filosoofiline kogemus: üks heureka-hetk!

Kell on natuke üks läbi öösel (ma pole vist osanud siin bloggeris aega õigeks panna, nii et ma pole kindel mida ta mulle siia postitamise ajaks näitab!). Just keetsin-sõin kartuleid ja uurisin tekste, mida seoses lõputööga vaja lugeda...

ja... nii jabur kui see ka ei ole, äkitselt tabas mind 'tõeline' n-ö heureka-hetk, lausa nii, et tõi kerge värina üle keha ja lõi sõna otseses mõttes n-ö pahviks!
Ma tean, see võib kõlada jaburalt ja ma kohe seletan, ja lisaks olen teadlik, et see võib olla vaid luulu, mis peagi kaob. Kuid minu enda jaoks tundub see kuidagi oluline.


Alustuseks nii palju, et ühes aines pidime mõni aeg tagasi tegema intervjuusid, sel reedel peame neid analüüsima ja seega neljapäeval pean tegema viiest intervjuust põhiosa kokkuvõtte (oeh); kuid intervjuul üks põhiküsimusi oli stiilis: "kuidas ja kas oled sa kogenud filosoofiat?" (jah, nii kummaliselt kõlaski!)
ja: mis oli sinu esimene/viimane filosoofiline kogemus, mida sa mäletad?

Viimane? Minul oli: täna öösel. Ja see oli see, mida ma ilmselt mõistaksin "filosoofilise kogemuse" all, see sama heureka hetk, et järsku saab sulle midagi selgemaks.


Okei, et mitte keerutada, sest tegelikult hakkan ma uniseks muutuma ja peaksin selle asemel tööd kirjutama, kuid: põhimõtteliselt-peaaegu suvest saati olen tegelenud otseselt või kaudselt oma lõputöö teemaga. See on seotud fenomenoloogia ja psühhoanalüüsiga. Alustasin fenomenoloogiast, mis on mulle keerulisem. Täna olen põhiliselt lugenud, u 20 lk A4 lehti (igal lehel 2 lk teksti = u 40 lk) Husserli transtsendentaalsest ego-st, siis lugesin ühte Don Ihde kokkuvõtet, et kuidas teha husserlikku analüüsi, et kuidas analüüsis lähtutakse objektist, mida on kogetud, kuidas seejärel liigutakse kogemise viisi ja seeläbi kogeja poole... (olin seda varem lugenud, kuid täpselt oli meelest läinud, seega lugesin üle)
ja äkitselt: heureka!

Nimelt mulle tundub (olin eelnevalt just sel teemal ju pikalt-laialt lugenud!), et Husserli ego on keelelise struktuuriga! See tähendab: kõik taandub keelele!
Varem ma ei saanud eriti aru, et mida Husserl selle transtsendentaalse ego all mõtleb, kuid kui nüüd tõesti õigesti saan, siis see tundub klappivat, mitte üksnes Husserli enda teooriaga (millega ju peabki klappima, daa!:P) vaid: lacanliku psühhoanalüüsiga! -ja see on midagi, mida ma otsisin, kuid sellist seost ei osanud ma varem näha. Huh, ma loodan, et ma selles ei eksi, mis on muide väga võimalik!

Ja siit tuleneb minu jaoks humanitaarteaduste (nt filosoofia) võlu, mida siinkohal väljendab üksainus küsimus: aga kuidas ja kus täpselt tuli Lacan selle peale, et mitteteadvus ('maakeeli': alateadvus) on keelelise struktuuriga?!? - nagu detektiivi mängiks!:)

Igaljuhul: see on see tunne kui äkitselt tundub, et midagi, mida sa oled mõnda aega uurinud, nt pool aastat või aasta, ja mille puhul sa oled täheldanud kõikvõimalikke kokkulangevusi, aga ka lahknevusi, äkitselt tundub, et kõige fundamentaalsemal tasemel on nad seotud, ja see on midagi, mida ei oleks osanud algul arvatagi.
Okei, ma võiks sellest kirjutada siia pikalt, ja hakkasin end kordama. Pealegi ma ei saa aru kui loogiline-arusaadav mu tekst praegu on. Ja kui olen oma töö kunagi valmis saanud ja oponeeritud, eks siis näis kuivõrd õigustatud mu praegune heureka siin on. Igaljuhul lõpetan ja lähen vist tudile, täna enam ei jaksa sellega tegeleda!

Kohe homme hommikul jälle!

Päikest!
Õigemini (kella vaadates): Kuud!


***
ps: nüüd on vähemalt selge, et kui peaksin (loodetavasti!) sel kevadel lõpetama, siis igaljuhul mitte cum laude, sest üks aine on D, teine E ja ma pole saanud mahti neid ära parandada/teise ainega asendada. Kuid see polegi mul olnud eesmärk iseenesest, alles selle kooliaasta alguses hakkasin sellele mõtlema, et teoreetiline võimalus ju oleks:) Aga küll jõuab, ehk magistris kui kunagi sinnakanti satun!
Ja jällegi: hinne iseenesest ei ütle kunagi midagi, olen seda alati arvanud ja arvan ka nüüd! Eks midagi ikka näitab, kui nt kõik on E-d vms, aga üleüldiselt hindeid õpitavast sisust tähtsamaks pidada vms on minu arvates jaburus. Seetõttu kipubki olema (ja kui ka üht üliõpilaslehte sel teemal lugesin), et need kes ajavad hinnet taga, need seda tihtilugu ei saa või on see neil eriti keeruline, ning need kes teevad asja n-ö loomulikult, neil tulevad ka head hinded. Üks on sisu, teine vorm. Eksole.
Minul... on vist mõlemad nii, et võiks olla parem, aga võiks olla ka halvem. Üldiselt ei kurda. Leian, et olen selle 3 aastaga suht viimast võtnud!:) Ja loodetavasti võtan ka edaspidi... ja kogu elu, kui nii võib öelda, sest lugemine-kirjutamine on tore ja eriti veel siis kui vastav asi huvi pakub:)