Nii, natuke eelnevale tekstile lisaks, ja ühtlasi pean mainima, et kuidagi väga hea oli seda kõike kirja panna, ehkki sõnastus ilmselt kohati lodev ja veniv. Seega tahaks ka öelda: kui keegi peaks seda siin lugema, siis soovitaks lõpuni välja lugeda, vastasel juhul jääb asi poolikuks. Ja vähemalt mul endal on tunne, et jõudsin selle jutuga isegi lõpuks kusagile välja:)
Või mis?
Igaljuhul: tahtsin siia kirja panna mõned lisamõtted.
Esiteks ma arvan, et sellist terviklikkust on ülimalt keeruline saavutada. Seda kasvõi sel põhjusel, et selle saavutamine vajab (mulle tundub, et) teadvustamist, sõna otseses mõttes eneseanalüüsi ja reflektsiooni, et ollakse oma tegudest-mõtetest teadlikud. Ja millal inimene nõnda mõtlema hakkab?
Jung hakkas üsna varakult, u 5-6 aastasel kui ma ei eksi. Mina? Hehe, vist 18-20 aasta kanti, enne seda elasin stiilis "eks näis mis homne päev toob" ja väga ei mõelnud, et miks ma midagi teen jne. Mõni ehk ei hakka kunagi nõnda mõtlema; ja võib-olla on isegi õnnelikum, sest eks ka ülemõtlemisega saab ju end korralikult ära eksitada ja ehk suisa vastupidisesse olukorda viia.
See on ühtlasi põhjus miks ma arvan, et need olukorrad on ennekõike meie endi loodud. Me ise saame iseendale luua situatsioone, kus me tunneme end iseendana. Aga mingi alateadlik pagas on meile alati varemalt ette antud. Mingis mõttes teadvustatud käitumisega me ehitame iseendale olemist alla; aga ka teadvustamatuga: siis kui oleme sellega harjunud ja mõtlemegi, et selline peabki olema.
(okei, ma ei tea kui arusaadav see lõik nüüd oli, aga loodetavasti oli)
Seetõttu ma näiteks ei arva, et igaüks peaks ilmtingimata tegelema tantsu või spordiga, et end terviklikuna tunda; eks igaühel on see miski, mis aitab teda kooskõlas hoida, ma ise lihtsalt arvan, et sel peab olema ka mingi kehaline moment. Ka keha vajab tunnetamist, või sellega rahulolu, kui nii võib öelda.
Teise asjana arvan, et iga inimene püüdleb tegelikult umbkaudu millegi sarnase suunas, mida ma eelnevalt kirjeldasin, või vähemalt püüab seda siis kui selleks on vähegi vastavad tingimused. Miguel de Unamuno väitis teoses "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest", et inimest iseloomustab fundamentaalne soov olla surematu. Lugesin seda filosoofia I kursusel ja see on üks põhilisi mõtteid, mis sealt raamatust meelde jäi. Ja säärane tõdemus (nimetagem seda tõdemuseks, eksole) on ju üsna üldlevinud, kasvõi Maslow' püramiidi tipus asetseb kolmnurk nimega "eneseteostuse vajadus" (samas kui kõige all kõige elementaarsemad soovid, mis on ülemistele aluseks)...
Ja mulle tundub, et eks inimene peabki leidma mingi kesktee võimaluste, teadvustatuse ja kõige selle najal, et mil määral tal õnnestub nõnda elada. Surematuse soov ilmneb minu arvates kõige lihtsamini (lihtsamini ei tähenda, et halvemini!) nt religioonis. Igaüks meist tahab ju olla ühel või teisel viisil ühe või teise inimese (aga miks mitte ka looma) jaoks oluline.
Rääkigu mida tahes, aga ma arvan, et keegi meist ei taluks isolatsiooni, eraldatust, hüljatust. Ja kui keegi sellisesse olukorda satub, siis kasutab ta võimalusi, mis parasjagu käepärast: näiteks mõni pühakiri, mis siiski sisaldab ju endas "kellegagi koos olemist". Näiteks.
Mida ma tahan selle jutuga öelda on arvamus, et kõik sõltub inimesest ja olukorrast ning et pealtnäha võib olla kõik väga erinev, kuid tuumik (mulle tundub) on siiski sama: ikka kumab läbi olla surematu, olla keegi.
Varem või hiljem, rohkem või vähem, hakkab inimene seda endale teadvustama, või kui mitte teadvustama sõna otseses mõttes, siis vähemalt õpib ta oma ootusi-lootusi kontrollima. Ja mulle tundub, et see on see hetk, mil inimene hakkab n-ö välja kujunema. Keegi kusagil ütles, et 30-ndatest aastatest on raske inimest muuta. Ma arvan, et see võib ju täitsa tõele vastata, või mis? Sest 30 näib olevat vanus, mil peaks olema n-ö otsus tehtud.
Olgu see otsus milline tahes, pigem alateadlik "elu-meetodi" (või elufilosoofia) valik, mis näib parasjagu sobivaim. Olgu see mingisse (sub)kultuuri kuulumine või eluline hoiak. Mis tahes.
Siit lähtuvalt võiks minu arvates tuua võrdpildi: nt keegi vägivaldne inimene, kes elab oma kahepalgelist elu, on sellega harjunud ega oska enam sellega kusagile poole liikuda;
või keegi (keda ma ei võrdle eelnevaga!), kes tunneb, et tema elu on n-ö paigas ja nii peabki olema (ja ongi);
või keegi, kes nt 30 aastate ringis saab lapse ja lapsest saab tema 'elu mõte';
või keegi, kes hakkab umbes sellest ajast alates allakäigu teed minema, sest ei ole leidnud oma elus sobivat kohta (nt mingil põhjusel n-ö elu hammasrataste vahele jäänud);
või keegi, kes vastupidi: hakkab 30-selt alles elama, olles just siis saavutanud võimalused, et olla 'tema ise'...
- mulle endale näib sedalaadi mõtteviis toimivat.
Kuid mulle tundub, et kui väitsin, et 30 on see piir, mil kõik on justkui paigas, siis tuleb tõmmata ka teine ja sarnane piir, mil kõik alles algab: minu puhul ehk 18-20 aastaselt, Jungil 5-6 aastaselt, mil tal tekkisid "filosoofilised küsimused" või... millal tahes. Nt teisme-eas, mil inimene hakkab rohkem mõtlema ja mil tekivad vastavad kitsaskohad, mis ajendavad teda mõtlema.
Ja ka enda puhul: mul on tunne, et praeguse "pea laiali" elu taga on ju kindlad põhjused, ja suisa tunnetan neid. Mingis mõttes kompenseerin ma varasemat puudujääki. Ja eks inimene ja kultuur ise ningis mõttes loob need, mida keegi saab üldse puudujäägiks nimetada. Soovid tekitatakse ja need millega neid soove või puudujääke võrreldakse, need võrdlused luuakse.
Nt neiu L. L. - tema nähtavasti sai tõuke juba üsna varaselt, juba enne täisikka jõudmist (mulle tundub) olid tal nt lugemise-suhtlemise-elust-osavõtu varal saadud maailmavaade ja teadmised, mida selles eas harva leidub.
Või ka üks teine inimene, keda õpetati teadlikult maailma-asjade vastu huvi tundma ja lapsena olevat ta tohutult tark ja geniaalse mõtlemisega olnud. Eks kõik ju sõltub.
Mina... mind küll kasvatati, kuid ma kasvasin ise. Eks ka sellel omad plussid ja miinused: miinuseks see, et mul pole üldse tore mõelda "kaotsiläinud" ajale, mil ma 'lihtsalt olin'; teisalt aga: võib-olla see 'lihtsalt olemine' oli samuti väga vajalik: kasvõi seetõttu, et mul oli selleks võimalus, mul oli võimalus olla laps, võimalus olla niisama, võimalus olla nõnda, et ei peaks vastama kellegi nõuetele või ootustele.
(see on põhjus, miks ma arvan, et kui lapsed juba noorelt 'hakkavad täiskasvanuks', et ehkki see mingis mõttes valmistab neid eluks ette, siis teiselt poolt läheb kaduma kõik see lapselik inspiratsioon, mäng, vabadus... ja ma arvan, et oma hinnaga)
Ja nüüd... olles puutunud 18-20 aastaselt kokku neiu L. L.-iga, kes oli minu vastand, kuid kes mind justkui senisest minast lahti põrutas, hakkas see kõik järsult muutuma, ja eks ka enne oli mingi alge olemas (see on juba teine teema)...
ning... siin ma nüüd olen. Huvitun enam-vähem kõigest, olles vahepeal justkui kadunud, vahepeal täiel määral olemas, vahepeal segaduses, vahepeal selguses... mul on tunne, et oleksin iseendas justkui mingi vaimse-tuumapommi-energia otsa sattunud, mis ühel või teisel viisil otsib väljapääsu ja mis ongi mina, mis on tegelikult igal inimesel olemas, lihtsalt otsib erinevat väljendust.
Ja nõnda ka need huvialad, piirid, mis kõik äkitselt kordamööda on avanenud ja teed näidanud. Ning sellega seoses: ehkki olen selle üle rõõmus, see avastus on justkui andnud pinnase, millelt alati leida mõtet (nt armastus lugemise, kirjutamise, filosoofiliste-psühholoogiliste vms tekstide vastu), siis teiselt poolt näitab see ka teed, mille kadumist ma paaniliselt kardan. Ja see ongi seotud selle sama eneseteostus-vajadusega.
Olla surematu?
Ma ei tea, kindlasti mitte "mäletage mind"-stiilis, sest olen aru saanud, et inimene on piisavalt keerukas olend, et ta... näiteks sõbrale head tehes ta ei mõtle, et saaks midagi vastu, sest siis pole heategu enam heategu, ometi kui ta vastu ei saa, siis see annab tunda.
Nii ka kõige muuga, ja ma leian, et miski, milles ma saaksin olla mina ise, leida eneseteostus, olekski see sama võimalus selle arengu jätkuks, milleks mul siiani tegelikult väga head võimalused on olnud. Ma tahan õppida, eneseteostusena ehk ühel või teisel viisil kunagi õpetada, ja elada end välja sel samal viisil, mis aitavad eelnenut täiendada (nt tantsimine, kirjutamine, ehk ka fotograafia, film jne jne)...
- ennast ja seda n-ö teadvustades on mul noist praegustest mõtetest raske loobuda. See on justkui midagi, mida ma olen omaks võtnud, teadvustanud, et siis sealt edasi minna ja avastada uusi maid ja valdkondi. Nii nagu inimene, kes on avastanud endas mingi veendumuse, mis on kõige järgneva aluseks, ei saa enam kuidagi taanduda; umbkaudu nõnda tunnen ka mina.
Ja ootan, et kord tuleks aeg, mil need keerulisemad perioodid oleksid läbi ja saaksin muretumalt olla see, kes olen...
- ja eks siis tulevad uued asjad, kuid eks ka siis ole nõnda, et eelmisele trepiastmele enam tagasi astuda ei taha. Mina pole veel astunud, ega tahagi, ega kavatsegi, ja... oluline on siiski see, et minu arvates on igaühel need trepiastmed. Raske on neid leida, väga raske; ja leian end õnnega koos olevat, et enda arvates olen need enda jaoks leidnud. Sest kasvõi kui käisin kunagi nõnda tööl, et juhtus ka 8-tunniseid tööpäevi ja töö polnud just see lemmikut-laadi, siis tundsin, et olen suures pingeseisundis ja üks osa on ärakannatamine... ehkki selle kõrval oli kannatamist arusaadavalt üledomineeriv positiivne pool.
Mis siis veel neist rääkida, kes ongi tolle rutiini sees ja ootavad nädalavahetust, et... mida teha? Telekat vaadata?
Venisin oma jutuga jälle pikaks. Ja ärge saage mu jutust valesti aru, et üks mõtteviis on õige, teine vale, pigem leian, et inimesed peaksid elama ja laksma teistel elada ning teiseks: olema suunatud n-ö kreatiivse-loova-nauditava jõu suunas ja selle poolt.
Minu arvates inimene, kes on 8h päevas tööl ja nädalavahetusel ei oska ka suurt midagi ette võtta, nonde puhul kipub see sära kaduma... ja kui asendub mingi asendustegevusega (nt nagu alkoholinäide eelmises postituses), või millegi muu 'ebasiiraga', siis ei ole hästi...
Muidugi ma ei ütle, et üks töökoht oleks halvem või teine parem, seda kindlasti mitte. Minu jaoks ei ole töö iseenesest üldse määrav, oluline on inimene; ja pealegi on elus palju muud kui töö. Ja isegi kui tööd ei tehta hea meelega vaid tõesti tööna, siis peaks leiduma mõni muu eneseväljendus või vähemalt ei tohiks töö domineerida elu üle või osutuda silmnähtavalt mingitlaadi negatiivseks asjaoluks. Lisaks: kuivõrd meil tihtilugu üldse on valikut, ja kui ka on, siis niisama raske kui raske on noid valikuid tekitada, on neist ju aru saada, et mis kellelegi sobib ja mille taga üldse midagi on.
Mis puutub töösse, siis samuti oleks ju jabur mõelda, et kõik nt pürgiksid mingitlaadi ülima eneseväljenduse poole vms! Oluline on ikkagi isiksus, mitte üks või teine aspekt temas. Vähemalt minu arvates.
Ja endast... kes teab, kas ja kes minustki saab;
igaljuhul on filosoofia õpetanud mind sääraseid mõtteid mõtlema ja olukordi ja inimesi märkama, ma usun, et see on pigem midagi positiivset.
Eks igaüks tahab olla oluline, olla tema ise, leida eneseväljendust, olla tegus, olla sotsiaalne, olla terve...
siis kokkuvõttena retooriline küsimus: kas ma eksin kui leian, et selle ja eelmise postituse mõttekäik võiks ju paika pidada!?
Ja et seda teadvustades võiks soodustada seda, mis viitab iseenda leidmise ja elujanule!?!
:)
No comments:
Post a Comment