Nii, kes mind teavad-tunnevad, need teavad ka seda, et filmimaailm on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud. Oli see vist umbes aasta aega tagasi, mil me neiu E-ga hilisõhtul mööda Mustamäge ringi jalutasime ja mõtlesime, et võiks katsetada mingi lühifilmi tegemist...; ja noh, eks huvi selle vastu on olnud ka varem, jupp aega enne seda. Kusagil 2007 aastast alates...
...siiani on olnud kõik idee taga, kuid täna - vaadates filmi The Five Obstructions (2003) - tekkis konkreetsem idee: nimelt mis oleks kui prooviks teha lühifilmi Tõnu Viigi "Kultuurivormide loomuse" artikli kohta (Vikerkaar 1-2/2009). Sellest artiklist ja sisust kohe lähemalt, kuid...
mida see film võimaldaks, oleks üsna hästi see, mille kallal olen tahtnud juba ammu kätt proovida!
Nimelt ühelt poolt võimalus mässata lühistseenide kallal, et seejärel proovida neid arvutis kokku panna (jne), teiselt poolt oleks sel minu arvates üsna hea sisu, mistõttu sellega tegelemine oleks rohkemgi kui motiveeritud (mingi suvakaga ei taha ka päris jännata).
Mõned kuud tagasi proovisin esimest korda filmi arvutisse laadida, subtiitreid lisada jne - kuidagi tulin toime. Oleksin väga rõõmus kui saaks sedalaadi uue eksperimentaalse katsetuse kätte võtta!:)
Niisiis, sisust:
tsiteerides vastava artikli algust:
Järgnevad teesid puudutavad meile nii lähedast kultuurifenomeni, et me seda enamasti märgatagi ei oska - nii harjumuspärased ja igapäevased on meie jaoks need reaalsused, mille kujul rullub lahti meie elu, milles avalduvad meie ideaalid ja unistused, meie tegemiste põhimõtted ja eeskujud. Need moodustavad ühe erilise koha, mida ma olen nimetanud ilmalavaks. Ilmalava asustavad asjad, mida nimetaksin kultuurivormideks ning mille olemuse selgitamisele ongi pühendatud käesolev kirjatükk. Alustame järgmisest miniatuursete näidete jadast:
Miks sa niiviisi teed? - See on minu töö.
Miks sa ei aita? - See pole minu vastutusvaldkond.
Miks sa nii käitud? - Sest ma teen, mida tahan.
Igaüks on oma õnne sepp.
Ära rabele, õpi oma saatust usaldama.
Tee nagu vaja.
Ära kuula neid, kes arvavad, et teavad, kuidas vaja.
Miks sul nii ebamugavad riided seljas on? - Sest ma olen cool.
Ja miks sul neid riideid seljas pole? - Sest ma pole trendipede.
Miks sa nii kramplikult käitud? - Sest ma tahan välja näha loomulik, aga tean, et pean veel palju harjutama.
Miks te seda naist kividega loobite? - Sest ta murdis truudust.
Miks te seda imelikku juttu nii pikalt kuulate? - Sest see, kes räägib, on õppejõud.
Miks sa põlvili oled? - Sest nii tuleb palvetada.
Miks sa põlvili ei ole? - Sest mina juba põlvitama ei hakka.
Miks te tahate selle naise vette visata? - Sest ta on nõid.
Miks te neid inimesi loomavagunisse ajate? - Sest nad on sotsialismi vaenlased.
Miks te seda inimest sõimate? - Sest ta on meie rahva reetur.
Miks sa olid nii vägivaldne? - Ma olen ju mees!
Miks sa nõusid ei pese? - Ma olen ju mees!
Miks seda aparaati ära ei paranda? Sa oled ju mees!
No vaata, mis ta teeb. Oled sa mees või ei ole?
Miks sa kogu aeg naeratad? - Sest see on viisakas.
Miks sa kunagi ei naerata? - Sest naeratamine on totakas.
Miks sa teda kaitsed? - Sest nii on õige.
Miks sa teda ei kaitse? - Sest tal pole õigus.
Miks sa nii teed? - Mul on selleks õigus.
Ära sina nii tee, sul pole selleks õigust.
Neil polnud mingit õigust nii öelda, käituda, arvata.
Maailmas pole õiglust. Sellepärast ma midagi jagama ei hakka.
Lõpuks võidab õiglus niikuinii. Vahet pole, kas jagad nüüd või hiljem.
Ära kiirusta, kõik tulen omal ajal. Kannatust!
Kui jääd ootama, siis midagi ei saa. Võitle enda eest, pane ennast maksma!
Miks ma hüppasin? - See on loomulik, ma kardan surma.
Aga miks mina hüppasin? - Sest ma ei karda surma.
Kõik need read moodustavad minimaalse ühelauselise ilmalavastuse, kus subjekt seob millegi ideaalse, üldise ja üldarusaadava sellega, mida ta parasjagu teeb, väidab või usub, nii et need üldised ideaalsused annavad tema konkreetsele tegevusele, suhtumisele või ütlemisele mingi tähenduse või mõtte. (lk 127-128)
Jne. Sellele järgneb artikkel ise.
Niisiis mõte, mis mul tekkis, oleks proovida nende lausete põhjal moodustada lühistseene, millest võiks välja kujuneda illustreeriv pilt sellele artiklile. Ei tundu olevat väga keeruline ja minu arvates prooviks väga vahva. Ehkki paljud asjad tuleks välja jätta (nt too kividega loopimine:P), siis ma arvan, et põhilised võiks proovida ära teha ja vaadata, mis välja tuleb:)
Ehk saaks isegi asja...!?:)
Monday, March 29, 2010
Friday, March 26, 2010
tantsufanati kullaauk!
Okei, jälle see teema, aga ma ei saa sellest üle ega ümber. Tänane trenn oli super, peale trenni läksime veel neiu P juurde edasi harjutama ja tsillima:)
Muuseas trenni filmiti ja kusagil saates tehakse selle kohta vastav teema, mis peaks nüüd tuleval nädalal eetrisse jõudma. Aga rohkemat ma sellest praegu ei julge rääkida:D
Enivei: puhtjuhuslikult sattusin sellise lingi peale. Niisiis: 2-4. aprillil tasuta treeningud. Praegu tundub, et... tantsufanati kullaauk!?!
Igaljuhul tundub huvitav ja vaatan, ehk leian endale mõne kaaslase, kellega koos sinna minna. Hea meelega tutvuks lähemalt jazz, modern jt tantsudega!:) Jee!
Siia ka üks seal kodulehel olev tutvustav video:
ps: hiljuti avastasin enda jaoks sellise laulu - Ciara. Noh, mitte mingi ülim lemmik, aga minu arvates suht kuulatav.
Muuseas trenni filmiti ja kusagil saates tehakse selle kohta vastav teema, mis peaks nüüd tuleval nädalal eetrisse jõudma. Aga rohkemat ma sellest praegu ei julge rääkida:D
Enivei: puhtjuhuslikult sattusin sellise lingi peale. Niisiis: 2-4. aprillil tasuta treeningud. Praegu tundub, et... tantsufanati kullaauk!?!
Igaljuhul tundub huvitav ja vaatan, ehk leian endale mõne kaaslase, kellega koos sinna minna. Hea meelega tutvuks lähemalt jazz, modern jt tantsudega!:) Jee!
Siia ka üks seal kodulehel olev tutvustav video:
ps: hiljuti avastasin enda jaoks sellise laulu - Ciara. Noh, mitte mingi ülim lemmik, aga minu arvates suht kuulatav.
Sunday, March 21, 2010
voces musicales!
Eeva laulab teatavasti kooris Voces Musicales ja täna käisin taaskord nende esituses Bachi "Johannese Passiooni" kuulamas; ja nagu ka esimesel korral (mõned aastad tagasi) sellest vaimustusse sattusin, siis nii ka sel korral, ehkki endal on tunne, et esimene kord meeldis rohkem.
Sellegipoolest, üks mu vaieldamatu lemmik moment antud teosest:
Ruht wohl, niiiiiii ilus!!!
ehkki Vocese esituses oli see mu meelest hulga parem, eriti laivis kuulatuna!
Teiseks see (ma loodan, et mul õnnestub sellest lähemal ajal üks parem variant üles otsida):
Ja lõpetuseks üks Jaani kirikus tehtud pilt (mis oli pigem kogemata-klõpsatus, kuid mulle meeldib):
Sellegipoolest, üks mu vaieldamatu lemmik moment antud teosest:
Ruht wohl, niiiiiii ilus!!!
ehkki Vocese esituses oli see mu meelest hulga parem, eriti laivis kuulatuna!
Teiseks see (ma loodan, et mul õnnestub sellest lähemal ajal üks parem variant üles otsida):
Ja lõpetuseks üks Jaani kirikus tehtud pilt (mis oli pigem kogemata-klõpsatus, kuid mulle meeldib):
Saturday, March 20, 2010
tegemistest...
Lihtsalt, mõtlesin, et kirjutaks siia üht-teist. Suht jaburad sissekanded mul siin viimasel ajal, aga see selleks. Sellisel suht kiirel ja vaheldusrikkal ajal on hea end siin välja elada.
Niisiis see nädal oli suht kreisi. Ega järgmine parem pole, vist isegi veel hullem, kuid samas kuidagi... vabam:
E-T: Hiiumaal
K-N: õppekava arendamise koolitus
R: hommikul filmivõtted (mitte midagi erilist, lihtsalt üks massistseen),
õhtul trenn:).
L või P: peaksin üle pika aja Tiinat nägema:)
Kõige selle vahele pean mahutama ennekõike lõputöö, ning loodetavasti ka ühe teise eksamitöö. Esialgu kõik. Jee.
Niisiis see nädal oli suht kreisi. Ega järgmine parem pole, vist isegi veel hullem, kuid samas kuidagi... vabam:
E-T: Hiiumaal
K-N: õppekava arendamise koolitus
R: hommikul filmivõtted (mitte midagi erilist, lihtsalt üks massistseen),
õhtul trenn:).
L või P: peaksin üle pika aja Tiinat nägema:)
Kõige selle vahele pean mahutama ennekõike lõputöö, ning loodetavasti ka ühe teise eksamitöö. Esialgu kõik. Jee.
Friday, March 19, 2010
tantsimisest II...
Okei, negatiivsem teema: lõputöö ei arene ja see on suht jube, PEAB hakkama tegema ja kõik!
Positiivsem teema: MJ StyleClass oli täna super! See oli üks parimaid tantsuelamusi ja mul on raske leida sõnu, et seda kirjeldada!
Pillega rääkisime, kes ka seal käib, et ka tema oleks hip-hopist huvitatud ning juba ammu mõelnud sellega tegeleda. Seega, kui ühel hetkel vähegi võimalust peaks olema, siis võiks selle asja ette võtta. Rääkisin ka Liisiga, endine töökaaslane, tema samuti huvitatud. Aga jah, siis peab mingi valemiga kunagi endale selle võimaluse tekitama, enne... vaja kooliga ühele poole saada. Kui selles mõttes eluke normis, siis küll ka selle tantsukursuse raha leiab.
Täna õpetas Jene poppingut. Olin juba varem seda youtube'ist tutorialide abiga veidi uurinud ja... jah. Tundus lihtsam kui kõik muu, mis seni läbi võetud on. Aga see kõik üks tervik. Jne jne jne jne.
Aga kui see nädal oli kiire, siis järgmine peab tulema veel kiirem... vaja tegutseda, siis on ka reedesed päevad nauditavamad!
Enivei, Jene tantsimas:
Positiivsem teema: MJ StyleClass oli täna super! See oli üks parimaid tantsuelamusi ja mul on raske leida sõnu, et seda kirjeldada!
Pillega rääkisime, kes ka seal käib, et ka tema oleks hip-hopist huvitatud ning juba ammu mõelnud sellega tegeleda. Seega, kui ühel hetkel vähegi võimalust peaks olema, siis võiks selle asja ette võtta. Rääkisin ka Liisiga, endine töökaaslane, tema samuti huvitatud. Aga jah, siis peab mingi valemiga kunagi endale selle võimaluse tekitama, enne... vaja kooliga ühele poole saada. Kui selles mõttes eluke normis, siis küll ka selle tantsukursuse raha leiab.
Täna õpetas Jene poppingut. Olin juba varem seda youtube'ist tutorialide abiga veidi uurinud ja... jah. Tundus lihtsam kui kõik muu, mis seni läbi võetud on. Aga see kõik üks tervik. Jne jne jne jne.
Aga kui see nädal oli kiire, siis järgmine peab tulema veel kiirem... vaja tegutseda, siis on ka reedesed päevad nauditavamad!
Enivei, Jene tantsimas:
Thursday, March 18, 2010
tantsimisest...
Jah, jälle tantsimisest. Täna oli seltskonnatantsu viimane tund, ja ehkki kui ma arvasin, et MJ StyleClass on rohkem minu jaoks, siis ometi on väga kahju, et see nüüd läbi sai. Väga-väga kahju!
Jah, ka seltskonnatants on midagi, mida ma naudin ja ilma milleta ma samuti ei tahaks olla. Nt rumba tuli seekord täitsa hästi välja, ja see on niiiii supertunne nõnda tantsida!
Aga ka valssi ja enamus muid tantse. Cha-cha-cha, quickstep! Ohh...
Ja ka Veronika oli supertantsupartner. Aitäh Sulle!
Mõtlesime, et vaatame, ehk leiame septembris midagi, ja kes teab mis olukord siis on. Suvel pidi olema mingitlaadi tantsulaager. Kõlas huvitavalt!
Niisiis on see siin väikene eneseväljendus; ja ühtlasi arusaam, et olen tõesti enda jaoks tantsimise avastanud ja seltskonnatants pole üldse halvem kui nt hip-hop vms, nad on lihtsalt erinevad, kuid erineval viisil nauditavad. Minu jaoks suisa tasakaalustavad teineteist. Kui üks on väljaelamine, trenn, nauding, kus olla hetkes, teine on... midagi sarnast, kuid teist moodi. See on midagi, mida saab tantsupartneriga koos jagada ja õppida ja tunnetada. Nojah. Tegelikult võiksin ma sellest kirjutada lõputult, kuid sõnu pole.
Kui kunagi mõtlesin, siis kui esimene tantsukursus E-ga lõppes, et "jee, ma oskan tantsida, vähemalt algtasemel", siis nüüd... raske on ilma tantsimiseta! Õnneks on veel MJ StyleClass, ja see on super, kuid... kui see ka ära peaks lõppema?
Okei, siis on loodetavasti-ilmselt kooli lõpetamine. Aga ühel või teisel viisil tahan varem või hiljem ikka ja jälle tantsuga tegeleda!
Ja see on vaimustus, mida mul on raske sõnadega edasi anda... üks asi on need tähed siin blogis, teine asi on ise kohapeal olla ja muusikas liikuda ja samme õppida. Tänane rumba on meeldejääv! Nii et: järgmise korrani!
(hmm... kui järgmisel aastal loodetavasti magistrantuuris olen, siis koolis on ka mingid tantsutunnid, mis seekord jäid ajapuuduse- ja mitte-klappimise tõttu valimata, ehk siis järgmisel aastal!:))
Homme aga: uued treeningud hr Jene Walkeri käeall!:)
Enne seda: homseks õppida ja lõputööga tegeleda! Oeh... aga peab jätkama/pihta hakkama.
Jah, ka seltskonnatants on midagi, mida ma naudin ja ilma milleta ma samuti ei tahaks olla. Nt rumba tuli seekord täitsa hästi välja, ja see on niiiii supertunne nõnda tantsida!
Aga ka valssi ja enamus muid tantse. Cha-cha-cha, quickstep! Ohh...
Ja ka Veronika oli supertantsupartner. Aitäh Sulle!
Mõtlesime, et vaatame, ehk leiame septembris midagi, ja kes teab mis olukord siis on. Suvel pidi olema mingitlaadi tantsulaager. Kõlas huvitavalt!
Niisiis on see siin väikene eneseväljendus; ja ühtlasi arusaam, et olen tõesti enda jaoks tantsimise avastanud ja seltskonnatants pole üldse halvem kui nt hip-hop vms, nad on lihtsalt erinevad, kuid erineval viisil nauditavad. Minu jaoks suisa tasakaalustavad teineteist. Kui üks on väljaelamine, trenn, nauding, kus olla hetkes, teine on... midagi sarnast, kuid teist moodi. See on midagi, mida saab tantsupartneriga koos jagada ja õppida ja tunnetada. Nojah. Tegelikult võiksin ma sellest kirjutada lõputult, kuid sõnu pole.
Kui kunagi mõtlesin, siis kui esimene tantsukursus E-ga lõppes, et "jee, ma oskan tantsida, vähemalt algtasemel", siis nüüd... raske on ilma tantsimiseta! Õnneks on veel MJ StyleClass, ja see on super, kuid... kui see ka ära peaks lõppema?
Okei, siis on loodetavasti-ilmselt kooli lõpetamine. Aga ühel või teisel viisil tahan varem või hiljem ikka ja jälle tantsuga tegeleda!
Ja see on vaimustus, mida mul on raske sõnadega edasi anda... üks asi on need tähed siin blogis, teine asi on ise kohapeal olla ja muusikas liikuda ja samme õppida. Tänane rumba on meeldejääv! Nii et: järgmise korrani!
(hmm... kui järgmisel aastal loodetavasti magistrantuuris olen, siis koolis on ka mingid tantsutunnid, mis seekord jäid ajapuuduse- ja mitte-klappimise tõttu valimata, ehk siis järgmisel aastal!:))
Homme aga: uued treeningud hr Jene Walkeri käeall!:)
Enne seda: homseks õppida ja lõputööga tegeleda! Oeh... aga peab jätkama/pihta hakkama.
Tuesday, March 16, 2010
elujanu II...
Nii, natuke eelnevale tekstile lisaks, ja ühtlasi pean mainima, et kuidagi väga hea oli seda kõike kirja panna, ehkki sõnastus ilmselt kohati lodev ja veniv. Seega tahaks ka öelda: kui keegi peaks seda siin lugema, siis soovitaks lõpuni välja lugeda, vastasel juhul jääb asi poolikuks. Ja vähemalt mul endal on tunne, et jõudsin selle jutuga isegi lõpuks kusagile välja:)
Või mis?
Igaljuhul: tahtsin siia kirja panna mõned lisamõtted.
Esiteks ma arvan, et sellist terviklikkust on ülimalt keeruline saavutada. Seda kasvõi sel põhjusel, et selle saavutamine vajab (mulle tundub, et) teadvustamist, sõna otseses mõttes eneseanalüüsi ja reflektsiooni, et ollakse oma tegudest-mõtetest teadlikud. Ja millal inimene nõnda mõtlema hakkab?
Jung hakkas üsna varakult, u 5-6 aastasel kui ma ei eksi. Mina? Hehe, vist 18-20 aasta kanti, enne seda elasin stiilis "eks näis mis homne päev toob" ja väga ei mõelnud, et miks ma midagi teen jne. Mõni ehk ei hakka kunagi nõnda mõtlema; ja võib-olla on isegi õnnelikum, sest eks ka ülemõtlemisega saab ju end korralikult ära eksitada ja ehk suisa vastupidisesse olukorda viia.
See on ühtlasi põhjus miks ma arvan, et need olukorrad on ennekõike meie endi loodud. Me ise saame iseendale luua situatsioone, kus me tunneme end iseendana. Aga mingi alateadlik pagas on meile alati varemalt ette antud. Mingis mõttes teadvustatud käitumisega me ehitame iseendale olemist alla; aga ka teadvustamatuga: siis kui oleme sellega harjunud ja mõtlemegi, et selline peabki olema.
(okei, ma ei tea kui arusaadav see lõik nüüd oli, aga loodetavasti oli)
Seetõttu ma näiteks ei arva, et igaüks peaks ilmtingimata tegelema tantsu või spordiga, et end terviklikuna tunda; eks igaühel on see miski, mis aitab teda kooskõlas hoida, ma ise lihtsalt arvan, et sel peab olema ka mingi kehaline moment. Ka keha vajab tunnetamist, või sellega rahulolu, kui nii võib öelda.
Teise asjana arvan, et iga inimene püüdleb tegelikult umbkaudu millegi sarnase suunas, mida ma eelnevalt kirjeldasin, või vähemalt püüab seda siis kui selleks on vähegi vastavad tingimused. Miguel de Unamuno väitis teoses "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest", et inimest iseloomustab fundamentaalne soov olla surematu. Lugesin seda filosoofia I kursusel ja see on üks põhilisi mõtteid, mis sealt raamatust meelde jäi. Ja säärane tõdemus (nimetagem seda tõdemuseks, eksole) on ju üsna üldlevinud, kasvõi Maslow' püramiidi tipus asetseb kolmnurk nimega "eneseteostuse vajadus" (samas kui kõige all kõige elementaarsemad soovid, mis on ülemistele aluseks)...
Ja mulle tundub, et eks inimene peabki leidma mingi kesktee võimaluste, teadvustatuse ja kõige selle najal, et mil määral tal õnnestub nõnda elada. Surematuse soov ilmneb minu arvates kõige lihtsamini (lihtsamini ei tähenda, et halvemini!) nt religioonis. Igaüks meist tahab ju olla ühel või teisel viisil ühe või teise inimese (aga miks mitte ka looma) jaoks oluline.
Rääkigu mida tahes, aga ma arvan, et keegi meist ei taluks isolatsiooni, eraldatust, hüljatust. Ja kui keegi sellisesse olukorda satub, siis kasutab ta võimalusi, mis parasjagu käepärast: näiteks mõni pühakiri, mis siiski sisaldab ju endas "kellegagi koos olemist". Näiteks.
Mida ma tahan selle jutuga öelda on arvamus, et kõik sõltub inimesest ja olukorrast ning et pealtnäha võib olla kõik väga erinev, kuid tuumik (mulle tundub) on siiski sama: ikka kumab läbi olla surematu, olla keegi.
Varem või hiljem, rohkem või vähem, hakkab inimene seda endale teadvustama, või kui mitte teadvustama sõna otseses mõttes, siis vähemalt õpib ta oma ootusi-lootusi kontrollima. Ja mulle tundub, et see on see hetk, mil inimene hakkab n-ö välja kujunema. Keegi kusagil ütles, et 30-ndatest aastatest on raske inimest muuta. Ma arvan, et see võib ju täitsa tõele vastata, või mis? Sest 30 näib olevat vanus, mil peaks olema n-ö otsus tehtud.
Olgu see otsus milline tahes, pigem alateadlik "elu-meetodi" (või elufilosoofia) valik, mis näib parasjagu sobivaim. Olgu see mingisse (sub)kultuuri kuulumine või eluline hoiak. Mis tahes.
Siit lähtuvalt võiks minu arvates tuua võrdpildi: nt keegi vägivaldne inimene, kes elab oma kahepalgelist elu, on sellega harjunud ega oska enam sellega kusagile poole liikuda;
või keegi (keda ma ei võrdle eelnevaga!), kes tunneb, et tema elu on n-ö paigas ja nii peabki olema (ja ongi);
või keegi, kes nt 30 aastate ringis saab lapse ja lapsest saab tema 'elu mõte';
või keegi, kes hakkab umbes sellest ajast alates allakäigu teed minema, sest ei ole leidnud oma elus sobivat kohta (nt mingil põhjusel n-ö elu hammasrataste vahele jäänud);
või keegi, kes vastupidi: hakkab 30-selt alles elama, olles just siis saavutanud võimalused, et olla 'tema ise'...
- mulle endale näib sedalaadi mõtteviis toimivat.
Kuid mulle tundub, et kui väitsin, et 30 on see piir, mil kõik on justkui paigas, siis tuleb tõmmata ka teine ja sarnane piir, mil kõik alles algab: minu puhul ehk 18-20 aastaselt, Jungil 5-6 aastaselt, mil tal tekkisid "filosoofilised küsimused" või... millal tahes. Nt teisme-eas, mil inimene hakkab rohkem mõtlema ja mil tekivad vastavad kitsaskohad, mis ajendavad teda mõtlema.
Ja ka enda puhul: mul on tunne, et praeguse "pea laiali" elu taga on ju kindlad põhjused, ja suisa tunnetan neid. Mingis mõttes kompenseerin ma varasemat puudujääki. Ja eks inimene ja kultuur ise ningis mõttes loob need, mida keegi saab üldse puudujäägiks nimetada. Soovid tekitatakse ja need millega neid soove või puudujääke võrreldakse, need võrdlused luuakse.
Nt neiu L. L. - tema nähtavasti sai tõuke juba üsna varaselt, juba enne täisikka jõudmist (mulle tundub) olid tal nt lugemise-suhtlemise-elust-osavõtu varal saadud maailmavaade ja teadmised, mida selles eas harva leidub.
Või ka üks teine inimene, keda õpetati teadlikult maailma-asjade vastu huvi tundma ja lapsena olevat ta tohutult tark ja geniaalse mõtlemisega olnud. Eks kõik ju sõltub.
Mina... mind küll kasvatati, kuid ma kasvasin ise. Eks ka sellel omad plussid ja miinused: miinuseks see, et mul pole üldse tore mõelda "kaotsiläinud" ajale, mil ma 'lihtsalt olin'; teisalt aga: võib-olla see 'lihtsalt olemine' oli samuti väga vajalik: kasvõi seetõttu, et mul oli selleks võimalus, mul oli võimalus olla laps, võimalus olla niisama, võimalus olla nõnda, et ei peaks vastama kellegi nõuetele või ootustele.
(see on põhjus, miks ma arvan, et kui lapsed juba noorelt 'hakkavad täiskasvanuks', et ehkki see mingis mõttes valmistab neid eluks ette, siis teiselt poolt läheb kaduma kõik see lapselik inspiratsioon, mäng, vabadus... ja ma arvan, et oma hinnaga)
Ja nüüd... olles puutunud 18-20 aastaselt kokku neiu L. L.-iga, kes oli minu vastand, kuid kes mind justkui senisest minast lahti põrutas, hakkas see kõik järsult muutuma, ja eks ka enne oli mingi alge olemas (see on juba teine teema)...
ning... siin ma nüüd olen. Huvitun enam-vähem kõigest, olles vahepeal justkui kadunud, vahepeal täiel määral olemas, vahepeal segaduses, vahepeal selguses... mul on tunne, et oleksin iseendas justkui mingi vaimse-tuumapommi-energia otsa sattunud, mis ühel või teisel viisil otsib väljapääsu ja mis ongi mina, mis on tegelikult igal inimesel olemas, lihtsalt otsib erinevat väljendust.
Ja nõnda ka need huvialad, piirid, mis kõik äkitselt kordamööda on avanenud ja teed näidanud. Ning sellega seoses: ehkki olen selle üle rõõmus, see avastus on justkui andnud pinnase, millelt alati leida mõtet (nt armastus lugemise, kirjutamise, filosoofiliste-psühholoogiliste vms tekstide vastu), siis teiselt poolt näitab see ka teed, mille kadumist ma paaniliselt kardan. Ja see ongi seotud selle sama eneseteostus-vajadusega.
Olla surematu?
Ma ei tea, kindlasti mitte "mäletage mind"-stiilis, sest olen aru saanud, et inimene on piisavalt keerukas olend, et ta... näiteks sõbrale head tehes ta ei mõtle, et saaks midagi vastu, sest siis pole heategu enam heategu, ometi kui ta vastu ei saa, siis see annab tunda.
Nii ka kõige muuga, ja ma leian, et miski, milles ma saaksin olla mina ise, leida eneseteostus, olekski see sama võimalus selle arengu jätkuks, milleks mul siiani tegelikult väga head võimalused on olnud. Ma tahan õppida, eneseteostusena ehk ühel või teisel viisil kunagi õpetada, ja elada end välja sel samal viisil, mis aitavad eelnenut täiendada (nt tantsimine, kirjutamine, ehk ka fotograafia, film jne jne)...
- ennast ja seda n-ö teadvustades on mul noist praegustest mõtetest raske loobuda. See on justkui midagi, mida ma olen omaks võtnud, teadvustanud, et siis sealt edasi minna ja avastada uusi maid ja valdkondi. Nii nagu inimene, kes on avastanud endas mingi veendumuse, mis on kõige järgneva aluseks, ei saa enam kuidagi taanduda; umbkaudu nõnda tunnen ka mina.
Ja ootan, et kord tuleks aeg, mil need keerulisemad perioodid oleksid läbi ja saaksin muretumalt olla see, kes olen...
- ja eks siis tulevad uued asjad, kuid eks ka siis ole nõnda, et eelmisele trepiastmele enam tagasi astuda ei taha. Mina pole veel astunud, ega tahagi, ega kavatsegi, ja... oluline on siiski see, et minu arvates on igaühel need trepiastmed. Raske on neid leida, väga raske; ja leian end õnnega koos olevat, et enda arvates olen need enda jaoks leidnud. Sest kasvõi kui käisin kunagi nõnda tööl, et juhtus ka 8-tunniseid tööpäevi ja töö polnud just see lemmikut-laadi, siis tundsin, et olen suures pingeseisundis ja üks osa on ärakannatamine... ehkki selle kõrval oli kannatamist arusaadavalt üledomineeriv positiivne pool.
Mis siis veel neist rääkida, kes ongi tolle rutiini sees ja ootavad nädalavahetust, et... mida teha? Telekat vaadata?
Venisin oma jutuga jälle pikaks. Ja ärge saage mu jutust valesti aru, et üks mõtteviis on õige, teine vale, pigem leian, et inimesed peaksid elama ja laksma teistel elada ning teiseks: olema suunatud n-ö kreatiivse-loova-nauditava jõu suunas ja selle poolt.
Minu arvates inimene, kes on 8h päevas tööl ja nädalavahetusel ei oska ka suurt midagi ette võtta, nonde puhul kipub see sära kaduma... ja kui asendub mingi asendustegevusega (nt nagu alkoholinäide eelmises postituses), või millegi muu 'ebasiiraga', siis ei ole hästi...
Muidugi ma ei ütle, et üks töökoht oleks halvem või teine parem, seda kindlasti mitte. Minu jaoks ei ole töö iseenesest üldse määrav, oluline on inimene; ja pealegi on elus palju muud kui töö. Ja isegi kui tööd ei tehta hea meelega vaid tõesti tööna, siis peaks leiduma mõni muu eneseväljendus või vähemalt ei tohiks töö domineerida elu üle või osutuda silmnähtavalt mingitlaadi negatiivseks asjaoluks. Lisaks: kuivõrd meil tihtilugu üldse on valikut, ja kui ka on, siis niisama raske kui raske on noid valikuid tekitada, on neist ju aru saada, et mis kellelegi sobib ja mille taga üldse midagi on.
Mis puutub töösse, siis samuti oleks ju jabur mõelda, et kõik nt pürgiksid mingitlaadi ülima eneseväljenduse poole vms! Oluline on ikkagi isiksus, mitte üks või teine aspekt temas. Vähemalt minu arvates.
Ja endast... kes teab, kas ja kes minustki saab;
igaljuhul on filosoofia õpetanud mind sääraseid mõtteid mõtlema ja olukordi ja inimesi märkama, ma usun, et see on pigem midagi positiivset.
Eks igaüks tahab olla oluline, olla tema ise, leida eneseväljendust, olla tegus, olla sotsiaalne, olla terve...
siis kokkuvõttena retooriline küsimus: kas ma eksin kui leian, et selle ja eelmise postituse mõttekäik võiks ju paika pidada!?
Ja et seda teadvustades võiks soodustada seda, mis viitab iseenda leidmise ja elujanule!?!
:)
Või mis?
Igaljuhul: tahtsin siia kirja panna mõned lisamõtted.
Esiteks ma arvan, et sellist terviklikkust on ülimalt keeruline saavutada. Seda kasvõi sel põhjusel, et selle saavutamine vajab (mulle tundub, et) teadvustamist, sõna otseses mõttes eneseanalüüsi ja reflektsiooni, et ollakse oma tegudest-mõtetest teadlikud. Ja millal inimene nõnda mõtlema hakkab?
Jung hakkas üsna varakult, u 5-6 aastasel kui ma ei eksi. Mina? Hehe, vist 18-20 aasta kanti, enne seda elasin stiilis "eks näis mis homne päev toob" ja väga ei mõelnud, et miks ma midagi teen jne. Mõni ehk ei hakka kunagi nõnda mõtlema; ja võib-olla on isegi õnnelikum, sest eks ka ülemõtlemisega saab ju end korralikult ära eksitada ja ehk suisa vastupidisesse olukorda viia.
See on ühtlasi põhjus miks ma arvan, et need olukorrad on ennekõike meie endi loodud. Me ise saame iseendale luua situatsioone, kus me tunneme end iseendana. Aga mingi alateadlik pagas on meile alati varemalt ette antud. Mingis mõttes teadvustatud käitumisega me ehitame iseendale olemist alla; aga ka teadvustamatuga: siis kui oleme sellega harjunud ja mõtlemegi, et selline peabki olema.
(okei, ma ei tea kui arusaadav see lõik nüüd oli, aga loodetavasti oli)
Seetõttu ma näiteks ei arva, et igaüks peaks ilmtingimata tegelema tantsu või spordiga, et end terviklikuna tunda; eks igaühel on see miski, mis aitab teda kooskõlas hoida, ma ise lihtsalt arvan, et sel peab olema ka mingi kehaline moment. Ka keha vajab tunnetamist, või sellega rahulolu, kui nii võib öelda.
Teise asjana arvan, et iga inimene püüdleb tegelikult umbkaudu millegi sarnase suunas, mida ma eelnevalt kirjeldasin, või vähemalt püüab seda siis kui selleks on vähegi vastavad tingimused. Miguel de Unamuno väitis teoses "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest", et inimest iseloomustab fundamentaalne soov olla surematu. Lugesin seda filosoofia I kursusel ja see on üks põhilisi mõtteid, mis sealt raamatust meelde jäi. Ja säärane tõdemus (nimetagem seda tõdemuseks, eksole) on ju üsna üldlevinud, kasvõi Maslow' püramiidi tipus asetseb kolmnurk nimega "eneseteostuse vajadus" (samas kui kõige all kõige elementaarsemad soovid, mis on ülemistele aluseks)...
Ja mulle tundub, et eks inimene peabki leidma mingi kesktee võimaluste, teadvustatuse ja kõige selle najal, et mil määral tal õnnestub nõnda elada. Surematuse soov ilmneb minu arvates kõige lihtsamini (lihtsamini ei tähenda, et halvemini!) nt religioonis. Igaüks meist tahab ju olla ühel või teisel viisil ühe või teise inimese (aga miks mitte ka looma) jaoks oluline.
Rääkigu mida tahes, aga ma arvan, et keegi meist ei taluks isolatsiooni, eraldatust, hüljatust. Ja kui keegi sellisesse olukorda satub, siis kasutab ta võimalusi, mis parasjagu käepärast: näiteks mõni pühakiri, mis siiski sisaldab ju endas "kellegagi koos olemist". Näiteks.
Mida ma tahan selle jutuga öelda on arvamus, et kõik sõltub inimesest ja olukorrast ning et pealtnäha võib olla kõik väga erinev, kuid tuumik (mulle tundub) on siiski sama: ikka kumab läbi olla surematu, olla keegi.
Varem või hiljem, rohkem või vähem, hakkab inimene seda endale teadvustama, või kui mitte teadvustama sõna otseses mõttes, siis vähemalt õpib ta oma ootusi-lootusi kontrollima. Ja mulle tundub, et see on see hetk, mil inimene hakkab n-ö välja kujunema. Keegi kusagil ütles, et 30-ndatest aastatest on raske inimest muuta. Ma arvan, et see võib ju täitsa tõele vastata, või mis? Sest 30 näib olevat vanus, mil peaks olema n-ö otsus tehtud.
Olgu see otsus milline tahes, pigem alateadlik "elu-meetodi" (või elufilosoofia) valik, mis näib parasjagu sobivaim. Olgu see mingisse (sub)kultuuri kuulumine või eluline hoiak. Mis tahes.
Siit lähtuvalt võiks minu arvates tuua võrdpildi: nt keegi vägivaldne inimene, kes elab oma kahepalgelist elu, on sellega harjunud ega oska enam sellega kusagile poole liikuda;
või keegi (keda ma ei võrdle eelnevaga!), kes tunneb, et tema elu on n-ö paigas ja nii peabki olema (ja ongi);
või keegi, kes nt 30 aastate ringis saab lapse ja lapsest saab tema 'elu mõte';
või keegi, kes hakkab umbes sellest ajast alates allakäigu teed minema, sest ei ole leidnud oma elus sobivat kohta (nt mingil põhjusel n-ö elu hammasrataste vahele jäänud);
või keegi, kes vastupidi: hakkab 30-selt alles elama, olles just siis saavutanud võimalused, et olla 'tema ise'...
- mulle endale näib sedalaadi mõtteviis toimivat.
Kuid mulle tundub, et kui väitsin, et 30 on see piir, mil kõik on justkui paigas, siis tuleb tõmmata ka teine ja sarnane piir, mil kõik alles algab: minu puhul ehk 18-20 aastaselt, Jungil 5-6 aastaselt, mil tal tekkisid "filosoofilised küsimused" või... millal tahes. Nt teisme-eas, mil inimene hakkab rohkem mõtlema ja mil tekivad vastavad kitsaskohad, mis ajendavad teda mõtlema.
Ja ka enda puhul: mul on tunne, et praeguse "pea laiali" elu taga on ju kindlad põhjused, ja suisa tunnetan neid. Mingis mõttes kompenseerin ma varasemat puudujääki. Ja eks inimene ja kultuur ise ningis mõttes loob need, mida keegi saab üldse puudujäägiks nimetada. Soovid tekitatakse ja need millega neid soove või puudujääke võrreldakse, need võrdlused luuakse.
Nt neiu L. L. - tema nähtavasti sai tõuke juba üsna varaselt, juba enne täisikka jõudmist (mulle tundub) olid tal nt lugemise-suhtlemise-elust-osavõtu varal saadud maailmavaade ja teadmised, mida selles eas harva leidub.
Või ka üks teine inimene, keda õpetati teadlikult maailma-asjade vastu huvi tundma ja lapsena olevat ta tohutult tark ja geniaalse mõtlemisega olnud. Eks kõik ju sõltub.
Mina... mind küll kasvatati, kuid ma kasvasin ise. Eks ka sellel omad plussid ja miinused: miinuseks see, et mul pole üldse tore mõelda "kaotsiläinud" ajale, mil ma 'lihtsalt olin'; teisalt aga: võib-olla see 'lihtsalt olemine' oli samuti väga vajalik: kasvõi seetõttu, et mul oli selleks võimalus, mul oli võimalus olla laps, võimalus olla niisama, võimalus olla nõnda, et ei peaks vastama kellegi nõuetele või ootustele.
(see on põhjus, miks ma arvan, et kui lapsed juba noorelt 'hakkavad täiskasvanuks', et ehkki see mingis mõttes valmistab neid eluks ette, siis teiselt poolt läheb kaduma kõik see lapselik inspiratsioon, mäng, vabadus... ja ma arvan, et oma hinnaga)
Ja nüüd... olles puutunud 18-20 aastaselt kokku neiu L. L.-iga, kes oli minu vastand, kuid kes mind justkui senisest minast lahti põrutas, hakkas see kõik järsult muutuma, ja eks ka enne oli mingi alge olemas (see on juba teine teema)...
ning... siin ma nüüd olen. Huvitun enam-vähem kõigest, olles vahepeal justkui kadunud, vahepeal täiel määral olemas, vahepeal segaduses, vahepeal selguses... mul on tunne, et oleksin iseendas justkui mingi vaimse-tuumapommi-energia otsa sattunud, mis ühel või teisel viisil otsib väljapääsu ja mis ongi mina, mis on tegelikult igal inimesel olemas, lihtsalt otsib erinevat väljendust.
Ja nõnda ka need huvialad, piirid, mis kõik äkitselt kordamööda on avanenud ja teed näidanud. Ning sellega seoses: ehkki olen selle üle rõõmus, see avastus on justkui andnud pinnase, millelt alati leida mõtet (nt armastus lugemise, kirjutamise, filosoofiliste-psühholoogiliste vms tekstide vastu), siis teiselt poolt näitab see ka teed, mille kadumist ma paaniliselt kardan. Ja see ongi seotud selle sama eneseteostus-vajadusega.
Olla surematu?
Ma ei tea, kindlasti mitte "mäletage mind"-stiilis, sest olen aru saanud, et inimene on piisavalt keerukas olend, et ta... näiteks sõbrale head tehes ta ei mõtle, et saaks midagi vastu, sest siis pole heategu enam heategu, ometi kui ta vastu ei saa, siis see annab tunda.
Nii ka kõige muuga, ja ma leian, et miski, milles ma saaksin olla mina ise, leida eneseteostus, olekski see sama võimalus selle arengu jätkuks, milleks mul siiani tegelikult väga head võimalused on olnud. Ma tahan õppida, eneseteostusena ehk ühel või teisel viisil kunagi õpetada, ja elada end välja sel samal viisil, mis aitavad eelnenut täiendada (nt tantsimine, kirjutamine, ehk ka fotograafia, film jne jne)...
- ennast ja seda n-ö teadvustades on mul noist praegustest mõtetest raske loobuda. See on justkui midagi, mida ma olen omaks võtnud, teadvustanud, et siis sealt edasi minna ja avastada uusi maid ja valdkondi. Nii nagu inimene, kes on avastanud endas mingi veendumuse, mis on kõige järgneva aluseks, ei saa enam kuidagi taanduda; umbkaudu nõnda tunnen ka mina.
Ja ootan, et kord tuleks aeg, mil need keerulisemad perioodid oleksid läbi ja saaksin muretumalt olla see, kes olen...
- ja eks siis tulevad uued asjad, kuid eks ka siis ole nõnda, et eelmisele trepiastmele enam tagasi astuda ei taha. Mina pole veel astunud, ega tahagi, ega kavatsegi, ja... oluline on siiski see, et minu arvates on igaühel need trepiastmed. Raske on neid leida, väga raske; ja leian end õnnega koos olevat, et enda arvates olen need enda jaoks leidnud. Sest kasvõi kui käisin kunagi nõnda tööl, et juhtus ka 8-tunniseid tööpäevi ja töö polnud just see lemmikut-laadi, siis tundsin, et olen suures pingeseisundis ja üks osa on ärakannatamine... ehkki selle kõrval oli kannatamist arusaadavalt üledomineeriv positiivne pool.
Mis siis veel neist rääkida, kes ongi tolle rutiini sees ja ootavad nädalavahetust, et... mida teha? Telekat vaadata?
Venisin oma jutuga jälle pikaks. Ja ärge saage mu jutust valesti aru, et üks mõtteviis on õige, teine vale, pigem leian, et inimesed peaksid elama ja laksma teistel elada ning teiseks: olema suunatud n-ö kreatiivse-loova-nauditava jõu suunas ja selle poolt.
Minu arvates inimene, kes on 8h päevas tööl ja nädalavahetusel ei oska ka suurt midagi ette võtta, nonde puhul kipub see sära kaduma... ja kui asendub mingi asendustegevusega (nt nagu alkoholinäide eelmises postituses), või millegi muu 'ebasiiraga', siis ei ole hästi...
Muidugi ma ei ütle, et üks töökoht oleks halvem või teine parem, seda kindlasti mitte. Minu jaoks ei ole töö iseenesest üldse määrav, oluline on inimene; ja pealegi on elus palju muud kui töö. Ja isegi kui tööd ei tehta hea meelega vaid tõesti tööna, siis peaks leiduma mõni muu eneseväljendus või vähemalt ei tohiks töö domineerida elu üle või osutuda silmnähtavalt mingitlaadi negatiivseks asjaoluks. Lisaks: kuivõrd meil tihtilugu üldse on valikut, ja kui ka on, siis niisama raske kui raske on noid valikuid tekitada, on neist ju aru saada, et mis kellelegi sobib ja mille taga üldse midagi on.
Mis puutub töösse, siis samuti oleks ju jabur mõelda, et kõik nt pürgiksid mingitlaadi ülima eneseväljenduse poole vms! Oluline on ikkagi isiksus, mitte üks või teine aspekt temas. Vähemalt minu arvates.
Ja endast... kes teab, kas ja kes minustki saab;
igaljuhul on filosoofia õpetanud mind sääraseid mõtteid mõtlema ja olukordi ja inimesi märkama, ma usun, et see on pigem midagi positiivset.
Eks igaüks tahab olla oluline, olla tema ise, leida eneseväljendust, olla tegus, olla sotsiaalne, olla terve...
siis kokkuvõttena retooriline küsimus: kas ma eksin kui leian, et selle ja eelmise postituse mõttekäik võiks ju paika pidada!?
Ja et seda teadvustades võiks soodustada seda, mis viitab iseenda leidmise ja elujanule!?!
:)
elujanu...
Okei, ma ei ole alati happy-happy-joy-joy positiivne, kuid täna tegin enda jaoks ühe avastuse.
Et homme on C. G. Jungi seminar, siis lugesin hommikul veidi Jungi elulugu; päris huvitav oli!
Värvikate näidete varal aitab muuhulgas näidata, kuidas inimpsüühika on teatud mõttes tervik: kui üks pool on tasakaalust väljas, väljendub see kohe kusagil teisel pool või teises aspektis. Antud peatükis rääkis Jung siiski ennekõike oma patsientidest.
Ja eks selle terviklikkuse teadvustamisel on oluline roll (Jungi järgi) n-ö individuatsiooni-protsessis. Ühel või teisel viisil püüab inimene suunata oma "energiat" nõnda, et see ei tekitaks olulisi vastuolusid, kriise ega segadust; ja selleks on oluline teada mida inimene tegelikult tahab.
Mida inimene tegelikult tahab?
Kui teaks, minu arvates on enamus soove-tahteid inimeste endi loodud ja sellist autentset mina pole väga mõtet otsida. Noh, minu isiklik arvamus, minu kui 99%-ateisti ja Lacanliku psühhoanalüüsi pooldaja. Hehe.
Aga kusagilt peaks ühel või teisel ilmnema ja jälile saama olukorrale, kus sa midagi teadvustad ja ühtlasi teadvustad, et see ongi see. Ma arvan, et see ongi see, mida Jung nimetab individuatsiooniprotsessiks: sellele Sellele jälile jõudmine. N-ö alateadlike soovide teadvustamine.
Sest eks ole ju liigagi sagedased olukorrad, kus inimene tegelikult tahab üht, ja et seda varjata, teeb ta hoopis millestki muust selle aseaine, varjates ka iseenda eest tõsiasja, et tegu on teatava enesepettega. Rebane ja viinamarjad, või kuidas selle kohta öeldakse: ei saa, "tegelikult ei tahagi!".
Jne. Eks näiteid on palju, ka seal Jungi elulooraamatus ja psühhoanalüüsis üleüldse ilmneb neid palju, mingis mõttes lõpmatult. Ja nt Lacan arvab, et inimene ongi koguaeg vastuoluline, pingeseisundis, ilma jäänud millestki, mida ta iial kätte ei saa. Mulle tundub, et Jung on selles positiivsem, kuid Jungi-teema mulle mõnevõrra uus ja pole sellega veel kursis.
Okei, point on ju selge, mida ma öelda tahan: inimene püüdleb mingitlaadi teadvustatud eneseleidmise poole. Ja see on midagi, mis on minu kirg: ühel või teisel viisil olla pidevalt eneseanalüüsi sees ja teadvustada seda, mis on hästi ja mis on halvasti, et end n-ö leida.
Üldiselt on tunne, et olen enam-vähem leidnud. Kuid teisalt: see on ju nõnda lõputu protsess!
Kunagi kirjutasin, et suvel avastasin endas selle kire kõikvõimaliku loomingulise tegevuse vastu. Justkui teadvustasin seda. Ja ühtlasi jõudsin jälile: miks ma ei suutnud kodus olla ja lugeda ning vajasin "inspireerivat" keskkonda ehk väljas-linnas-looduses-inimeste-keskel liikumist.
Enne seda oli mulle endale oluline moment, kus tagantjärele märkasin, et mind tõesti huvitas ITK-s hoopis filosoofia... - ja - oleksin seda varem teadvustanud, oleks võinud kohe seda õppima minna, eksole!
Mulle tundub, et ühest hetkest on inimene võimeline tegelikult üsna hästi aru saama, et mis talle sel vastaval hetkel sobilik tundub ja ehk sobilik ongi. Nii nagu mina läksin ühel hetkel filosoofiat õppima ja koheselt sain aru: see ongi see.
Ja kui see See on käes, õpid seda tundma, avastad uusi piire ja valdkondi, nii nagu minu filosoofia nihkus päris palju kultuuriteaduse poole, ja nüüd viimasel ajal psühhoanalüüsi suunas. Ja eks ta ju nii käibki, et raske ja isegi asjatu (et mitte öelda: võimatu) on ühe koha peale tammuma jääda...
Nõndaks: täna tegin ilmselt uue avastuse ja teadvustasin midagi, mida ma olin n-ö alateadlikult ilmselt juba pikka aega 'teadnud'. Ühtlasi meenub hetk, mil eemisel aastal Hiiumaal koolitundi andes tollane õppealajuhataja (kes viibis tunni esimeses pooles) küsis ühel hetkel: aga räägi, mis on sinu elufilosoofia?
Ma ei osanud sellele küsimusele hästi vastata. Osalt seetõttu, et siis olid teemaks elufilosoofiad üleüldiselt, elufilosoofiad "dogmaatilises" mõttes (nagu erinevate ideoloogiate-religioonidega vms samastumine).
lõplikult heaks. Jne. Nüüd on tunne, et nüüd oskaksin sellele vastata. Ühelt poolt juba mõnda aega on mul seks puhuks välja mõeldud vastus: minu elufilosoofia põhineb huvil, ja huvil pideva arengu vastu. Pole ühtset "filosoofiat", vaid kõik on muutuvuses. Midagi ei lükka lõplikult ümber, midagi ei kiida lõplikult heaks. Jne. Umbkaudu nõnda arvan ka praegu.
Kuid täna lisandus midagi.
Nimelt teadvustasin täna endale varasemalt selgemalt seda, kuidas ma hindan inimesi, kes säravad. Sõna otseses mõttes. Nt hr Leo Luks - tohutult inspireeriv tegelane! Ta sõna otseses mõttes elab (ja see pole ju üllatus, tegu n-ö nietzscheaaniga, ja Nietzsche väärtustas teatavasti elu, ja sellist elu, et sa võiksid seda elu elada lõputult üha uuesti ja uuesti... ilma, et sa seal midagi sooviksid muuta!). Trollis koju sõites nägin üht gruppi tüdrukuid tagaistmel naljatades ühele laulule kaasa laulmas. Kontrastiks meenus üks tegelane, kes rääkis ühel koosolekul nõnda uinutavalt, et mul oli raske teda kuulata!
Ja sealt sündiski justkui elementaarne mõte: ma hindan elujanu!
Ei, ma ei ütle, et mõni uinutavalt kõlav inimene olekski ise kuidagi uimase iseloomuga või et tal oleks vähe elujanu, kuid see niinimetatud elujanu on midagi mida ma väga-väga hindan ja selle märkamist tol hetkel teadvustasin.
Näiteks neiu E - kui minu kõige lähedasem inimene üldse - fantast kuulata kuidas ta teinekord mõnest oma unenäost räägib nõnda nagu elaks ta seda just sel rääkimise hetkel uuesti läbi! Jne.
Ma olen üha enam endale teadvustanud seda, et ma usun noortesse inimestesse. Seda rääkisime ka mu endise eesti keele õpetajaga, kes on praegu Tallinna Ülikoolis soome keele dotsent (vms): õhkkond on siiski kuidagi soosiv. Jah, on palju labasust jne, kuid... on ka midagi muud! On sisukat ja mõtetstatud elu!
Sealt jõudsin sellele, miks mulle meeldivad lapsed, tõesti meeldivad. Nagu me nt neiu G-ga parklat ehitasime! Nii nagu õppejõud Leo Luksi puhul sattusin ma vaimustusse tema elu nautimisest ja justkui oskusest ka pisiasju uuena näha, nende üle üllatuda, siis sama on kõigi inimeste juures. Sealt sain ma täna trollis ühtlasi aru sellest, miks mulle käib närvidele kui leidub neid, kes teisi segades teevad avalikus kohas nt lolli nalja, kuid ei käi närvidele need, kes mingis mõttes rahu rikkudes nt laulavad, nagu nood tüdrukud seda täna tegid.
Vahe on lihtne: üks on n-ö kreatiivne, loominguline jõud ja väljaelamine, mäng, nauding; teine on millegi aseaine (ja lolli nalja tehakse enamasti kellegi/millegi arvelt).
Mulle näib, et esimene eeldab teadvustatust, teises on alati mingi pool mitteteadvustatud.
Ja siit ka minu "elufilosoofia": leian, et inimesed peaksid püüdlema teadvustatud naudingute poole, naudingute all mõtlen täiesti siirast ja iseenda psüühikale kasulikku väljaelamist; - selleks võib olla mis tahes: laulmine, tantsimine, lugemine, kirjutamine, erinevad harrastused. Mis tahes!
Ja kui keegi seda avalikult teeb, siis minu arvates peaks seda rõõmu jagama. Kui inimestel on sel kombel siiralt lõbus ja hea, siis on see minu arvates teretulnud.
Kuid vastupidi: inimestel on küll pealtnäha lõbus, kuid kui sealt kumab läbi nt see, et "neil pole selle asemel midagi muud teha" vms, siis saavutab säärane teguviis otse vastupidise variandi.
See on ühtlasi üks põhjus, miks ma ei salli eriti alkoholi: juba pikka aega olen ma lugu pidanud 'pigem karmist tõest kui leebest valest'; ja alkoholis sisaldub minu arvates alati kübeke valet, põgenemist, puudujääki. Kui inimene on teadvustatult n-ö tema ise, siis ta ei vaja alkoholi. Või kui vajab, siis on koht vale ja asi pole temas, vaid seal, kus ta parasjagu viibib.
Ehkki tarvitan alkoholi üliharva, siis olen sellele ka ise mõelnud ja vaid üksikud korrad on meeles, kus ma olen saanud alkoholi tarbimist iseenda puhul heaks kiita: jah, see on aseaine, kuid ilma selleta oleks veel raskem - seega on alkohol õigustatud.
Enamasti aga arvan, et alkoholile on alati alternatiivne. Alkohol õigustab end täiel viisil minu arvates üksnes siis kui ollakse probleemis teadlik, miks juuakse.
Ei, ma ei arva, et inimene peab alati probleemi tõttu jooma, kuid see surve tuleb kas ühiskonnalt või b)üksinda juues raudselt mingist probleemist.
Noh, minu kui üsna alkoholismivastase üsna äärmuslik arvamus ja võin ka eksida!
Äärmist karsklust ma samuti ei propageeri ja leian, et inimene peab saama end välja elada kui ta seda vajalikuks peab. Inimene ei peaks elama üksnes karmides reeglites, mis võivad asja sootuks hullemaks teha. Leian, et inimene peab olema vaba. Aga vaba saab palju paremini olla ka ilma alkoholita, sest: see võimaldab iseenda paremat tunnetamist ja teadvustamist.
Okei, see oli nüüd pikk blablabla jutt, aga mõte on lihtne: minu arvates parim elufilosoofia (või vähemalt selline, mida ma ise väärtustan ja millest nüüd teadlikuks sain) on see, kus inimene on leidnud midagi sellist, mille puhul ta saab aru, et see on talle omane ja et ta teeb seda kirega; ja et see ei lähe millegi muuga, mis temas on, vastuollu.
Mnjah, mõte on lihtne ja nüüd ma ei saa enam ise ka aru, miks ma seda siia kirjutasin. Igaljuhul see arusaamine oli minu jaoks kuidagi oluline kogemus: nüüd ma oskan ehk iseenda jaoks lahti seletada, miks mind vaimustab mõni inimene ja miks on minu jaoks positiivne kui keegi võõras nt kusagil tänaval äkki tantsu või laulu hakkab lööma, samas kui mõne inimese puhul see häiriks. Oluline on, kas sellest tegevusest kumab läbi tegevuse siirus või tegevuse asendatus, et vältida midagi muud.
Ja ehk sellega seoses ka mu viimatine vaimustus tantsust. Justnimelt too hip-hop vms tants: eriti selle puhul tunnen, kuidas see mulle füüsiliselt jubehea vaheldus on, kuidas ma end paremini tunnetan; ja see on midagi, millest ma väga puudust olen tundnud ja mida ma polnud siiani teadvustanud.
See pidev eneseanalüüs paneb pidevalt otsima mingit teadvustatud "täiust", või pigem ühel hetkel justkui selgub: igal küljel on alati ka teine külg. Olen alati arvanud, et inimene peab mingis mõttes tervik olema. Ei tohi olla "kuivik", ei tohi olla liialt "elumees". Kui vähegi võimalik, siis seal vahepeal. Ja ehkki olen alati teadlikult rõhutanud ka seda elamise momenti, et inimene peab ka oskama spontaanselt midagi nautida, siis nüüd tajusin ma ühtlasi ka seda kuidagi eriti selgelt:
ilmselt oli MJ StyleClass tantsust saadud elamus ka seetõttu kuidagi raputavam, et: a) see oli midagi uut ja b) see oli kuidagi... vahetum ja võimaldas end paremini välja elada.
Seltskonnatantsu eelis: sa saad tantsida partneriga ja tunnetada seda koos.
Nt hip-hop (vms) tantsu eelis: sul pole otsest tantsupartnerit, kuid sa saad end iseendas vabaks lasta.
Noh, siit edasi võib ju öelda, et koos millegi ennastunustav nautimine on ju hulga parem kui üksi!? Jah, aga seltskonnatantsus seda saavutada on minu arvates küllalt keeruline. Olen seda hetke nt viini valsi puhul täheldanud. Ja mulle tundub, et kiirus ja liikumise intensiivsus annab sellele samuti midagi juurde.
See on põhjus, miks mulle tunduvad väga nauditavad nt hip-hop paaristantsud. Nagu ka see, mis oli vist ka ühes varasemas postituses. Jah, see on samuti õpitud, kuid mulle tundub olevat see kordi vabam ja rohkem täis eneseväljendust kui mistahes seltskonnatants.
Lugesin vikipeediast hip-hop tantsustiili kohta ja rõhutatud oli selle eneseväljenduslikku momenti. Minu arvates klapib!
Jah, sellistele äratundmisteni on tore jõuda. Ma küll ei tea, kas ja kes seda loeb, aga noh... seda oli tore kirjutada. Ja lisaks olen taibanud enda puhul: minu jaoks üks parimaid ja mõttekamaid hetki on olukorrad, kus ma saan kuidagigi kaasa aidata sellele kui keegi teine end nt n-ö leiab. Sealt ka tunne, mis tuli toda koolitundi andes. Ja üldse on see midagi, millele võiks täitsa elus pühenduda: kuidagi võimaldada olukordi, kus inimesed saaksid end leida ja just sel samal viisil end "välja elada", olla nemad ise. "Välja elada" pole hea termin, kuid mõttest saate juba kindlasti aru. Kus inimesed saaksid olla nemad ise, kus nad saaksid iseendani jõuda, et seda seejärel teistega jagada.
Nt meie treener Jene: kas pole mitte fantast amet! Sa õpetad inimesi tantsima!
Sel põhjusel mulle tundub, et õpetaja-amet võib olla sellega sarnanev: sa õpetad inimesi vaimses mõttes tantsima!
Ja kui Cassirer kirjutas raamatus "Uurimus inimesest" lause stiilis: "filosoofilise uurimistegevuse kõrgeim eesmärk on enesetunnetus" (täpset sõnastust ei mäleta), siis... kas mitte: isegi kui filoosofia pole kõige alus, siis ometi on seal ju oma roll, et inimene saaks võimaluse tõeliselt elada. Nautida elujanu. Olla looja kõiges selles, mida ta teeb. Olla Inimene kõige paremas mõttes!
Ma arvan, et inimene saab iseendaks ja maksimaalselt terviklikuks seeläbi kui ta avastab enda jaoks sääraseid asju ja teadvustab neid. Ja mul on tunne, et seda terviklikkust naudin ma siis kui lähen reedel tantsutrenni ja avastan end jälle mõtlemast: siin ma olen!
Ja kui ühel hetkel olen tantsutrennist tagasi, olen välja puhanud, ja ühel hetkel võtan mõne huvitava raamatu kätte ja mõtlen: siin ma olen!
Jne. Elus peab olema tasakaalu. Vähemalt tundub nii. Tundub ka Jungile, ja ilmselt tema patsientidele, kelle puhul võis antud juhtudel seda tasakaalu (puudumise) olulisust liigagi hästi märgata. Ja isegi kui see tasakaal võib ilmneda üksnes mõnes harvas hetkes ja mitte jäädavalt, siis...
püüelgem selle poole ja aidakem ka teistel seda leida, mille iganes puhul nad tunnevad, et see on osa neist... laskem olla meie ise, kuitahes erinevad või sarnased me ka poleks. Onju nii!
:)
Et homme on C. G. Jungi seminar, siis lugesin hommikul veidi Jungi elulugu; päris huvitav oli!
Värvikate näidete varal aitab muuhulgas näidata, kuidas inimpsüühika on teatud mõttes tervik: kui üks pool on tasakaalust väljas, väljendub see kohe kusagil teisel pool või teises aspektis. Antud peatükis rääkis Jung siiski ennekõike oma patsientidest.
Ja eks selle terviklikkuse teadvustamisel on oluline roll (Jungi järgi) n-ö individuatsiooni-protsessis. Ühel või teisel viisil püüab inimene suunata oma "energiat" nõnda, et see ei tekitaks olulisi vastuolusid, kriise ega segadust; ja selleks on oluline teada mida inimene tegelikult tahab.
Mida inimene tegelikult tahab?
Kui teaks, minu arvates on enamus soove-tahteid inimeste endi loodud ja sellist autentset mina pole väga mõtet otsida. Noh, minu isiklik arvamus, minu kui 99%-ateisti ja Lacanliku psühhoanalüüsi pooldaja. Hehe.
Aga kusagilt peaks ühel või teisel ilmnema ja jälile saama olukorrale, kus sa midagi teadvustad ja ühtlasi teadvustad, et see ongi see. Ma arvan, et see ongi see, mida Jung nimetab individuatsiooniprotsessiks: sellele Sellele jälile jõudmine. N-ö alateadlike soovide teadvustamine.
Sest eks ole ju liigagi sagedased olukorrad, kus inimene tegelikult tahab üht, ja et seda varjata, teeb ta hoopis millestki muust selle aseaine, varjates ka iseenda eest tõsiasja, et tegu on teatava enesepettega. Rebane ja viinamarjad, või kuidas selle kohta öeldakse: ei saa, "tegelikult ei tahagi!".
Jne. Eks näiteid on palju, ka seal Jungi elulooraamatus ja psühhoanalüüsis üleüldse ilmneb neid palju, mingis mõttes lõpmatult. Ja nt Lacan arvab, et inimene ongi koguaeg vastuoluline, pingeseisundis, ilma jäänud millestki, mida ta iial kätte ei saa. Mulle tundub, et Jung on selles positiivsem, kuid Jungi-teema mulle mõnevõrra uus ja pole sellega veel kursis.
Okei, point on ju selge, mida ma öelda tahan: inimene püüdleb mingitlaadi teadvustatud eneseleidmise poole. Ja see on midagi, mis on minu kirg: ühel või teisel viisil olla pidevalt eneseanalüüsi sees ja teadvustada seda, mis on hästi ja mis on halvasti, et end n-ö leida.
Üldiselt on tunne, et olen enam-vähem leidnud. Kuid teisalt: see on ju nõnda lõputu protsess!
Kunagi kirjutasin, et suvel avastasin endas selle kire kõikvõimaliku loomingulise tegevuse vastu. Justkui teadvustasin seda. Ja ühtlasi jõudsin jälile: miks ma ei suutnud kodus olla ja lugeda ning vajasin "inspireerivat" keskkonda ehk väljas-linnas-looduses-inimeste-keskel liikumist.
Enne seda oli mulle endale oluline moment, kus tagantjärele märkasin, et mind tõesti huvitas ITK-s hoopis filosoofia... - ja - oleksin seda varem teadvustanud, oleks võinud kohe seda õppima minna, eksole!
Mulle tundub, et ühest hetkest on inimene võimeline tegelikult üsna hästi aru saama, et mis talle sel vastaval hetkel sobilik tundub ja ehk sobilik ongi. Nii nagu mina läksin ühel hetkel filosoofiat õppima ja koheselt sain aru: see ongi see.
Ja kui see See on käes, õpid seda tundma, avastad uusi piire ja valdkondi, nii nagu minu filosoofia nihkus päris palju kultuuriteaduse poole, ja nüüd viimasel ajal psühhoanalüüsi suunas. Ja eks ta ju nii käibki, et raske ja isegi asjatu (et mitte öelda: võimatu) on ühe koha peale tammuma jääda...
Nõndaks: täna tegin ilmselt uue avastuse ja teadvustasin midagi, mida ma olin n-ö alateadlikult ilmselt juba pikka aega 'teadnud'. Ühtlasi meenub hetk, mil eemisel aastal Hiiumaal koolitundi andes tollane õppealajuhataja (kes viibis tunni esimeses pooles) küsis ühel hetkel: aga räägi, mis on sinu elufilosoofia?
Ma ei osanud sellele küsimusele hästi vastata. Osalt seetõttu, et siis olid teemaks elufilosoofiad üleüldiselt, elufilosoofiad "dogmaatilises" mõttes (nagu erinevate ideoloogiate-religioonidega vms samastumine).
lõplikult heaks. Jne. Nüüd on tunne, et nüüd oskaksin sellele vastata. Ühelt poolt juba mõnda aega on mul seks puhuks välja mõeldud vastus: minu elufilosoofia põhineb huvil, ja huvil pideva arengu vastu. Pole ühtset "filosoofiat", vaid kõik on muutuvuses. Midagi ei lükka lõplikult ümber, midagi ei kiida lõplikult heaks. Jne. Umbkaudu nõnda arvan ka praegu.
Kuid täna lisandus midagi.
Nimelt teadvustasin täna endale varasemalt selgemalt seda, kuidas ma hindan inimesi, kes säravad. Sõna otseses mõttes. Nt hr Leo Luks - tohutult inspireeriv tegelane! Ta sõna otseses mõttes elab (ja see pole ju üllatus, tegu n-ö nietzscheaaniga, ja Nietzsche väärtustas teatavasti elu, ja sellist elu, et sa võiksid seda elu elada lõputult üha uuesti ja uuesti... ilma, et sa seal midagi sooviksid muuta!). Trollis koju sõites nägin üht gruppi tüdrukuid tagaistmel naljatades ühele laulule kaasa laulmas. Kontrastiks meenus üks tegelane, kes rääkis ühel koosolekul nõnda uinutavalt, et mul oli raske teda kuulata!
Ja sealt sündiski justkui elementaarne mõte: ma hindan elujanu!
Ei, ma ei ütle, et mõni uinutavalt kõlav inimene olekski ise kuidagi uimase iseloomuga või et tal oleks vähe elujanu, kuid see niinimetatud elujanu on midagi mida ma väga-väga hindan ja selle märkamist tol hetkel teadvustasin.
Näiteks neiu E - kui minu kõige lähedasem inimene üldse - fantast kuulata kuidas ta teinekord mõnest oma unenäost räägib nõnda nagu elaks ta seda just sel rääkimise hetkel uuesti läbi! Jne.
Ma olen üha enam endale teadvustanud seda, et ma usun noortesse inimestesse. Seda rääkisime ka mu endise eesti keele õpetajaga, kes on praegu Tallinna Ülikoolis soome keele dotsent (vms): õhkkond on siiski kuidagi soosiv. Jah, on palju labasust jne, kuid... on ka midagi muud! On sisukat ja mõtetstatud elu!
Sealt jõudsin sellele, miks mulle meeldivad lapsed, tõesti meeldivad. Nagu me nt neiu G-ga parklat ehitasime! Nii nagu õppejõud Leo Luksi puhul sattusin ma vaimustusse tema elu nautimisest ja justkui oskusest ka pisiasju uuena näha, nende üle üllatuda, siis sama on kõigi inimeste juures. Sealt sain ma täna trollis ühtlasi aru sellest, miks mulle käib närvidele kui leidub neid, kes teisi segades teevad avalikus kohas nt lolli nalja, kuid ei käi närvidele need, kes mingis mõttes rahu rikkudes nt laulavad, nagu nood tüdrukud seda täna tegid.
Vahe on lihtne: üks on n-ö kreatiivne, loominguline jõud ja väljaelamine, mäng, nauding; teine on millegi aseaine (ja lolli nalja tehakse enamasti kellegi/millegi arvelt).
Mulle näib, et esimene eeldab teadvustatust, teises on alati mingi pool mitteteadvustatud.
Ja siit ka minu "elufilosoofia": leian, et inimesed peaksid püüdlema teadvustatud naudingute poole, naudingute all mõtlen täiesti siirast ja iseenda psüühikale kasulikku väljaelamist; - selleks võib olla mis tahes: laulmine, tantsimine, lugemine, kirjutamine, erinevad harrastused. Mis tahes!
Ja kui keegi seda avalikult teeb, siis minu arvates peaks seda rõõmu jagama. Kui inimestel on sel kombel siiralt lõbus ja hea, siis on see minu arvates teretulnud.
Kuid vastupidi: inimestel on küll pealtnäha lõbus, kuid kui sealt kumab läbi nt see, et "neil pole selle asemel midagi muud teha" vms, siis saavutab säärane teguviis otse vastupidise variandi.
See on ühtlasi üks põhjus, miks ma ei salli eriti alkoholi: juba pikka aega olen ma lugu pidanud 'pigem karmist tõest kui leebest valest'; ja alkoholis sisaldub minu arvates alati kübeke valet, põgenemist, puudujääki. Kui inimene on teadvustatult n-ö tema ise, siis ta ei vaja alkoholi. Või kui vajab, siis on koht vale ja asi pole temas, vaid seal, kus ta parasjagu viibib.
Ehkki tarvitan alkoholi üliharva, siis olen sellele ka ise mõelnud ja vaid üksikud korrad on meeles, kus ma olen saanud alkoholi tarbimist iseenda puhul heaks kiita: jah, see on aseaine, kuid ilma selleta oleks veel raskem - seega on alkohol õigustatud.
Enamasti aga arvan, et alkoholile on alati alternatiivne. Alkohol õigustab end täiel viisil minu arvates üksnes siis kui ollakse probleemis teadlik, miks juuakse.
Ei, ma ei arva, et inimene peab alati probleemi tõttu jooma, kuid see surve tuleb kas ühiskonnalt või b)üksinda juues raudselt mingist probleemist.
Noh, minu kui üsna alkoholismivastase üsna äärmuslik arvamus ja võin ka eksida!
Äärmist karsklust ma samuti ei propageeri ja leian, et inimene peab saama end välja elada kui ta seda vajalikuks peab. Inimene ei peaks elama üksnes karmides reeglites, mis võivad asja sootuks hullemaks teha. Leian, et inimene peab olema vaba. Aga vaba saab palju paremini olla ka ilma alkoholita, sest: see võimaldab iseenda paremat tunnetamist ja teadvustamist.
Okei, see oli nüüd pikk blablabla jutt, aga mõte on lihtne: minu arvates parim elufilosoofia (või vähemalt selline, mida ma ise väärtustan ja millest nüüd teadlikuks sain) on see, kus inimene on leidnud midagi sellist, mille puhul ta saab aru, et see on talle omane ja et ta teeb seda kirega; ja et see ei lähe millegi muuga, mis temas on, vastuollu.
Mnjah, mõte on lihtne ja nüüd ma ei saa enam ise ka aru, miks ma seda siia kirjutasin. Igaljuhul see arusaamine oli minu jaoks kuidagi oluline kogemus: nüüd ma oskan ehk iseenda jaoks lahti seletada, miks mind vaimustab mõni inimene ja miks on minu jaoks positiivne kui keegi võõras nt kusagil tänaval äkki tantsu või laulu hakkab lööma, samas kui mõne inimese puhul see häiriks. Oluline on, kas sellest tegevusest kumab läbi tegevuse siirus või tegevuse asendatus, et vältida midagi muud.
Ja ehk sellega seoses ka mu viimatine vaimustus tantsust. Justnimelt too hip-hop vms tants: eriti selle puhul tunnen, kuidas see mulle füüsiliselt jubehea vaheldus on, kuidas ma end paremini tunnetan; ja see on midagi, millest ma väga puudust olen tundnud ja mida ma polnud siiani teadvustanud.
See pidev eneseanalüüs paneb pidevalt otsima mingit teadvustatud "täiust", või pigem ühel hetkel justkui selgub: igal küljel on alati ka teine külg. Olen alati arvanud, et inimene peab mingis mõttes tervik olema. Ei tohi olla "kuivik", ei tohi olla liialt "elumees". Kui vähegi võimalik, siis seal vahepeal. Ja ehkki olen alati teadlikult rõhutanud ka seda elamise momenti, et inimene peab ka oskama spontaanselt midagi nautida, siis nüüd tajusin ma ühtlasi ka seda kuidagi eriti selgelt:
ilmselt oli MJ StyleClass tantsust saadud elamus ka seetõttu kuidagi raputavam, et: a) see oli midagi uut ja b) see oli kuidagi... vahetum ja võimaldas end paremini välja elada.
Seltskonnatantsu eelis: sa saad tantsida partneriga ja tunnetada seda koos.
Nt hip-hop (vms) tantsu eelis: sul pole otsest tantsupartnerit, kuid sa saad end iseendas vabaks lasta.
Noh, siit edasi võib ju öelda, et koos millegi ennastunustav nautimine on ju hulga parem kui üksi!? Jah, aga seltskonnatantsus seda saavutada on minu arvates küllalt keeruline. Olen seda hetke nt viini valsi puhul täheldanud. Ja mulle tundub, et kiirus ja liikumise intensiivsus annab sellele samuti midagi juurde.
See on põhjus, miks mulle tunduvad väga nauditavad nt hip-hop paaristantsud. Nagu ka see, mis oli vist ka ühes varasemas postituses. Jah, see on samuti õpitud, kuid mulle tundub olevat see kordi vabam ja rohkem täis eneseväljendust kui mistahes seltskonnatants.
Lugesin vikipeediast hip-hop tantsustiili kohta ja rõhutatud oli selle eneseväljenduslikku momenti. Minu arvates klapib!
Jah, sellistele äratundmisteni on tore jõuda. Ma küll ei tea, kas ja kes seda loeb, aga noh... seda oli tore kirjutada. Ja lisaks olen taibanud enda puhul: minu jaoks üks parimaid ja mõttekamaid hetki on olukorrad, kus ma saan kuidagigi kaasa aidata sellele kui keegi teine end nt n-ö leiab. Sealt ka tunne, mis tuli toda koolitundi andes. Ja üldse on see midagi, millele võiks täitsa elus pühenduda: kuidagi võimaldada olukordi, kus inimesed saaksid end leida ja just sel samal viisil end "välja elada", olla nemad ise. "Välja elada" pole hea termin, kuid mõttest saate juba kindlasti aru. Kus inimesed saaksid olla nemad ise, kus nad saaksid iseendani jõuda, et seda seejärel teistega jagada.
Nt meie treener Jene: kas pole mitte fantast amet! Sa õpetad inimesi tantsima!
Sel põhjusel mulle tundub, et õpetaja-amet võib olla sellega sarnanev: sa õpetad inimesi vaimses mõttes tantsima!
Ja kui Cassirer kirjutas raamatus "Uurimus inimesest" lause stiilis: "filosoofilise uurimistegevuse kõrgeim eesmärk on enesetunnetus" (täpset sõnastust ei mäleta), siis... kas mitte: isegi kui filoosofia pole kõige alus, siis ometi on seal ju oma roll, et inimene saaks võimaluse tõeliselt elada. Nautida elujanu. Olla looja kõiges selles, mida ta teeb. Olla Inimene kõige paremas mõttes!
Ma arvan, et inimene saab iseendaks ja maksimaalselt terviklikuks seeläbi kui ta avastab enda jaoks sääraseid asju ja teadvustab neid. Ja mul on tunne, et seda terviklikkust naudin ma siis kui lähen reedel tantsutrenni ja avastan end jälle mõtlemast: siin ma olen!
Ja kui ühel hetkel olen tantsutrennist tagasi, olen välja puhanud, ja ühel hetkel võtan mõne huvitava raamatu kätte ja mõtlen: siin ma olen!
Jne. Elus peab olema tasakaalu. Vähemalt tundub nii. Tundub ka Jungile, ja ilmselt tema patsientidele, kelle puhul võis antud juhtudel seda tasakaalu (puudumise) olulisust liigagi hästi märgata. Ja isegi kui see tasakaal võib ilmneda üksnes mõnes harvas hetkes ja mitte jäädavalt, siis...
püüelgem selle poole ja aidakem ka teistel seda leida, mille iganes puhul nad tunnevad, et see on osa neist... laskem olla meie ise, kuitahes erinevad või sarnased me ka poleks. Onju nii!
:)
Monday, March 15, 2010
artikkel: LUGEJAD: Keelereeglid on liiga akadeemilised
Nimelt ilmus delfis säärane artikkel. Lihtsalt tahtsin seda mainida, sest minu arvates on see liialt koomiline, et tõsi olla, eriti tolle kodanik tigeda kommentaar, tsiteerin:
***
tige on aga keelekorraldajate peale väga tige, arvates, et kolmel-neljal isehakanud keelejumalal pole mingit õigust kirjutada miljonile eestlasele ette, kuidas nad keelt tohivad või ei tohi kasutada.
“Ammugi mitte selle alusel määrata inimeste saatust, näiteks seda, kes tohib saada kõrgharidust või kes tuleb sellest õigusest ilma jätta, isegi kui ta sooviks õppida aineid, millel eesti keele ja kirjandusega midagi pistmist pole,” lisab tige. “Pealegi on jumalate meel muutlik ja aeg-ajalt kehtestavad nad uusi õigekeelsusereegleid, nii nagu nende kõhutunne seda parajasti ette kirjutab. Selline värk maksumaksja raha eest peaks kohe ära lõppema.”
***
Selle kohta ei oska öelda muud kui: no comments, eksole.
Muud polegi rohkem öelda.
Cheers!
***
tige on aga keelekorraldajate peale väga tige, arvates, et kolmel-neljal isehakanud keelejumalal pole mingit õigust kirjutada miljonile eestlasele ette, kuidas nad keelt tohivad või ei tohi kasutada.
“Ammugi mitte selle alusel määrata inimeste saatust, näiteks seda, kes tohib saada kõrgharidust või kes tuleb sellest õigusest ilma jätta, isegi kui ta sooviks õppida aineid, millel eesti keele ja kirjandusega midagi pistmist pole,” lisab tige. “Pealegi on jumalate meel muutlik ja aeg-ajalt kehtestavad nad uusi õigekeelsusereegleid, nii nagu nende kõhutunne seda parajasti ette kirjutab. Selline värk maksumaksja raha eest peaks kohe ära lõppema.”
***
Selle kohta ei oska öelda muud kui: no comments, eksole.
Muud polegi rohkem öelda.
Cheers!
Saturday, March 13, 2010
dance: emotion in motion.
Ehk...
tantsimine ruulib. Vahelduseks midagi muud seltskonnatantsule.
Ja Diversity.
Vaatasin nüüd veel ära filmi "Save the last dance 2", ja niivõrd hea stseen ja lugu:
(okei, millegipärast näitab mul brauser vaid poolt sellest videost, justkui teine pool oleks kusagil 'ääre taga', aga noh: alati saab topeltklõpsu teha ja youtube'i aknas vaadata!)
Muuseas kui keegi peaks kusagilt mingi valemiga selle laulu "You got my love" (by Francci) mp3 versiooni leidma, siis ma oleks väääääga tänulik, sest olen sellest laulust sõltuvuses... esimesest hetkest, mil seda stseeni seal filmis nägin!!!
Jah, ja eileõhtune tantsutrenn oli taaskord super!:)
tantsimine ruulib. Vahelduseks midagi muud seltskonnatantsule.
Ja Diversity.
Vaatasin nüüd veel ära filmi "Save the last dance 2", ja niivõrd hea stseen ja lugu:
(okei, millegipärast näitab mul brauser vaid poolt sellest videost, justkui teine pool oleks kusagil 'ääre taga', aga noh: alati saab topeltklõpsu teha ja youtube'i aknas vaadata!)
Muuseas kui keegi peaks kusagilt mingi valemiga selle laulu "You got my love" (by Francci) mp3 versiooni leidma, siis ma oleks väääääga tänulik, sest olen sellest laulust sõltuvuses... esimesest hetkest, mil seda stseeni seal filmis nägin!!!
Jah, ja eileõhtune tantsutrenn oli taaskord super!:)
Tuesday, March 9, 2010
***
üks metsaline. arvas, et
on tsiviliseeritud ja läks
kaubanduskeskusesse.
ostis uued kõrva- ja nina-
rõngad. pidavat olema
moodsamad. ilusamad.
jõudis koju. ja naine ei
suutnud ära imestada.
on tsiviliseeritud ja läks
kaubanduskeskusesse.
ostis uued kõrva- ja nina-
rõngad. pidavat olema
moodsamad. ilusamad.
jõudis koju. ja naine ei
suutnud ära imestada.
Friday, March 5, 2010
get the point? good, let's dance!
Nii, hommiku mõnevõrra halb uudis: lõputöö peab üldjoontes olema valmis juba 19ndaks aprilliks!
Nojah. No comments, eksole. Nüüd ei aita enam "peaKS" kirjutama, vaid PEAB kirjutama. Ja pühapäeval olen tubli, sest ise lubasin hr Viigile, et järgmise nädala algusel/alguseks saadan talle järgmise jupi!
Mõnusalt närvekõditav-vajalik-enesekiusamisest-läbiimbunud-motivaator! Jee!
Ehkki kui joone peale saada, on vahva kirjutada, kuid millegipärast on mul siiani sellega mingi blokk. Ilmselt stiilis: "nii, nüüd hakkan kirjutama, page 5 of 30, 25 lk to go, eksole":D
Ja teine asi:
See oli vägev! Ja hetkel mul polegi muid sõnu, sest elan veel endiselt selle sees... Jene on super!
Muusika. Sammud. Sujuvalt, ja ehkki polnud just kergete killast, siis ühel hetkel tuli asi justkui iseenesest...
Ja muuhulgas nt hetked, kus Jene ütles, et:
nii, jalutage nüüd minu juurde... ja siis tagasi. Nii nagu iga päev jalutate.
Jalutasime.
Nii, aga nüüd pange sellesse jalutamisse iseloomu (attitude); sellist iseloomu, millist iganes heaks arvate (ja tõi mõned vahvad näited).
Nii, ja nüüd tehke sama moodi, aga muusikasse!
See oli lihtsalt super. Ja justnimelt meeldis see, et tegu polnud tuima trenniga-sammude õppimisega, vaid justnimelt... rõhutas Jene muusika tunnetamist, ja alustades lihtsamast, liikusid sammud justkui iseenesest keerukamate poole.
Jne.
See on vahva kui reedeses päevas leidub midagi sellist nagu täna. Tund ja pool peale loengut, ja hoopis teine maailm ootamas, teistsugune maailm... DanceAct tantsustuudios!
***
Ahjaa, fenomenoloogia loeng oli seekord jubehea. Tegime plaani, mille põhjal hakata läbi viimane fenomenoloogilist intervjuud. Niisiis pean järgmise nädala jooksul koolist enda erialalt ühe intervjueeritava leidma... kellelt küsida mõningaid sürre, kuid samas vägagi häid ja huvitavaid küsimusi.
Aga see selleks. See ühest maailmast teise sattumine oli praegu liialt järsk ja mõjuv, et siin mõistlikku juttu kirjutada. Nagu Alain de Botton oma "Armunu esseedes" kirjutas: filosoof tantsupõrandal pole filosoof! (või midagi sarnast, igaljuhul mõte oli see!) (ps: mitte, et ma end filosoofiks tituleeriks vms:D)
Keegi, kes on lisaks laulmisele ka samakaua tantsinud, ja ta teeb seda hästi (nt al 1.05-...(Y)):
Nojah. No comments, eksole. Nüüd ei aita enam "peaKS" kirjutama, vaid PEAB kirjutama. Ja pühapäeval olen tubli, sest ise lubasin hr Viigile, et järgmise nädala algusel/alguseks saadan talle järgmise jupi!
Mõnusalt närvekõditav-vajalik-enesekiusamisest-läbiimbunud-motivaator! Jee!
Ehkki kui joone peale saada, on vahva kirjutada, kuid millegipärast on mul siiani sellega mingi blokk. Ilmselt stiilis: "nii, nüüd hakkan kirjutama, page 5 of 30, 25 lk to go, eksole":D
Ja teine asi:
See oli vägev! Ja hetkel mul polegi muid sõnu, sest elan veel endiselt selle sees... Jene on super!
Muusika. Sammud. Sujuvalt, ja ehkki polnud just kergete killast, siis ühel hetkel tuli asi justkui iseenesest...
Ja muuhulgas nt hetked, kus Jene ütles, et:
nii, jalutage nüüd minu juurde... ja siis tagasi. Nii nagu iga päev jalutate.
Jalutasime.
Nii, aga nüüd pange sellesse jalutamisse iseloomu (attitude); sellist iseloomu, millist iganes heaks arvate (ja tõi mõned vahvad näited).
Nii, ja nüüd tehke sama moodi, aga muusikasse!
See oli lihtsalt super. Ja justnimelt meeldis see, et tegu polnud tuima trenniga-sammude õppimisega, vaid justnimelt... rõhutas Jene muusika tunnetamist, ja alustades lihtsamast, liikusid sammud justkui iseenesest keerukamate poole.
Jne.
See on vahva kui reedeses päevas leidub midagi sellist nagu täna. Tund ja pool peale loengut, ja hoopis teine maailm ootamas, teistsugune maailm... DanceAct tantsustuudios!
***
Ahjaa, fenomenoloogia loeng oli seekord jubehea. Tegime plaani, mille põhjal hakata läbi viimane fenomenoloogilist intervjuud. Niisiis pean järgmise nädala jooksul koolist enda erialalt ühe intervjueeritava leidma... kellelt küsida mõningaid sürre, kuid samas vägagi häid ja huvitavaid küsimusi.
Aga see selleks. See ühest maailmast teise sattumine oli praegu liialt järsk ja mõjuv, et siin mõistlikku juttu kirjutada. Nagu Alain de Botton oma "Armunu esseedes" kirjutas: filosoof tantsupõrandal pole filosoof! (või midagi sarnast, igaljuhul mõte oli see!) (ps: mitte, et ma end filosoofiks tituleeriks vms:D)
Keegi, kes on lisaks laulmisele ka samakaua tantsinud, ja ta teeb seda hästi (nt al 1.05-...(Y)):
Antikristlane!
Okei, ennist ütlesin, et mul religioossetest teemadest mõneks ajaks siiber, kuid see on minu arvates liialt liiga sürr ja samal ajal liiga eluline, millele äsja sattusin.
Orkutis on kristlastel kommuun nimega "Ban Anti Christian Communities" (lingi avamiseks peab teatavasti olema liige;)).
Kommuuni kirjeldus on järgmine:
Hey Friends, this is a community to fight against the anti Christian communities and profiles. Please be helpful to submit the anti Christian links and report them as "abuse". We can have them deleted.
This is a peaceful community like our religion, so please do not abuse others and create fights.
Praise the Lord and God Bless you!
***
Nii, ja keegi hr BVG tegi kommuuni järneva teema:
How is this community peaceful in any way??
Hey Friends, this is a community to fight against the anti Christian communities and profiles. Please be helpful to submit the anti Christian links and report them as "abuse". We can have them deleted.
Is this not an outright offensive action against people who have freedom of expression simply because your views differ from theirs?? Everyone is entitled to their views, whether you like it or not.
If people do not like what others say, is it so difficult to ignore them?
Are you not being dishonest by reporting communities that do not follow your belief as an abuse?
This is a peaceful community like our religion, so please do not abuse others and create fights.
How is this community in any way peaceful? Maintaining peace in the community does not make one peaceful. It also has to maintain a non aggressive stance against another community even though you may not agree with them, as long as they do not entice you to react aggressively.
But this is just my opinion. I do not know why my request was accepted in this community. I do not in any way agree with the activities in this community. AND i do not share your delusion.
Xavier~God is
A community should not display material, or be used for activity, that is hateful or offensive based on race, ethnicity, national origin, religion, gender, or sexual orientation.
http://help.orkut.com/support/bin/answer.py?answer=16198
Xavier~God is
And I already told you that and what it means to me.
BVG
A community should not display material, or be used for activity, that is hateful or offensive based on race, ethnicity, national origin, religion, gender, or sexual orientation.
And by posting other communities as abuse isn't this community also exhibiting offensive action based on another communities religious stand? The same thing that is prohibited by this rule you bring up? how is it that you breaking this rule any different?
Alex
Mr. BVG, i believe, Xavier has answered ur question. Anyways, as u have clearly mentioned u have no motive in being a member of this community, keep ur views for urself and dont join communities u r not interested in. U will be removed from this community now.
***
Nojah, mis siin ikka kommenteerida, eksole. Liigagi selge.
***
Noh, ja siis on seal kommuunis (teema all "please Report Abuse!!!!") antud linke mõningatele kommuunidele, näiteks üks variant:
CHRISTIAN MISSIONARY TERRORIST
Kirjeldus:
THIS COMMUNITY IS A RESPONSE TO THE ANTI-INDIA PROPAGANDA OF CHRISTIAN MISSIONARRIES AND ROMAN CATHOLIC TERRORISTS WHO ARE KILLING INNOCENT INDIANS IN THE NAME OF LORD[SOMETIMES POPE].
(jne, tõin ära vaid esimesed read)
...ja siis tüüpvastus on selline:
kasutaja 'suvaline kristlane'
congrats each and every members in this community,
most of the reported communities are deleted,
i expect all ur combined effort in future too,
praise to the Lord Jesus Christ.
***
Ja minu arvates enamus usklikke on ühel või teisel viisil justnimelt sellise käitumisega.
Okei, mitte kõik, kõik ei ole sellised; ja ka sealses kommuunis vaid 89 liiget (ehkki säärase 'report abuse' kohta ilmselt üsna toimekalt-palju). Selles mõttes ma ei taha üldistada ja arvan, et ka paljud-paljud kristlased peaksid ja peavad seda tobedaks, aga samas olen säärast silmakirjalikkust kohanud... mitte just vähe: vähemalt mingil tasandil, kasvõi pisidetailides, mis muidu võivad jääda märkamatuks, sest nad on juba niivõrd harjumuspärased.
Ega's ilma-asjata seda religiooni silmakirjalikuks ei peeta.
Millegipärast peetakse nt seda normaalseks, et keegi kuulutab oma usku, kuid seda ebanormaalseks või halvustavaks kui keegi kuulutab oma ateismi (või isegi lihtsalt on ateistlik, ilma kuulutamata). Miks? Kas seepärast, et esimesel juhul 'langeb vastutus jumalale', ja teisel juhul on see puhtalt inimese enda valik?
Kuid juhul kui jumalat pole olemas, siis: kumb käitumisviis on tegelikult sallivam?
Sallimine sallimiseks, aga minu arvates ei tohiks üldse keskenduda sellele, mida teised teevad või tegemata jätavad, vaid 'tegeleda oma asjadega ja nõnda, et sellega teisi ei ohusta'.
Nojah, ma ise nii ei käitu, sest olen üha enam 'antikristlikult' meelestatud, aga ma julgeks vabanduseks tuua, et see on seetõttu, et minuga on käitutud vastavalt ja nõnda püüan ka mina kaitsta oma seisukohta 'nende' eest.
Pealegi kirjutan ma seda siin oma blogis ega hüüa üle tänava rahvale ega kirjuta mingit eriti põhjalikku artiklit lehes, ehkki, jällegi:
kui usklikud pikalt-laialt oma religiooni kuulutavad, miks ei võiks sama moodi ateismi kuulutada!?
Ma leian, et võib. Aga... teisalt jällegi ei näe ma sel n-ö kreatiivset jõudu: pigem tegeleda sellega, mis endale meelepärane, mitte keskenduda sellele, mida keegi teine teeb või tegemata jätab. Mitte egoismist, vaid justnimelt vastupidi: inimene peaks keskenduma heale-positiivsele, loomisele, arenemisele, mitte laimamisele, lõhkumisele jne.
Aga jah, eks inimesi on igasuguseid; ja ka kristlikust maailmast leidub näiteid seinast-seina, nii poolt kui vastu jne jne (millegipärast on mul olnud 'õnn' 99% vaid üht varianti kohata, aga noh)...
olgu veel täpsustusena öeldud, et minu arvates ei tohiks ateismi vastandada religioossusele: usklikud ise on teatud mõttes loonud "ateismi" mõiste, et end teistest ja teisi endast eristada. Ma ütleks, et ateism on pigem neutraalne-salliv positsioon (kõik ei pea ilmtingimata midagi uskuma), vastandumine tekib üksnes siis kui nn ateismi ärgitatakse usklikele vastanduma, ja ärgitajad kipuvad olema justnimelt usklikud. Seetõttu ka minu siinne teema kui reaktsioon. Kui kristlased ei materdaks minu arvates õigustatud kriitikat, ega oleks muul viisil silmakirjalikud, siis poleks ka seda postitust.
Leian, et salliv-ateist üldjuhul ei lähe kunagi oma uskmatust propageerima, teeb seda vaid siis kui talle hakatakse tema 'uskmatust' ette heitma. Ja sel etteheitmisel on pikk-pikk ajalugu...
Teisalt jällegi: kahtlemata on palju-palju 'normaalseid' kristlasi või üldse religioosseid inimesi, kes ei käi oma usuga teistele peale jne, minu jaoks on see harv (ja peaaegu olematu) nähtus, kuid ma arvan, et kindlasti neid leiduks palju-palju... sedalaadi headuse 'halb külg' on see, et see jääb tihtipeale nähtamatuks, sest ta ei kuuluta ega levita end nõnda nagu too agressiivsem pool. Selles mõttes leian, et parem-targem oleks olnud ka see postitus siin kirjutamata jätta... aga lihtsalt tahtsin enda jaoks seda absurdset-sürri kommuuni arutelu säilitada.
Jne, blablabla...
***
Noh, uurisin, et mis põhimõttel see "report abuse" siis kehtib ja tegin järgneva sammu:
How is this community peaceful in any way, when description says:
"Hey Friends, this is a community to FIGHT against the anti Christian communities and profiles." (and so on...)
If I am for example a budist, hinduist, an atheist etc, it doesn't mean that I am 'anti christian'.
I think a community should be based on love in one's own beliefs, but not on hate on others (dis)beliefs. This christian community is obviously based on hate and "posting content which expresses hate against a group of people based on their religion".
(kuigi kui seda peaks vastava religiooni esindaja lugema, siis tõenäoliselt on kristlased siinkohal 'seadustest üle'... aga eks näis...)
***
Okei, peace!
:)
(nüüd on mul sellest teemast tõesti siiber! vähemalt mõneks ajaks. nii et palun: ärge räägike mulle midagi religioonist!:D)
Orkutis on kristlastel kommuun nimega "Ban Anti Christian Communities" (lingi avamiseks peab teatavasti olema liige;)).
Kommuuni kirjeldus on järgmine:
Hey Friends, this is a community to fight against the anti Christian communities and profiles. Please be helpful to submit the anti Christian links and report them as "abuse". We can have them deleted.
This is a peaceful community like our religion, so please do not abuse others and create fights.
Praise the Lord and God Bless you!
***
Nii, ja keegi hr BVG tegi kommuuni järneva teema:
How is this community peaceful in any way??
Hey Friends, this is a community to fight against the anti Christian communities and profiles. Please be helpful to submit the anti Christian links and report them as "abuse". We can have them deleted.
Is this not an outright offensive action against people who have freedom of expression simply because your views differ from theirs?? Everyone is entitled to their views, whether you like it or not.
If people do not like what others say, is it so difficult to ignore them?
Are you not being dishonest by reporting communities that do not follow your belief as an abuse?
This is a peaceful community like our religion, so please do not abuse others and create fights.
How is this community in any way peaceful? Maintaining peace in the community does not make one peaceful. It also has to maintain a non aggressive stance against another community even though you may not agree with them, as long as they do not entice you to react aggressively.
But this is just my opinion. I do not know why my request was accepted in this community. I do not in any way agree with the activities in this community. AND i do not share your delusion.
Xavier~God is
A community should not display material, or be used for activity, that is hateful or offensive based on race, ethnicity, national origin, religion, gender, or sexual orientation.
http://help.orkut.com/support/bin/answer.py?answer=16198
Xavier~God is
And I already told you that and what it means to me.
BVG
A community should not display material, or be used for activity, that is hateful or offensive based on race, ethnicity, national origin, religion, gender, or sexual orientation.
And by posting other communities as abuse isn't this community also exhibiting offensive action based on another communities religious stand? The same thing that is prohibited by this rule you bring up? how is it that you breaking this rule any different?
Alex
Mr. BVG, i believe, Xavier has answered ur question. Anyways, as u have clearly mentioned u have no motive in being a member of this community, keep ur views for urself and dont join communities u r not interested in. U will be removed from this community now.
***
Nojah, mis siin ikka kommenteerida, eksole. Liigagi selge.
***
Noh, ja siis on seal kommuunis (teema all "please Report Abuse!!!!") antud linke mõningatele kommuunidele, näiteks üks variant:
CHRISTIAN MISSIONARY TERRORIST
Kirjeldus:
THIS COMMUNITY IS A RESPONSE TO THE ANTI-INDIA PROPAGANDA OF CHRISTIAN MISSIONARRIES AND ROMAN CATHOLIC TERRORISTS WHO ARE KILLING INNOCENT INDIANS IN THE NAME OF LORD[SOMETIMES POPE].
(jne, tõin ära vaid esimesed read)
...ja siis tüüpvastus on selline:
kasutaja 'suvaline kristlane'
congrats each and every members in this community,
most of the reported communities are deleted,
i expect all ur combined effort in future too,
praise to the Lord Jesus Christ.
***
Ja minu arvates enamus usklikke on ühel või teisel viisil justnimelt sellise käitumisega.
Okei, mitte kõik, kõik ei ole sellised; ja ka sealses kommuunis vaid 89 liiget (ehkki säärase 'report abuse' kohta ilmselt üsna toimekalt-palju). Selles mõttes ma ei taha üldistada ja arvan, et ka paljud-paljud kristlased peaksid ja peavad seda tobedaks, aga samas olen säärast silmakirjalikkust kohanud... mitte just vähe: vähemalt mingil tasandil, kasvõi pisidetailides, mis muidu võivad jääda märkamatuks, sest nad on juba niivõrd harjumuspärased.
Ega's ilma-asjata seda religiooni silmakirjalikuks ei peeta.
Millegipärast peetakse nt seda normaalseks, et keegi kuulutab oma usku, kuid seda ebanormaalseks või halvustavaks kui keegi kuulutab oma ateismi (või isegi lihtsalt on ateistlik, ilma kuulutamata). Miks? Kas seepärast, et esimesel juhul 'langeb vastutus jumalale', ja teisel juhul on see puhtalt inimese enda valik?
Kuid juhul kui jumalat pole olemas, siis: kumb käitumisviis on tegelikult sallivam?
Sallimine sallimiseks, aga minu arvates ei tohiks üldse keskenduda sellele, mida teised teevad või tegemata jätavad, vaid 'tegeleda oma asjadega ja nõnda, et sellega teisi ei ohusta'.
Nojah, ma ise nii ei käitu, sest olen üha enam 'antikristlikult' meelestatud, aga ma julgeks vabanduseks tuua, et see on seetõttu, et minuga on käitutud vastavalt ja nõnda püüan ka mina kaitsta oma seisukohta 'nende' eest.
Pealegi kirjutan ma seda siin oma blogis ega hüüa üle tänava rahvale ega kirjuta mingit eriti põhjalikku artiklit lehes, ehkki, jällegi:
kui usklikud pikalt-laialt oma religiooni kuulutavad, miks ei võiks sama moodi ateismi kuulutada!?
Ma leian, et võib. Aga... teisalt jällegi ei näe ma sel n-ö kreatiivset jõudu: pigem tegeleda sellega, mis endale meelepärane, mitte keskenduda sellele, mida keegi teine teeb või tegemata jätab. Mitte egoismist, vaid justnimelt vastupidi: inimene peaks keskenduma heale-positiivsele, loomisele, arenemisele, mitte laimamisele, lõhkumisele jne.
Aga jah, eks inimesi on igasuguseid; ja ka kristlikust maailmast leidub näiteid seinast-seina, nii poolt kui vastu jne jne (millegipärast on mul olnud 'õnn' 99% vaid üht varianti kohata, aga noh)...
olgu veel täpsustusena öeldud, et minu arvates ei tohiks ateismi vastandada religioossusele: usklikud ise on teatud mõttes loonud "ateismi" mõiste, et end teistest ja teisi endast eristada. Ma ütleks, et ateism on pigem neutraalne-salliv positsioon (kõik ei pea ilmtingimata midagi uskuma), vastandumine tekib üksnes siis kui nn ateismi ärgitatakse usklikele vastanduma, ja ärgitajad kipuvad olema justnimelt usklikud. Seetõttu ka minu siinne teema kui reaktsioon. Kui kristlased ei materdaks minu arvates õigustatud kriitikat, ega oleks muul viisil silmakirjalikud, siis poleks ka seda postitust.
Leian, et salliv-ateist üldjuhul ei lähe kunagi oma uskmatust propageerima, teeb seda vaid siis kui talle hakatakse tema 'uskmatust' ette heitma. Ja sel etteheitmisel on pikk-pikk ajalugu...
Teisalt jällegi: kahtlemata on palju-palju 'normaalseid' kristlasi või üldse religioosseid inimesi, kes ei käi oma usuga teistele peale jne, minu jaoks on see harv (ja peaaegu olematu) nähtus, kuid ma arvan, et kindlasti neid leiduks palju-palju... sedalaadi headuse 'halb külg' on see, et see jääb tihtipeale nähtamatuks, sest ta ei kuuluta ega levita end nõnda nagu too agressiivsem pool. Selles mõttes leian, et parem-targem oleks olnud ka see postitus siin kirjutamata jätta... aga lihtsalt tahtsin enda jaoks seda absurdset-sürri kommuuni arutelu säilitada.
Jne, blablabla...
***
Noh, uurisin, et mis põhimõttel see "report abuse" siis kehtib ja tegin järgneva sammu:
How is this community peaceful in any way, when description says:
"Hey Friends, this is a community to FIGHT against the anti Christian communities and profiles." (and so on...)
If I am for example a budist, hinduist, an atheist etc, it doesn't mean that I am 'anti christian'.
I think a community should be based on love in one's own beliefs, but not on hate on others (dis)beliefs. This christian community is obviously based on hate and "posting content which expresses hate against a group of people based on their religion".
(kuigi kui seda peaks vastava religiooni esindaja lugema, siis tõenäoliselt on kristlased siinkohal 'seadustest üle'... aga eks näis...)
***
Okei, peace!
:)
(nüüd on mul sellest teemast tõesti siiber! vähemalt mõneks ajaks. nii et palun: ärge räägike mulle midagi religioonist!:D)
Thursday, March 4, 2010
I have a dream...
Öösel vastu tänast sai ära vaadatud Lars von Trieri "Antikristus".
(et videot ei saa siia otse panna, siis link küllalt heale treilerile)
Ei oskagi selle filmi kohta midagi kosta. Sürr, ja hea. Mõlemat. Ja üldiselt... üks lemmikuid. Kasvõi kogu see maailm, mida hr Trieril õnnestus edasi anda. Ütleks, et puhas kunst!
See on film, mida kipub uuesti vaatama... mitte küll kohe, aga siiski. Ja võib-olla hoopis teise pilguga.
Sealne sürr maailm ei tundunud mitte kunstlik või "meelega segaselt tehtud", vaid pigem ühelt poolt loomulik ja teisalt... kui ka midagi selgusetuks jäi, siis annab see niivõrd palju tõlgendusvõimalusi, et vaataja saab endale sobivaima valida. Ehkki filmi vaadates ei jäänud muljet, et autor meelega oleks tahtnud otsi lahti jätta... kuigi ta seda vist siiski tegi.
***
Ja hetkel... olen suht väsinud. Tulin taaskord tantsimast. Homme tantsima teisi tantse, mis on väga vahva vaheldus ja ootan seda hea meelega! Seda enam, et reeeedene päev!
Enne veel vaja veidi kooliasju teha. Kättevõtmise asi, sest enamus juba varem valmis tehtud.
***
I have a dream...
Taaskord üks pealtnäha utoopiline, kuid samas minu arvates täiesti teostatav unistus. Ja see unistus on mul juba üsna kaua aega olnud, alguse sai umbes 2-3 aastat tagasi, kuid on üha selgemaid mõõtmeid võtnud... ja olen sellest ka varem kirjutanud: mu unistus on kunagi film teha!
Loomulikult mitte film filmi pärast, vaid nagu olen vist ka varem kirjutanud, siis minu arvates on film üks täiuslikumaid kunstivorme...; mõnda aega olin vaimustuses ennekõike fotograafiast, kuid mida rohkem filme vaatan ja mida rohkem mõtlen, et kuidas ja mil viisil ja mis sõnumi ja eesmärgiga (jne jne) nad on tehtud, siis seda rohkem avastan filmimaailma mõjusid... - justkui tegu oleks liikuvate fotodega, kuhu saab lisada veel ka heli. Fantast, kas pole!?
Ja et ma siiralt naudin kõikvõimalikku loomingulist tegevust, siis... ma kujutan ette, et filmimaailmast võiks see saadud nauding olla kõige parem. Olen seda veidi ka kogenud, ja muidugi pole seda raske ette kujutada.
Ja noh... eks näis mida tulevik toob. Eile nt sobrasin taas BFMi kodulehel. Ei saa kuidagi, ja ei tahagi saada, sellest ideest üle ega ümber, et ehk kunagi... olgu see siis 5-10-20-ne aasta pärast... ja mingis mõttes käib läbi huvi see protsess juba praegu.
Panna kirja mõtteid stseenidest (siiani u 1 lk filmiideid, hehe)... ja noh, see kõik pole minu arvates midagi sellist, et "ma nüüd võtan ette ja teen", vaid pigem tuleb see loomulikult. Kasvõi filme vaadates ei saa enam muidu kui paratamatult mõtlen, et mis miks mingi stseeni heaks teeb... aeg-ajalt loen sedalaadi kirjandust jne.
Vahva.
I have a dream...
:)
(et videot ei saa siia otse panna, siis link küllalt heale treilerile)
Ei oskagi selle filmi kohta midagi kosta. Sürr, ja hea. Mõlemat. Ja üldiselt... üks lemmikuid. Kasvõi kogu see maailm, mida hr Trieril õnnestus edasi anda. Ütleks, et puhas kunst!
See on film, mida kipub uuesti vaatama... mitte küll kohe, aga siiski. Ja võib-olla hoopis teise pilguga.
Sealne sürr maailm ei tundunud mitte kunstlik või "meelega segaselt tehtud", vaid pigem ühelt poolt loomulik ja teisalt... kui ka midagi selgusetuks jäi, siis annab see niivõrd palju tõlgendusvõimalusi, et vaataja saab endale sobivaima valida. Ehkki filmi vaadates ei jäänud muljet, et autor meelega oleks tahtnud otsi lahti jätta... kuigi ta seda vist siiski tegi.
***
Ja hetkel... olen suht väsinud. Tulin taaskord tantsimast. Homme tantsima teisi tantse, mis on väga vahva vaheldus ja ootan seda hea meelega! Seda enam, et reeeedene päev!
Enne veel vaja veidi kooliasju teha. Kättevõtmise asi, sest enamus juba varem valmis tehtud.
***
I have a dream...
Taaskord üks pealtnäha utoopiline, kuid samas minu arvates täiesti teostatav unistus. Ja see unistus on mul juba üsna kaua aega olnud, alguse sai umbes 2-3 aastat tagasi, kuid on üha selgemaid mõõtmeid võtnud... ja olen sellest ka varem kirjutanud: mu unistus on kunagi film teha!
Loomulikult mitte film filmi pärast, vaid nagu olen vist ka varem kirjutanud, siis minu arvates on film üks täiuslikumaid kunstivorme...; mõnda aega olin vaimustuses ennekõike fotograafiast, kuid mida rohkem filme vaatan ja mida rohkem mõtlen, et kuidas ja mil viisil ja mis sõnumi ja eesmärgiga (jne jne) nad on tehtud, siis seda rohkem avastan filmimaailma mõjusid... - justkui tegu oleks liikuvate fotodega, kuhu saab lisada veel ka heli. Fantast, kas pole!?
Ja et ma siiralt naudin kõikvõimalikku loomingulist tegevust, siis... ma kujutan ette, et filmimaailmast võiks see saadud nauding olla kõige parem. Olen seda veidi ka kogenud, ja muidugi pole seda raske ette kujutada.
Ja noh... eks näis mida tulevik toob. Eile nt sobrasin taas BFMi kodulehel. Ei saa kuidagi, ja ei tahagi saada, sellest ideest üle ega ümber, et ehk kunagi... olgu see siis 5-10-20-ne aasta pärast... ja mingis mõttes käib läbi huvi see protsess juba praegu.
Panna kirja mõtteid stseenidest (siiani u 1 lk filmiideid, hehe)... ja noh, see kõik pole minu arvates midagi sellist, et "ma nüüd võtan ette ja teen", vaid pigem tuleb see loomulikult. Kasvõi filme vaadates ei saa enam muidu kui paratamatult mõtlen, et mis miks mingi stseeni heaks teeb... aeg-ajalt loen sedalaadi kirjandust jne.
Vahva.
I have a dream...
:)
Niisiis, olen tahtnud siia juba tükk aega kirjutada, kuid koguaeg lükkus edasi.
Sain vahepeal tolle kristlasega kokku ja vestlus oli positiivses mõttes oodatav ja läks nii nagu läks: kumbki jäi oma arvamusele. Vähemalt mulle tundus, et ta kuulas huviga mu argumente ja mõtles kaasa. Vastuargument oli muidugi üks: see on tõde, sest mina usun seda tõde olevat. Noh, seda võib igaüks oma religiooni kohta väita, seda talle ka ütlesin, ja ümber nurga jõudsime jälle samasse kohta tagasi.
Muud vähegi argumenteeritud põhjendust üldiselt ei leidunud. Pluss üks tähelepanek: mulle jäi mulje, et ta ei uskunud, et inimene võiks isetult-altruistlikult ka ilma religioonita käituda; siinkohal arvan mina, et ateistlik tegutsemine ilma 'lubaduseta pääseda paradiisi' on hulga eetilisem-moraalsem kui sama käitumine religioossest vaatepunktist.
Mnjah. Paljud religioossed inimesed näivat olevad endast väga heal arvamusel ja maailmast võrdlemisi halval arvamusel. Klapib.
Aga okei, see selleks. Mul on nüüd mõneks ajaks igasugusest religiooniteemast suht isu täis.
Sain vahepeal tolle kristlasega kokku ja vestlus oli positiivses mõttes oodatav ja läks nii nagu läks: kumbki jäi oma arvamusele. Vähemalt mulle tundus, et ta kuulas huviga mu argumente ja mõtles kaasa. Vastuargument oli muidugi üks: see on tõde, sest mina usun seda tõde olevat. Noh, seda võib igaüks oma religiooni kohta väita, seda talle ka ütlesin, ja ümber nurga jõudsime jälle samasse kohta tagasi.
Muud vähegi argumenteeritud põhjendust üldiselt ei leidunud. Pluss üks tähelepanek: mulle jäi mulje, et ta ei uskunud, et inimene võiks isetult-altruistlikult ka ilma religioonita käituda; siinkohal arvan mina, et ateistlik tegutsemine ilma 'lubaduseta pääseda paradiisi' on hulga eetilisem-moraalsem kui sama käitumine religioossest vaatepunktist.
Mnjah. Paljud religioossed inimesed näivat olevad endast väga heal arvamusel ja maailmast võrdlemisi halval arvamusel. Klapib.
Aga okei, see selleks. Mul on nüüd mõneks ajaks igasugusest religiooniteemast suht isu täis.
Tuesday, March 2, 2010
kirjutamisest...
tahaks kirjutada! midagigi.
teate ju seda tunnet, mil kujutate ette näiteks üht ilusat suvepäeva, mil teil on terve päev vaba, või suisa mitu päeva vaba, või kasvõi kogu suvi vaba; te lähete ja istute kusagile parki, võtate mõned raamatud ja luulekogud kaasa ja loete... ja loete ja loete ja loete, ja vaatate vahepeal ümbrust ja siis loete edasi. kirja tähed olekskid ka justkui hoopis teise lõhnaga. ja raamatu lehed kergemad kui nt kodus olles neid lugedes. või ka raskemad, - kuidas võtta. aga kuidagi... paremad.
ja siis, mõtlemata kas see on hea või halb, loetav või loetamatu, justkui iseenesest panete ka ise mingeid sõnu kirja. kasvõi kõige lihtsamaid. sõnad lihtsalt tulevad.
vat sellist hetke ootan!
kuid... praegu jääb see vaid ootuseks, sest väljas on talv ja lisaks kõigele muule on üsna palju ringisebimist. ainsaks kirjutamise takistuseks on muidugi too viimatimainitud asjaolu.
igaljuhul:
ostsin eile 10 krooni eest hr Ülar Ploomi luulekogu. täitsa loetav!
ja sealt ka need mõtted!
ü.p. inspireeris, kui nii võib öelda:)
teate ju seda tunnet, mil kujutate ette näiteks üht ilusat suvepäeva, mil teil on terve päev vaba, või suisa mitu päeva vaba, või kasvõi kogu suvi vaba; te lähete ja istute kusagile parki, võtate mõned raamatud ja luulekogud kaasa ja loete... ja loete ja loete ja loete, ja vaatate vahepeal ümbrust ja siis loete edasi. kirja tähed olekskid ka justkui hoopis teise lõhnaga. ja raamatu lehed kergemad kui nt kodus olles neid lugedes. või ka raskemad, - kuidas võtta. aga kuidagi... paremad.
ja siis, mõtlemata kas see on hea või halb, loetav või loetamatu, justkui iseenesest panete ka ise mingeid sõnu kirja. kasvõi kõige lihtsamaid. sõnad lihtsalt tulevad.
vat sellist hetke ootan!
kuid... praegu jääb see vaid ootuseks, sest väljas on talv ja lisaks kõigele muule on üsna palju ringisebimist. ainsaks kirjutamise takistuseks on muidugi too viimatimainitud asjaolu.
igaljuhul:
ostsin eile 10 krooni eest hr Ülar Ploomi luulekogu. täitsa loetav!
ja sealt ka need mõtted!
ü.p. inspireeris, kui nii võib öelda:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
