kuivõrd see oli vahendiks midagi õppida, midagi edasi anda, ja et kõiges selles toimub pidev muutumine, progress (või regress), ja et mitte miski ei asetu konteksti nii-öelda "ajalooväliselt", siis olin ma ka kõige selle vastu. Olin ajaloo - õigemini: historitsismi - vastu, nii nagu ma olin igasuguste korduvate tegevuste vastu, seda siiski ainult sel määral, mil need korduvad tegevused välistasid iga pisemagi muudatuse ja mil määral nad muutusid "kogukondlikeks traditsioonideks". See on asi, millesse ma ei uskunud; - ma ei uskunud idealismi, ja ei usu sellesse siiani. Inimesed ja olukorrad on liialt erinevad, et sellesse uskuda. Ainus ühine asi inimeste puhul on ehk meie keel, mis meid ühendab, kui seegi.
Võib-olla oli see teatav võõrandumus. Võib-olla oleksime pidanud alustama oma vestlust kassist, kes käis omapäi, või hoopis millestki muust, mis oleks ehk sulle paremini sobinud...


(väike näpuharjutus II, 29. juuni 2010)