elujanu...

Okei, ma ei ole alati happy-happy-joy-joy positiivne, kuid täna tegin enda jaoks ühe avastuse.

Et homme on C. G. Jungi seminar, siis lugesin hommikul veidi Jungi elulugu; päris huvitav oli!
Värvikate näidete varal aitab muuhulgas näidata, kuidas inimpsüühika on teatud mõttes tervik: kui üks pool on tasakaalust väljas, väljendub see kohe kusagil teisel pool või teises aspektis. Antud peatükis rääkis Jung siiski ennekõike oma patsientidest.
Ja eks selle terviklikkuse teadvustamisel on oluline roll (Jungi järgi) n-ö individuatsiooni-protsessis. Ühel või teisel viisil püüab inimene suunata oma "energiat" nõnda, et see ei tekitaks olulisi vastuolusid, kriise ega segadust; ja selleks on oluline teada mida inimene tegelikult tahab.
Mida inimene tegelikult tahab?

Kui teaks, minu arvates on enamus soove-tahteid inimeste endi loodud ja sellist autentset mina pole väga mõtet otsida. Noh, minu isiklik arvamus, minu kui 99%-ateisti ja Lacanliku psühhoanalüüsi pooldaja. Hehe.

Aga kusagilt peaks ühel või teisel ilmnema ja jälile saama olukorrale, kus sa midagi teadvustad ja ühtlasi teadvustad, et see ongi see. Ma arvan, et see ongi see, mida Jung nimetab individuatsiooniprotsessiks: sellele Sellele jälile jõudmine. N-ö alateadlike soovide teadvustamine.
Sest eks ole ju liigagi sagedased olukorrad, kus inimene tegelikult tahab üht, ja et seda varjata, teeb ta hoopis millestki muust selle aseaine, varjates ka iseenda eest tõsiasja, et tegu on teatava enesepettega. Rebane ja viinamarjad, või kuidas selle kohta öeldakse: ei saa, "tegelikult ei tahagi!".
Jne. Eks näiteid on palju, ka seal Jungi elulooraamatus ja psühhoanalüüsis üleüldse ilmneb neid palju, mingis mõttes lõpmatult. Ja nt Lacan arvab, et inimene ongi koguaeg vastuoluline, pingeseisundis, ilma jäänud millestki, mida ta iial kätte ei saa. Mulle tundub, et Jung on selles positiivsem, kuid Jungi-teema mulle mõnevõrra uus ja pole sellega veel kursis.

Okei, point on ju selge, mida ma öelda tahan: inimene püüdleb mingitlaadi teadvustatud eneseleidmise poole. Ja see on midagi, mis on minu kirg: ühel või teisel viisil olla pidevalt eneseanalüüsi sees ja teadvustada seda, mis on hästi ja mis on halvasti, et end n-ö leida.

Üldiselt on tunne, et olen enam-vähem leidnud. Kuid teisalt: see on ju nõnda lõputu protsess!


Kunagi kirjutasin, et suvel avastasin endas selle kire kõikvõimaliku loomingulise tegevuse vastu. Justkui teadvustasin seda. Ja ühtlasi jõudsin jälile: miks ma ei suutnud kodus olla ja lugeda ning vajasin "inspireerivat" keskkonda ehk väljas-linnas-looduses-inimeste-keskel liikumist.
Enne seda oli mulle endale oluline moment, kus tagantjärele märkasin, et mind tõesti huvitas ITK-s hoopis filosoofia... - ja - oleksin seda varem teadvustanud, oleks võinud kohe seda õppima minna, eksole!
Mulle tundub, et ühest hetkest on inimene võimeline tegelikult üsna hästi aru saama, et mis talle sel vastaval hetkel sobilik tundub ja ehk sobilik ongi. Nii nagu mina läksin ühel hetkel filosoofiat õppima ja koheselt sain aru: see ongi see.
Ja kui see See on käes, õpid seda tundma, avastad uusi piire ja valdkondi, nii nagu minu filosoofia nihkus päris palju kultuuriteaduse poole, ja nüüd viimasel ajal psühhoanalüüsi suunas. Ja eks ta ju nii käibki, et raske ja isegi asjatu (et mitte öelda: võimatu) on ühe koha peale tammuma jääda...


Nõndaks: täna tegin ilmselt uue avastuse ja teadvustasin midagi, mida ma olin n-ö alateadlikult ilmselt juba pikka aega 'teadnud'. Ühtlasi meenub hetk, mil eemisel aastal Hiiumaal koolitundi andes tollane õppealajuhataja (kes viibis tunni esimeses pooles) küsis ühel hetkel: aga räägi, mis on sinu elufilosoofia?
Ma ei osanud sellele küsimusele hästi vastata. Osalt seetõttu, et siis olid teemaks elufilosoofiad üleüldiselt, elufilosoofiad "dogmaatilises" mõttes (nagu erinevate ideoloogiate-religioonidega vms samastumine).
lõplikult heaks. Jne. Nüüd on tunne, et nüüd oskaksin sellele vastata. Ühelt poolt juba mõnda aega on mul seks puhuks välja mõeldud vastus: minu elufilosoofia põhineb huvil, ja huvil pideva arengu vastu. Pole ühtset "filosoofiat", vaid kõik on muutuvuses. Midagi ei lükka lõplikult ümber, midagi ei kiida lõplikult heaks. Jne. Umbkaudu nõnda arvan ka praegu.

Kuid täna lisandus midagi.


Nimelt teadvustasin täna endale varasemalt selgemalt seda, kuidas ma hindan inimesi, kes säravad. Sõna otseses mõttes. Nt hr Leo Luks - tohutult inspireeriv tegelane! Ta sõna otseses mõttes elab (ja see pole ju üllatus, tegu n-ö nietzscheaaniga, ja Nietzsche väärtustas teatavasti elu, ja sellist elu, et sa võiksid seda elu elada lõputult üha uuesti ja uuesti... ilma, et sa seal midagi sooviksid muuta!). Trollis koju sõites nägin üht gruppi tüdrukuid tagaistmel naljatades ühele laulule kaasa laulmas. Kontrastiks meenus üks tegelane, kes rääkis ühel koosolekul nõnda uinutavalt, et mul oli raske teda kuulata!
Ja sealt sündiski justkui elementaarne mõte: ma hindan elujanu!

Ei, ma ei ütle, et mõni uinutavalt kõlav inimene olekski ise kuidagi uimase iseloomuga või et tal oleks vähe elujanu, kuid see niinimetatud elujanu on midagi mida ma väga-väga hindan ja selle märkamist tol hetkel teadvustasin.

Näiteks neiu E - kui minu kõige lähedasem inimene üldse - fantast kuulata kuidas ta teinekord mõnest oma unenäost räägib nõnda nagu elaks ta seda just sel rääkimise hetkel uuesti läbi! Jne.


Ma olen üha enam endale teadvustanud seda, et ma usun noortesse inimestesse. Seda rääkisime ka mu endise eesti keele õpetajaga, kes on praegu Tallinna Ülikoolis soome keele dotsent (vms): õhkkond on siiski kuidagi soosiv. Jah, on palju labasust jne, kuid... on ka midagi muud! On sisukat ja mõtetstatud elu!

Sealt jõudsin sellele, miks mulle meeldivad lapsed, tõesti meeldivad. Nagu me nt neiu G-ga parklat ehitasime! Nii nagu õppejõud Leo Luksi puhul sattusin ma vaimustusse tema elu nautimisest ja justkui oskusest ka pisiasju uuena näha, nende üle üllatuda, siis sama on kõigi inimeste juures. Sealt sain ma täna trollis ühtlasi aru sellest, miks mulle käib närvidele kui leidub neid, kes teisi segades teevad avalikus kohas nt lolli nalja, kuid ei käi närvidele need, kes mingis mõttes rahu rikkudes nt laulavad, nagu nood tüdrukud seda täna tegid.
Vahe on lihtne: üks on n-ö kreatiivne, loominguline jõud ja väljaelamine, mäng, nauding; teine on millegi aseaine (ja lolli nalja tehakse enamasti kellegi/millegi arvelt).

Mulle näib, et esimene eeldab teadvustatust, teises on alati mingi pool mitteteadvustatud.


Ja siit ka minu "elufilosoofia": leian, et inimesed peaksid püüdlema teadvustatud naudingute poole, naudingute all mõtlen täiesti siirast ja iseenda psüühikale kasulikku väljaelamist; - selleks võib olla mis tahes: laulmine, tantsimine, lugemine, kirjutamine, erinevad harrastused. Mis tahes!
Ja kui keegi seda avalikult teeb, siis minu arvates peaks seda rõõmu jagama. Kui inimestel on sel kombel siiralt lõbus ja hea, siis on see minu arvates teretulnud.
Kuid vastupidi: inimestel on küll pealtnäha lõbus, kuid kui sealt kumab läbi nt see, et "neil pole selle asemel midagi muud teha" vms, siis saavutab säärane teguviis otse vastupidise variandi.


See on ühtlasi üks põhjus, miks ma ei salli eriti alkoholi: juba pikka aega olen ma lugu pidanud 'pigem karmist tõest kui leebest valest'; ja alkoholis sisaldub minu arvates alati kübeke valet, põgenemist, puudujääki. Kui inimene on teadvustatult n-ö tema ise, siis ta ei vaja alkoholi. Või kui vajab, siis on koht vale ja asi pole temas, vaid seal, kus ta parasjagu viibib.
Ehkki tarvitan alkoholi üliharva, siis olen sellele ka ise mõelnud ja vaid üksikud korrad on meeles, kus ma olen saanud alkoholi tarbimist iseenda puhul heaks kiita: jah, see on aseaine, kuid ilma selleta oleks veel raskem - seega on alkohol õigustatud.
Enamasti aga arvan, et alkoholile on alati alternatiivne. Alkohol õigustab end täiel viisil minu arvates üksnes siis kui ollakse probleemis teadlik, miks juuakse.

Ei, ma ei arva, et inimene peab alati probleemi tõttu jooma, kuid see surve tuleb kas ühiskonnalt või b)üksinda juues raudselt mingist probleemist.

Noh, minu kui üsna alkoholismivastase üsna äärmuslik arvamus ja võin ka eksida!
Äärmist karsklust ma samuti ei propageeri ja leian, et inimene peab saama end välja elada kui ta seda vajalikuks peab. Inimene ei peaks elama üksnes karmides reeglites, mis võivad asja sootuks hullemaks teha. Leian, et inimene peab olema vaba. Aga vaba saab palju paremini olla ka ilma alkoholita, sest: see võimaldab iseenda paremat tunnetamist ja teadvustamist.


Okei, see oli nüüd pikk blablabla jutt, aga mõte on lihtne: minu arvates parim elufilosoofia (või vähemalt selline, mida ma ise väärtustan ja millest nüüd teadlikuks sain) on see, kus inimene on leidnud midagi sellist, mille puhul ta saab aru, et see on talle omane ja et ta teeb seda kirega; ja et see ei lähe millegi muuga, mis temas on, vastuollu.

Mnjah, mõte on lihtne ja nüüd ma ei saa enam ise ka aru, miks ma seda siia kirjutasin. Igaljuhul see arusaamine oli minu jaoks kuidagi oluline kogemus: nüüd ma oskan ehk iseenda jaoks lahti seletada, miks mind vaimustab mõni inimene ja miks on minu jaoks positiivne kui keegi võõras nt kusagil tänaval äkki tantsu või laulu hakkab lööma, samas kui mõne inimese puhul see häiriks. Oluline on, kas sellest tegevusest kumab läbi tegevuse siirus või tegevuse asendatus, et vältida midagi muud.


Ja ehk sellega seoses ka mu viimatine vaimustus tantsust. Justnimelt too hip-hop vms tants: eriti selle puhul tunnen, kuidas see mulle füüsiliselt jubehea vaheldus on, kuidas ma end paremini tunnetan; ja see on midagi, millest ma väga puudust olen tundnud ja mida ma polnud siiani teadvustanud.
See pidev eneseanalüüs paneb pidevalt otsima mingit teadvustatud "täiust", või pigem ühel hetkel justkui selgub: igal küljel on alati ka teine külg. Olen alati arvanud, et inimene peab mingis mõttes tervik olema. Ei tohi olla "kuivik", ei tohi olla liialt "elumees". Kui vähegi võimalik, siis seal vahepeal. Ja ehkki olen alati teadlikult rõhutanud ka seda elamise momenti, et inimene peab ka oskama spontaanselt midagi nautida, siis nüüd tajusin ma ühtlasi ka seda kuidagi eriti selgelt:
ilmselt oli MJ StyleClass tantsust saadud elamus ka seetõttu kuidagi raputavam, et: a) see oli midagi uut ja b) see oli kuidagi... vahetum ja võimaldas end paremini välja elada.

Seltskonnatantsu eelis: sa saad tantsida partneriga ja tunnetada seda koos.
Nt hip-hop (vms) tantsu eelis: sul pole otsest tantsupartnerit, kuid sa saad end iseendas vabaks lasta.


Noh, siit edasi võib ju öelda, et koos millegi ennastunustav nautimine on ju hulga parem kui üksi!? Jah, aga seltskonnatantsus seda saavutada on minu arvates küllalt keeruline. Olen seda hetke nt viini valsi puhul täheldanud. Ja mulle tundub, et kiirus ja liikumise intensiivsus annab sellele samuti midagi juurde.
See on põhjus, miks mulle tunduvad väga nauditavad nt hip-hop paaristantsud. Nagu ka see, mis oli vist ka ühes varasemas postituses. Jah, see on samuti õpitud, kuid mulle tundub olevat see kordi vabam ja rohkem täis eneseväljendust kui mistahes seltskonnatants.

Lugesin vikipeediast hip-hop tantsustiili kohta ja rõhutatud oli selle eneseväljenduslikku momenti. Minu arvates klapib!


Jah, sellistele äratundmisteni on tore jõuda. Ma küll ei tea, kas ja kes seda loeb, aga noh... seda oli tore kirjutada. Ja lisaks olen taibanud enda puhul: minu jaoks üks parimaid ja mõttekamaid hetki on olukorrad, kus ma saan kuidagigi kaasa aidata sellele kui keegi teine end nt n-ö leiab. Sealt ka tunne, mis tuli toda koolitundi andes. Ja üldse on see midagi, millele võiks täitsa elus pühenduda: kuidagi võimaldada olukordi, kus inimesed saaksid end leida ja just sel samal viisil end "välja elada", olla nemad ise. "Välja elada" pole hea termin, kuid mõttest saate juba kindlasti aru. Kus inimesed saaksid olla nemad ise, kus nad saaksid iseendani jõuda, et seda seejärel teistega jagada.

Nt meie treener Jene: kas pole mitte fantast amet! Sa õpetad inimesi tantsima!
Sel põhjusel mulle tundub, et õpetaja-amet võib olla sellega sarnanev: sa õpetad inimesi vaimses mõttes tantsima!


Ja kui Cassirer kirjutas raamatus "Uurimus inimesest" lause stiilis: "filosoofilise uurimistegevuse kõrgeim eesmärk on enesetunnetus" (täpset sõnastust ei mäleta), siis... kas mitte: isegi kui filoosofia pole kõige alus, siis ometi on seal ju oma roll, et inimene saaks võimaluse tõeliselt elada. Nautida elujanu. Olla looja kõiges selles, mida ta teeb. Olla Inimene kõige paremas mõttes!


Ma arvan, et inimene saab iseendaks ja maksimaalselt terviklikuks seeläbi kui ta avastab enda jaoks sääraseid asju ja teadvustab neid. Ja mul on tunne, et seda terviklikkust naudin ma siis kui lähen reedel tantsutrenni ja avastan end jälle mõtlemast: siin ma olen!
Ja kui ühel hetkel olen tantsutrennist tagasi, olen välja puhanud, ja ühel hetkel võtan mõne huvitava raamatu kätte ja mõtlen: siin ma olen!

Jne. Elus peab olema tasakaalu. Vähemalt tundub nii. Tundub ka Jungile, ja ilmselt tema patsientidele, kelle puhul võis antud juhtudel seda tasakaalu (puudumise) olulisust liigagi hästi märgata. Ja isegi kui see tasakaal võib ilmneda üksnes mõnes harvas hetkes ja mitte jäädavalt, siis...
püüelgem selle poole ja aidakem ka teistel seda leida, mille iganes puhul nad tunnevad, et see on osa neist... laskem olla meie ise, kuitahes erinevad või sarnased me ka poleks. Onju nii!
:)