XIII päev Soomes

Ongi käes eelviimane päev. Sisuliselt viimane.Piltidest võib jääda mulje, et suht chill (oligi!), aga tegelikult sai iga päev hommikust õhtuni loenguid kuulatud, seminarides osaletud jne. Nüüd septembri lõpuks vaja kirjutada lõpuni Personal Study Plan ja oktoobri lõpuks u 10 lk essee valitud teemal. Üks hetk tänasest:

Kui Tallinnasse jõuan, siis ilmselt panen viimastest päevadest veel paar pilti üles, praegu olen selleks liialt väsinud, et nendega mässama hakata.
Tagasimineku puhul on üks tore asi see, et varsti hakkab kool ja saab prantsuse keelt õppida! Just eile-üleeile regasin end sinna ära ja sain vastuseks, et olen kirjas. Õppejõud pidi kuuldavasti tore olema. Oootan!!!

Praegu ei midagi muud rohkemat kui veel paar pilti, näiteks see:

Les Fleurs du mal - kui peaks sellele nime panema. Hehe.


Veel mõned:

Praeguseks kõik. Ehk millalgi hiljem lisan siia midagi...

VII päev Soomes

Käisime täna Suomenlinna saartel. Pole kindel kas homme siia midagi kirjutan (jällegi arvan, et pigem mitte, kuigi esialgu on plaanis O.-ga pildistama minna), kuid tänasest siiski mõned pildid:

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

Tänaseks punkt.

VI päev Soomes

Soome keel on väga nunnu keel! Käisin täna 'bensuka' lähedal olevas poes (varem arvasin, et see on permanently closed, aga tuli välja, et täitsa avatud)... sest homse kohta pole kindel, et kas saab hotellis süüa. Ja müüja tänas: "kiitti!" - see oli lihtsalt niiii nunnu!
(umbes nagu 'kielletty', mis peaks justkui midagi keelama. vähemalt minu arvates kõlab täpselt vastupidiselt.)

Tegelikult mõtlesin, et ilmselt pean "iga päev" blogimisest pausi. Kergelt väsitab ja kohati on tunne, et "kas on kirjutada midagi, mis oleks ka kirjutamisväärne". Seni, õnnekombel, on seda leidunud. Tegelikult ka täna.


Näiteks oli mul järjekordne lühike vestlus Andriusega, sest tahtsin üht teist teemat arutada ja lõpetuseks sain ka kaks kena tekstisoovitust, mida lugeda (üks Jacques Derrida'lt, teine tema enda artikkel). Igaljuhul: ka varem soovitas ta kedagi, kes olevat fenomenoloogiliselt uurinud tantsukogemust. Kirjutasin tol korral nime üles. Täna oli see leht juhtumisi kaasas, seal oli kirjas: Gyvenimo Aprašymas. Ta vaatas ja muigas. Selgus, et olin nime pähe kirjutanud sõna, mis sisuliselt tähendab cv-d. Ta oli avanud autori cv, ning mina kirjutasin üles vale asja.
Haha, eksole. Igaljuhul.
(aga kõlab nagu nimi, kas pole!?)


Õige autor on: Gediminas Karoblis. "Phenomenology of Modern Ballroom Dance". Ma küll ei tea, kust seda saada, aga noh... kõlab huvitavalt.

***

Täna sai taas nii mõnegi inimesega natuke pikemalt räägitud. Islandi "Marek Tammega" (ühel esimesel pildil, ma ütleks, et näeb suht välja nagu hr. Tamm). Meil siin ka üks "päris inglane", kelle keelt on jubevahva kuulata!
(muide, pean märkima, et islandlaste inglise keel on... väga super!)
Ja üldse: väga vahva kui nii erinevaid inimesi koos, igaühel oma lugu rääkida ja oma traditsioone tutvustada ning võrrelda.

***

Õhtul otsustasin minna jalutama. Tulin poest ja üks tee nägi väga "kutsuv" välja, sest kadus kuidagi nurga taha ja... nõnda jalutasin-jalutasin; tegu tüüpilise maanteega, ühel hetkel otsustasin n-ö lambist keerata otse metsa. Seal oli mingi silt, mille tähendust ma ei hakanud väga välja veerima.
Igaljuhul. Jõudsin täiesti juhuslikult välja... ma ütleks, et väga-väga ilusasse kohta. Olin seal suisa mitu tundi. Lebotasin pingil, lugesin, ja tegin mõningaid pilte (lõpuks sai aku tühjaks):

Natuke suvakad pildid, sellised poosekad, mitte loomulikud, aga noh... paremaid ei tulnud. Üldiselt tahan sinna tagasi minna! Pole pikk maa, umbes 20 minutit jalutada:)

Lõpetan. Taas kord. Homme Helsingisse. Ma pole kindel kas viitsin lähemal ajal siin endast väga raporteerida, las jääb mõni päev vahele. Pealegi peaks homme üsna pikk päev tulema.

V päev Soomes

Kaks loengut. Viimane neist pealkirjaga: Applied Ethics: The Case of Animal Rights. Lektoriks Artis Svece, Läti ülikoolist:

Rääkis näiteks olukorrast, kus maja põleb. Majas on laps... ja koer. Ning omanik, kelle maja leekides, on juhtumisi 'animal-activist'. Kelle päästa?
the dog, or a child?

and...

you stand in front of a house, and you wonder: "wow! which theory to apply?";

you are in a hurry: philosophers, come, help!
and you get help like: if you are a kantian...
from this and that point of view...

etc. Kirjutasin inglise keeles, umbes nii nagu see oli. See oli naljakas. Ilmsesti ei õnnestunud seda siin 'teile' edasi anda, kuid iseenda meenutuseks küll. Tegin seal ka lühikese video, selle saan ehk tagasi jõudes üles laadida.

***

Ja ka kaks ülikooli tutvustust, üks neist TÜ, ning teine Läti ülikooli oma, mõlemad väga vahvad. Viimasest sai ka mõned pildid tehtud:

Ehk on piltideltki näha, et tutvustused olid huvitavad-andekad jne!
Üldse: tekkis tohutu sümpaatia lätlaste suhtes. Nii mitmelgi põhjusel...
nii palju kui nendega rääkinud olen ja kui palju nemad lätlastest rääkisid ja... aga seda oleks väga raske siin sõnades edasi anda. Igaljuhul väga super rahvus tundub olevat!

***

Hiljem rääkisin Artisega, sest see... inimeste ja loomade õiguste teema mind huvitab, ja...
Et mul on komme enda jaoks asjad üsnagi läbi mõtelda, siis peale küllalt pikka vestlust ei suutnud ma enam enda jaoks lahendust või seletust leida. Võib-olla seda polegi. Aga usun, et mingisugune peab siiski olema.
Eks see ole olukord, et kui ise seda põhjalikult ei tunne ja satud kokku kellegagi, kes näitab olukorra n-ö tegelikku sügavust ja keerukust, siis... avaneb lõputu väli, mille najal sa ei saa enam enda arvamuse juurde püsima jääda ja lööb hetkeks pildi üsna segi. Siis peab uus informatsioon natuke lahtuma, ja... ühel hetkel hakkab kujunema uus arvamus.

Ei, mingeid põhimõttelisi muutusi ei toimunud, aga kaugeltki "läbimõelduks" ei saa ma seda enam nimetada.


Igaljuhul: nii varem kui ka endiselt olen vägagi loomade kaitsmise poolt (kes poleks, eksole? aga mõtlen seda natuke põhimõttelisemalt, võib-olla isegi äärmuslikumast vaatepunktist). Ja näiteks respekteerin taimetoitlasi, ehkki ise seda pole (seda mitte-olekut ei oska, taha ega saa ma kuidagi õigustada). Ning muuseas üsna mitmed siin meist on taimetoitlased. Ja arvan, et taimetoitlasel on enda jaoks põhimõtteliselt hulga paremaid õigustusi kui neil, kes pole taimetoitlased.
Lihtsalt minu arvamus. Täna sai seda ka ühega arutatud.

Praeguseks lõpetan. Homseks üht-teist lugeda-kirjutada...

(ja taaskord pean ütlema, et see kõik on tohutult motiveeriv: paneb tahtma kõike ise lugeda.)

IV päev Soomes

Täna oli tore päev! Loengute poolest "igavam", sest täna oli kaks loengut ja mõlemad teemal "akadeemiline inglise keel". See-eest oli see kahtlemata kasulik!

Peale seda oli kohtumine enda valitud õppejõu ehk "tuutoriga" (tutor), kellega arutada oma ideid personal-plani ja MA-teema asjus. Valisin Andriuse (õige nime kontrollin peagi üle, samuti selle, kust ta pärit on)... igaljuhul: too on see sama, kes tuli minuga ükspäev rääkima analüütilise-kontinentaalse filosoofia eristuse tobedusest. Ta vaated tundusid mulle kohe alguses huvitavad ja tuttavad ja "minulikud"; näiteks näis temagi n-ö fännavat Nietzschet. Jne.
Niisiis valisin tema. Tegelikult oli igaühele mõeldud umbes 20 minutit, mina aga magasin selle aegade kokkuleppimise aja maha ja seega jäin viimaseks. Aga see on tore, sest sain paremini ette valmistada ja sisuliselt oma eesti keelse MA-põhjalikuma kava tõlkida inglise keelde. Teine pluss: kui hiljem kella vaatasin, siis selgus, et olime rääkinud vähemalt tund aega. See aeg möödus märkamatult ja kui seda nõnda võtta, siis 20 minutiga teemat edasi anda oleks olnud võrdlemisi keeruline. Kerge komplimendi sain ka: "ideede generaator" - või midagi sarnast, samuti nagu ütles ka hr. Viik kui BA teemat talle tutvustasin(A)

Niisiis tore on see, et idee on paigas ja näib sobivat. Õigemini ta kiitis selle väga heaks ja rääkis õhinal kaasa ja andis soovitusi. Vahva. Iseasi on seda muidugi kirjutama hakata (valdavalt sekundaarkirjanduse põhjal pole just raske mingit kava kokku panna; kuigi... jah... it depends, eksole)!

***
Teine tore osa päevast (õigem: õhtust!) oli see, et kaheksa paiku läksime ühe tüdrukuga (see sama, keda eile mainisin) jalutama ja pilte tegema. Juba Helsingis jalutades märkasin ma, et ta sama moodi fanatt ja pildistab suht kõike ettesattuvat (eks sellega ole nõnda, et: mitte alati, jne, eksole - mõistlikkuse piires ikka). Igaljuhul. Täna ka siin-seal rääkisime ja õhtul läksime kusagil suvasuunas pildistama... kusjuures nõnda, et jõudsime ringiga hotelli juurde tagasi (just siis kui tema kaamera aku hakkas tühjaks saama)!


Siit ka mõned pildid (kõik u 75%-60% väiksemaks tehtud, osalt ka arvutiga (kontrasti vms) muudetud), pildistamise järjekorras:

I - peale vestlust Andriusega tekkis mul korraga pähe sõnastus, kuidas seda teemat võiks kõige üldisemalt sisse juhatada (ilmselt muutub!). Kribasin selle enne pildistama minekut kiiruga paberile ja võtsin fotoka ning hakkasin juba välja minema... kuid...
siis tekkis mõte enne väljaminekut veel lauale jäetud paberist-pastakast pilti teha:

II - paljud suht 'suvapildid', aga siiski...

III

IV - proovisin arvutiga mingit 'color correctionit' vms...
mina: "hey, which one is better... this one, or this one...?"
sintija: "the first one, it looks more.. natural."
mina: "it is natural."
Niisiis jäigi seekord loomulik pilt (teine tuli heledam):

V

VI

VII

VIII

IX - ('jänes või 'peace' märk?')

X - lillemets:

XI - see viimane on eelmise ja üle-eelmise 'süntees' (või midagi sarnast), sest puht juhuslikult proovisin mingit nuppu combine vms. Tuli selline ja mõtlesin, et salvestan ära.

Praeguseks kõik. Olen juba üsna jupp aega neid pilte valinud ja arvutiga väiksemaks teinud, et kelluke näitab 22.29 (blogi järgi 10.28:P), mistõttu... salvestan ära ja kobin enda tuppa. Homme taaskord teemakohaste loengute päev nagu oli eile... eks näis, kas tuleb ka homsest teksti ja/või pilte.
Üldiselt on siin tore. Inimesed on siin toredad ja chillid...:)

Lisaks ei saa taaskord mainimata jätta, et inglise keele praktika on tore asi. Täna oli keel lõpuks ikka päris korralikult sõlmes...

III päev Soomes

Harjumuseks on saanud iga päeva kohta midagi kirjutada, nii püüan teha ka täna. Kell näitab 19.34 (bloggeriga seoses on mul ajavööd vist veidi 'paika sättimata'; kuid peaasi, et päevaga täppi paneb, eksole). Täna ma ühtegi pilti ei pane... sest ei teinud ühtegi, ehkki ka eelmistest päevadest võiks üht-teist leida.
Samuti pole eesmärk iga päeva kohta midagi kirjutada, lihtsalt seetõttu, et midagigi kirjutada, aga... eks näis kas ja kui palju mõtteid jätkub. Ennekõike iseenda jaoks, nagu ma enamasti kirjutamisse püüan suhtuda. Jah, omaette küsimus on kindlasti ka see, kuivõrd aega ja võimalust mul iga päev siia midagi kirjutada on. Tõenäoliselt, mis puutub siia regulaarselt postitamisse, siis kõiki päevi vastu ei pea. Ja pole vajagi.


Täna oli esimene sisukam päev. Kaks kahetunnist loengut ja lõppu üks pooleteist tunnine seminar. Hästi huvitav oli, seda enam, et neis teemades pole ma just väga kodus. Mingis mõttes: seda huvitavam. Või vähemalt: inspireeriv.
Mingis mõttes on tunne nagu oleksin vette visatud. Ehkki oma arvamus sellest veest on olemas (niivõrd-kuivõrd). Ja see, millest pole, see on huvitav ja seda on hea avastada. Mida vähem teada, seda toredam. Vähemalt kui sellest vaatenurgast vaadata. Sest... siis saab teada. Ühel või teisel viisil.


***
Igaljuhul. Praegu mõtted suht otsas...
[paus.]

*** 
Hommikul sattusin rääkima kellegi kohaliku doktorandiga, kes tegeleb millegi it-neuroloogia vahepealsega: st uurib muusika mõju inimese ajutegevusele. Nüüd ühe venelannaga meie grupist, kellega varem polnud sisuliselt rääkinud, kuid kellega nüüd siin ühise laua taga juttu hakkasime ajama. Siin fuajees on nimelt üks mõnus laud, mis on akna all ja lisaks vooluvõrgu läheduses. Siin on ka teisi kohti kus istuda-olla-häkkida-voolu võtta, aga see on kõige mugavam...
lisaks tundub mulle, et see on kujunenud omamoodi sotsialiseerumispaigaks neile, kes siia juhstumisi vastakuti istuma satuvad ja kes varem otseselt suhelnud pole:)

***
Nii, peaaegu tunnike on möödunud kui siia kirjutamist alustasin (kell näitab 20.23, aga kui ära salvestasin, siis blogger näitas 10.23; seega kaks tundi nihkes. ei oska muuta ka. ja laiskusest või mitte: ei pea seda isegi mitte vajalikuks). Vahepeal sekka msn ja naabriga rääkimine . Kolmandaks tahtsingi öelda: jubevahva on inglise keelt praktiseerida!
:)

Praeguseks kõik.

***
Käisin just poes, sest äkitselt läks kõht megatühjaks. Üks šokolaad, jogurt ja viinerit. Nüüd hetkeks netis ja kohe tagasi tuppa ja sööma ja lugema. Ehk saan täna öösel veidi magada ka. Eelnev öö ei olnud just kiita, juma-ise-teab-miks. Seetõttu möödus päev kohvitopside taga (siin kohvipauside ajal saab seda piisavalt varuda/endale sisse kallata), et päeva lõpus polnud ma enam kindel kui palju verd mu kofeiinisüsteemis alles oli... nüüd hakkab vist asi taastuma, kohveiin verega asenduma ja seetõttu ka uni tulema.

Igaljuhul: tore on. Meenub kuidas ma esimesel ba-aastal olin vaimustuses ma/do ainetest ja mõningaid neist ka valisin, sest tase oli teine. Siingi: ütleks, et suisa oma ala parimad on vist erinevatest ülikoolidest välja valitud. Ja see on jubetore.

Nüüd küll lõpetan. Homme jälle kui hästi läheb ja põhjust-aega on. Lisaks on homme privaatvestlused kohalike õppejõududega (minul tollega, kes hiljuti ise rääkima tuli ja kellega olime ühel meelel, et analüütilise-kontinentaalse filosoofia eristus on mõneti tobe)... ja ma peaksin täpsemalt välja mõtlema teema-lähenemise, millel oma Study Plani kirjutada. Sel on aga viimasel ajal kalduvus muutuda, eriti tänu ideedele, mida juba tänase veidi sisukama päeva jooksul kuhjus rohkemgi kui kopika jagu.
Ühesõnaga: kõik see inspireerib, paneb tegutsema. Ja väljas hakkas äkitselt äikest lööma. Äike mulle meeldib. Lippan tuppa... (jah, mul on lobapidamatus, kusjuures midagi asjalikku sealjuures ikka ei ütle)

Kell saab kohe pool kaksteist. St hetkel: 22.22. Ilus number. Nüüd juba 22.23. Lippan... sest ei taha homme kohvi peal elada nagu täna seda tehtud sai.

II päev Soomes

Nii, teine päev. Keeruline midagi öelda, ehk lihtsalt paar random-suvalist pilti:

Ja kaks lugejat (esimesel: lugeja ja üks Islandi filosoof:)):

maa all:

Täna oli paar sissejuhatavat loengut. Ja Helsingi eksursioon. Homsest hakkab põhiasi pihta.
Igaljuhul: see on fantast, minu vastas istub tüdruk, kes räägib 7-t keelt, hetkel räägib kellegagi hispaania keeles. Just lõpetas.
Mina: "It's so great to hear someone speaking spanish. I'm just so jealeous; wish I could speak spanish like that..."
Tema nimi on Maia. Muuhulgas meeldib talle Homerose "Ilias", tal olevat olnud selle raamatu põhjal eraldi kursus.

I päev Soomes

Olen Rantapuisto hotelli fuajees ja oma blogile minnes lõi ette soomekeelse kirja Kirjaudu sisään ehk logi sisse. Väga nunnu. Mulle meeldib.

Igaljuhul väga luks värk. Välja arvatud asjaolu, et normaalset poodi vist läheduses pole. Midagi siiski on. Ja natuke saab süüa ka hotellis. Tegelikult tekkis siin rahalistes asjades veid segadus, sest stippi pidi saama alles viimase nädala esmaspäeval või kolmapäeval... aga paps aitas õnneks hädast välja, kes juhtus ka just umbes sel ajal Soome tulema!:)

Mõtlesin, et niivõrd-kuivõrd kui mul õnnestub siin netti pääseda ja niivõrd-kuivõrd mul on isu siin netis olla (hotelli toas netti pole, küll aga fuajees), püüan pilte-muljeid siia üles panna. Olen ka mõningaid videoklippe teinud, need ehk kunagi juutuubi (olen suht filmimise pooldaja, mis puutub reisidesse. vähemalt hetkel ja viimased aastad).

Niisiis tulekust üks pilt (Tallinn laevukeselt vaadatuna):

Igaljuhul. Läksin õhtul jalutama. Olen kord selline, et uus koht, mina vaimustuses ja tuiskan ei-tea-mis-nurgataguseid-mööda-ringi.
Astusin välja umbes 22.30 ja jõudsin tagasi umbes 23.30. Käisin kohalikus "bensukas" (tegelikult lihtsalt mingi... väike poeke) endale juua ostmas. Limonaadi, mis osutus muide jubeheaks (natuke alla poole veel alles!)!
Esiteks: mul oli janu; teiseks: nüüd on mul pudel, mida saab vajadusel kasvõi veega täita.

Ilm on väga super. Siiski: seal kusagil on ka metroo ja siiani ei suuda ma aru saada, et mis saab siis kui on vaja nt Helsingisse minna ja vihma sajab? Kogu see tee jalgsi (isegi bussipeatuseni on võrdlemisi pikk maa)... aga eks siis näis.
Igaljuhul väga superluks koht. Isiklik tuba ja puha. Ja ehkki eelistan väljas olla ja ringi liikuda, siis endale tundus, et see tuba on piisavalt tühi ja "ametlik", et seal saaks ehk vajadusel isegi lugemisele-kirjutamisele keskenduda.
Täna siiski mitte. Klaustrofoobia tekkis. Mitte päris, aga sinna poole. Ei meeldi väga toas passida. Niisiis läksin jalutama. Mõned pildid jalutuskäigult:

kaks vaadet hilisõhtuselt Ramsinniementie tänavalt:

ja metroo juures olev vaade alla maanteele:

Nii, praegu kõik. Kell näitab juba üle südaöö ja varsti lähen vist oma tuppa ära ja... loen midagi ja siis ehk isegi magama. Täna ei saanud just palju magatud ja homme ei taha sombi olla. Kuidagi mõnus uni tuleb vist ka, sest... hea on olla tegelikult omaette.
Mõmmik on ka minuga!

Ahjaa, ametlikult kannab programm nime:
Practical Philosophy - Theories of Good Society. Master's Degree Programme. Introductory Workshop.
August 16-27, 2010. University of Helsinki. Conference Hotel Rantapuisto. Helsinki.

Praegu lõpetan. Homme juba esimesed sissejuhatavad loengud. Ja Helsingi ja Helsingi Ülikooli tutvustus/ekskursioon. Eks näis, millal siia järgmisena midagi lisan...



post scriptum:
jalutuskäigul nägin tänaval mingeid "valgetes seelikutes... mehi", ja mõtlesin: see tänav võib olla a) kas ääretult ohutu, või b) ääretult ohtlik. üldiselt näisid nad sõbralikud, nagu kõik inimesed siin.

ps2: kui poes käisin, siis müüjale õnnestus esimese raksuga kohe "tere" ütleda. tore-tore, eksole.

ps3: limonaadi nimi oli "Smurffi". 

üks täiesti nimetu sissekanne.

Põhimõtteliselt. Beethoven oskab ka leinamarsi heroiliseks kirjutada, näiteks 12nda sonaadi kolmandas osas, mis kannab muuseas pealkirja Marcia funebre sulla morte d'un Eroe (kunagi proovisin selle algust ka mängida). Aga. See ei ole kriitika, see on tore.

Kristiniga rääkisime täna sellest, kas keegi võiks kirjanduses olla autentne nõnda, et ta omandab oma stiili iseseisvalt, mitte ei võta seda teistelt üle. Olin alguses vastupidisel arvamusel (ehk seetõttu, et polnud sellele varem väga mõtelnud), kuid: ta pani mind uskuma, et see on võimalik.
Ja kui selle üle lähmalt mõtlema hakata, siis mulle tundub, et tal on õigus. Esimesena sobiks minu arvates mainida kasvõi Beethovenit, kelle (vähemalt minu arvates: ainulaadne) stiil on juba esimestest teostest niivõrd äratuntav. Seega: neid on. Vähe, aga siiski. Ma arvan, et ma paku sugugi üle kui lisan nimistusse ka Kristini enda!:)

Mina (nagu ehk paljud meesolevused) jõudsid... mitte just stiilini, aga selleni, kus mingisugunegi stiil võiks väljenduda, jõudsin selleni alles siis kui teadlikult või vähemteadlikult hakkasin teiste tehtust õppima ja üht-teist üle võtma. Kasvõi siinsamas postituses võib vast märgata mõnda mõjutust Nicole Kraussi "Armastuse ajaloo" lugemisest (mis oli muide üle pika aja raamat, mida ma tõesti otsast-lõpuni nautisin! - ehkki lõpp vajus minu arvates natuke ära).

Tegelikult: ma tahtsin siia kirjutada veel, kuid samas ei tahtnud ma kirjutada midagi. Tahtsin lihtsalt kirjutada. MidaGIGI! Sõltuvus. Kuid kui sisu kaob sõnade tagant ära, siis tihtilugu kaovad ka sõnad. Või kaovad nad paralleelselt.

Igaljuhul. Kui keegi veel ei tea, siis ülehomme lähen kaheks nädalaks Soome ja tulen kõigi eelduste kohaselt 28ndal (eeldusel, et näiteks enne maailma lõpp kohale ei jõua, või midagi sarnast). Ma pole kindel kuidas seal interneti-võimalustega on, kuid ma loodan ja suisa eeldan, et nad on olemas. Iseasi on muidugi see kui palju ma seal neid võimalusi kasutan.
Esiteks: lähen sinna ikkagi õppimise eesmärgil.
Teiseks: et ma fännan igasuguseid kohti, kus ma varem käinud pole, siis tahaks kõik kohad läbi kolada, mis vähegi võimalik.

Lõpetuseks üks laul/video:



Ja veel üks (mu meelest hääästi ilus laul, suisa üheks lemmikuks juba kujunenud:))!:


Praegu lõpetan. Ehk kirjutan siia millalgi veel midagi juurde...


***
reisiks pakkima peab nii, et oleks hiljem, mida meenutada! =)

VI - "viimane peatükk"

...järgmisel hommikul leidsin oma postkastist kirja. Nii sisult kui käekirjalt tundsin ära, et see pärineb Sinult. Selles polnud kahtlustki. Kiri oli kirjutatud viiele leheküljele ja temaatiliselt jaotatud kaheks osaks. Toon selle siia ära:

1.

Räägitakse, et paberit tehakse puidust. Puust, kui väljendada end täpsemalt. See tähendab - ausamalt. Ma pole küll kordagi näinud, kuidas ühest puust saab paber, raamat või ostutšekk, kuid ma usun, et see vastab tõele. Õigupoolest võib ju täiesti ette kujutada, et üks korralik raamat on puust tehtud. Ta on piisavalt kõva, piisavalt habras, piisavalt nõtke, ja kui peaks vaja olema - põleb hästi.
Raamatuid põletatakse harva. Võib-olla vihast. Isiklikust vihast, peab märkima (milles raamat süüdi on?). Kuid miks põletatakse puid? Et sooja saada?
Jah, aga siiski: miks neid ostutšekkideks tehakse? Raamatuteks - jah, ka need annavad sooja. Aga ostutšekid?

Sel põhjusel ei saa ma siiani aru, miks praegusel ajal - kui loodushoid on nõnda oluliseks teemaks saanud - ei ole veel välja töötatud süsteemi, mis aitaks seda ostutšekkide massilist tootmist kontrolli all hoida. Mõelgem: mitu raamatut saaks kasvõi ühe natukenegi korralikuma poe kassade juures asuvatest pisikestest tšekkide jaoks mõeldud prügikastidest?
Pealegi: kas see ei ole ilmne - prügikaste tehakse ju prügi jaoks, kõik need äravisatavad tšekid on kui potentsiaalne prügi ja nende jaoks on loodud suisa eraldi prügikastid. See võib olla kummaline, kuid ma ootan aega, mil enne tšeki väljatrükkimist küsitaks kliendilt, kas ta seda tšekki ka soovib.
Ma ei usu, et inimesed nii õelad, rumalad või hooletud oleksid, et iga ostu on vaja paberil kontrollida. Küll aga on nad hooletud looduse - puude - vastu.


2.

Ma armastan lugemist. Ma armastan raamatuid. Ja ma armastan raamatukogusid. Ja ma armastan ka inimesi, muuhulgas neid, kes kirjutavad, ja neid, kes loevad raamatuid. Ma usun, et lugemine ja kirjutamine on miski, mis aitab maailma paremaks ja ilusamaks muuta. Julgen isegi soovitada: tehke iseendale ja teistele teene: lugege raamatuid ja muutke maailm paremaks ja ilusamaks.

Iga kord kui ma raamatukogust raamatuid laenutan, annab sealne teenindaja mulle vastava sedeli, kus on kirjas minu nimi, raamatute nimed ning tagastamiskuupäev. Kui ostutšekke ma ei salli, siis neid sedelikesi ma armastan. Võib-olla mõneti egoistlikul põhjusel.
Neil sedelitel on minu jaoks mitu funktsiooni, millest meeldetuletus tagastamiskuupäevast asub neist viimasel kohal.


Ütlesin, et armastan inimesi kes armastavad raamatuid. Ja ma armastan raamatuid - see tähendab: kirjanikke - , kes armastavad inimesi. Armastan neid, kel on midagi öelda, ja neid, kes öeldut kuulavad.
Kui äsja poest ostetud raamatu puhul võib tunda rõõmu selle äsjase sünni üle, tema habraste, kuid puhaste lehtede üle, nii nagu ema või isa tunneb rõõmu oma lapse üle, siis raamatukogus päevi näinud raamatu puhul tunnen ma rõõmu sellest armastusest, mis seda raamatut tema elupäevil on saatnud. Raamatud on justkui vahendajad, kes annavad põlvest-põlve, tõlkest-tõlkesse ja trükist-trükki edasi sõnumit, mis inimesi ühel või teisel viisil liidab.


Raamatute laenutamisel väljatrükitud sedelid teinekord meenutavad seda. Olete te näiteks teinekord leidnud mõne raamatu vahelt kellegi teise sedelikese, koos kuupäeva, nime ja teiste raamatutega, mida too laenutanud on?
Kuupäev annab ettekujutust, et raamatuid tõesti laenutatakse sel ja sel kuupäeval. Nimesid ma lihtsalt armastan (mistõttu kui keegi räägib, et tal on koduloom, küsin ma alati ka loomakese nime!); pealegi annavad nimed ettekujutuse inimesest, mis tõenäoliselt või isegi tahtlikult osutub valeks, kuid millele on siiski tore mõtelda. Näiteks "Aile" kujul, ja kui tegu on mõne vanema raamatuga, näiteks mõne eesti kirjandusklassikuga, võib kujutleda kedagi eakat naist õhtuti tugitoolis lugevat ja lapselapsi temalt nõudvat "vanaema, mida sa loed seal? Loe meile ka! Paluuun! Ah, vanaema!?" või sootuks vanaema lugemisharjumusele tähelepanu pööramata ringi silkavat. Või "Valdurit", kes võib olla keegi pereisa ja loeb "tähtsaid raamatuid" (nõnda ta neid naisele rääkides nimetab), et oma eriala ja harrastustega rohkem kursis olla. Või keegi "Birgit", kelle puhul on tõenäoliselt tegu kellegi noorema põlvkonna esindajaga ja kes võib-olla loeb raamatuid öösiti taskulambiga teki all, et nooremaid õdesid-vendi mitte häirida.
Samavõrd ütlevad ka laenutatud raamatute pealkirjad. Lisaks tekitab ta tunde nagu toimiks ka raamatukogude süsteemil soovituste mehhanism "related books", mille põhjal saab mõtelda, kas ehk leiduks veelgi sarnaseid raamatuid, mis võiksid huvi pakkuda. On juhtunud ka olukordi, kus on laenutatud raamatute nimesid koguni nii palju, et tekib tahtmine suisa lugemisharjumusi võrrelda.


Mitte, et ma neid teadlikult otsiks - nii poleks ka põnev - kuid nii harva või tihti kui olen sattunud kellegi teise sedeli otsa, on need enamasti samavõrd värsked nagu oleks raamat äsja laenutatud. Mina näiteks kasutan enda sedeleid (mitte alati, aga siiski!) järjehoidjatena: tagantjärele annab see aimu, kuivõrd kiiresti ma midagi lugenud olen ja kas üldse. Olen mõtelnud, et neid võiks koguma hakata: saaks teha statistikat, millised raamatud jäävad laenutamisest hoolimata sootuks lugemata, milliseid on loetud "vaevaliselt" (julgen arvata, et siis kulub tekst sedelil kõige rohkem) ja milliseid kiiresti või suisa ühe ropsuga.


Kes teab, ehk on veel neid, kes noid raamatukogu sedelikesi kogub ja kellega saaks neid ehk kunagi võrrelda ja loetu üle arutada ja neid hetki meenutada. Ma arvan, et see oleks igati tore tegevus.
Raamatukogudel on oma maailm, sootuks teine raamatupoodide omast. Ja meeldetuletuse kuupäev sedelitel, kui küsite minu arvamust, kõige vähemolulisem. Oleksin kurb kui see traditsioon ära kaoks ja meeldetuletusi hakataks saatma üksnes elektrooniliselt. Prügikaste raamatukogudes pole ma veel näinud, ju siis on need sedelid mingilgi moel olulisemad kui kassatšekid. Mul on selle üle hea meel.
Kuid kui nad peaksid kaduma, siis see mida enda kohta rääkisin, poleks vist argumendiks sedelitesüsteemi säilitamiseks?



***
Kui olin kirja läbi lugenud, panin ta karpi teiste kirjade hulka ja ei suutnud ära oodata järgmist laupäeva, mil pidin sind jälle nägema. Pika ootamise peale see päev saabus. Ja Sa tulidki!
"Sain su kirja kätte, nüüd ma vist mõistan, miks..."
"Ma arvasin, ja tänan sind selle eest, et mõistad!" katkestasid mind rõõmsalt ja kergelt erutununa.

"Tead, aga mul on sulle midagi!" ütlesin ja vaatasin sulle kavala näoga otsa. Ei tahtnud sind kauem teadmatuse käes piinata ja ulatasin sulle ühe tühja, kuid päevi näinud ja peegelsiledaks hõõrdunud paberilehe.
"Ma usun, et see kuulub vist sulle."
Sa vaikisid, su näos peegeldus rõõmus üllatus, mis peagi võttis küsimärgi kuju ja ootas vastust. Mingitki seletust.
"Jah, ma mäletan sind, ma hoidsin seda alles. See oli see kord kui sa raamatuid ära andsid ja kui ma sind ja seda pealkirja nägin, siis tundsin, et pean seda lugema. Küsisin teenindajalt, sest olin järjekorras sinu järel järgmine, ja ta ulatas mulle selle sama raamatu."
Võtsid paberilehe ja keerasid selle vastu valgust. Midagi loetavat sealt näha ei õnnestunud, kuid näis, et paberileht tuleb sulle tuttav ette. See sarnasus ei olnud väline, vaid sisemine. Sarnasus, mis oli segu kujutlustest ja mälestustest, millest me kunagi omavahel nii põhjalikult rääkisime, kuid millele me päris täpseid seletusi ei osanud anda.

"See on vist parim kink, mida ma elaes saanud olen. Tühi paberileht, mis pole tühi, tal on minevik, tal on ajalugu, tal oleme meie!" vastasid sa seejärel ja kallistasid mind nõnda, nagu ei sooviks mind iial enam lahti lasta. Me olime omavahel midagi leidnud, võib-olla ühise keele, võib-olla ühise raamatu. Võib-olla ka midagi muud. Igaljuhul ei vajanud see rohkem sõnu. See ei vajanud seletusi.

V

On selge sügise lõpp. Taevas mustade okste vahel tõmbub oranžiks, seejärel tumesiniseks. 
"Kuidas sa seda lauset loeksid," küsisid sa minu käest ja osutasid lausele raamatus, mis asus leheküljel 40.
"Ma ei tea; nii nagu seal kirjas?" vastasin kogeldes.
"Ei, ma mõtlen, kuidas sa seda ette kujutaksid? Kas sa loed raamatut kui sõnu, või loed raamatut kui kujutluspilte; kas sa kujutled samal ajal oranži taevast, mis muutub mustade okste vahel tumesiniseks, või lihtsalt loed neid kui sõnu ja (seda öeldes tegid sõrmedega konksukujulisi jutumärke) võtad öeldu teatavaks?"

Sellele küsimusele oli raske vastata, seda enam, et vastus ka mulle endale selgusetuks jäi. Sul oli komme küsida - või oli minul komme olla nende küsimuste vastu halvasti ette valmistunud - küsimusi, mille üle ma polnud jõudnud varem mõelda. Seejärel rääkisid sa midagi katsest, mille kohta sulle olevat räägitud, et ka värvide puhul jätavad inimesed meelde värvuse sõnana, ja alles seejärel kujutluspildina konkreetsest värvusest.
Võib-olla on nõnda lugu ka kõige muuga, kasvõi inimeste puhul: võib meenuda see või teine isikuomadus, näiteks agressiivsus või rahulikkus, selle asemel, et meenuksid konkreetsed juhtumid, kus inimene on olnud agressiivne või rahulik. "Ta on rahulik" - ja silme-ette ilmub tuttav pilt inimesest, kes vaatab sulle rahuliku pilguga osta. Või "ta on agressiivne" - ja silme-ette ilmub pilt, kus keegi on parasjagu ärritunud või karjub kellegi peale. Ja isegi kui seda hetke pole reaalselt aset leidnud, manad sa selle enesele silme-ette ja püüad seejärel aru saada, kas see võiks tõesti olla kujuteldav või mitte. Ja alles seejärel, kui hästi läheb, meenub mõni konkreetne juhtum.

"Ma ei oska öelda, kas ma sel hetkel kujutlesin silme-ette oranžikat taevast mustade okste vahel või mitte. Ma ei tea. Võib-olla oleneb lausest?"pomisesin viimaks mõtlikult vastu. "Pealegi: ilukirjanduse puhul ei jäägi ju üle muud kui loetut ette kujutada, rääkimata näiteks ajaloolistest romaanidest, või mis?"

"Vist küll," ütlesid vastu. Ilmselt olid samavõrd kimbatuses kui mina, kuid ei teinud sellest endale ega mulle probleemi. Vististi seetõttu, et olid küsijarollis, ja küsimuste algatajale on teatavasti kõik lubatud, sest "uudishimu pole patt", või vähemalt mitte süüks- või pahakspandav.

Seejärel rääkisid sa mulle teooriast, mis pidavat väitma, et naised kujutavat loetut "paremini" silme-ette kui mehed, et naistel on parem kujutlusvõime, et... ja nii edasi, ja nii edasi. Ei saa öelda, et ma oleksin tahtnud sulle vastu vaielda. Mehena mulle meeldib kui naised naisi ülistavad ja seda enam, et ka mina neid seejärel ülistama kipun, ehkki tagantjärele mõeldes ei andnud mulle rahu asjaolu, et oleksin ehk pidanud oma sookaaslasi kuidagi(gi) kaitsma, sest... milline naine tahab olla mehega, kelles pole midagi ülistusvääset?
Lohutasin end asjaoluga, et võib-olla on ka kuulamisoskuses midagi positiivset, kohe kindlasti ei tähenda see ju "kõigega-tuimalt-kaasa-minemist", vähemalt mul endal oli tunne, et suutsin su juttu mõttega jälgida. Ja mõtlemine ju naistele meeldib - selles olen ma üsna kindel.


*
"Mehed on tegudeinimesed," ütlesid mulle silma pilgutades. Pilgutasin vastu, ja mida muud ma teha oleksin saanud!?

*
"Ülistusväärsus", see polnud kaugeltki õige sõna, ma teadsin seda, ja hammustasin huulde.

ma põimin käed ümber elu, et hoida mis hoidmist on väärt...

Ta oli justkui Kuu pealt kukkunud. Näiteks arvas ta, et Louis IV puhul ei ole tegu mitte ajaloolise isiku, vaid filmidest tuntud näitlejaga; ja kui küsitaks Louis IV ametit, siis vastaks ta: näitleja. Vististi armastas ta teatrit liiga palju.
Mäletan seda ööd ja etendust. Ühel hetkel paistis tema hüperaktiivsus eriti silma. Selgemast-selgem: ta improviseeris. Ta mängis kedagi "närvilist", keda ta ka kahtlemata oli. Ta mängis iseennast. Ja kui küsiti, et "mis teda vaevab", siis vastas ta: "kodutus!"
Kodutu mängib narri, sest juurteta olekus pole midagi, mida võiks liialt tõsiselt võtta. Kodutus ongi teatraalsus. Kuid ma arvan, et see pole midagi halba. Kui inimene on kodutu, peaks ta seda tunnistama. Võib-olla oleme kõik ühel või teisel viisil kodutud, kuid tihtilugu ei märka või ei tunnista seda.
Mis muidugi ei tähenda, et kodutunnet ei võiks olemas olla.

***
Midagi sarnast nägin ma täna öösel unes. Olen minimaalselt amatöör-teatriga kokku puutunud ja et improviseerimine polnud just mu tugevaim külg (kui mingit tugevat külge seal minu puhul üldse leida sai), siis unes näis see liigagi hästi õnnestuvat. Tagantjärele mõeldes tundus tõesti, et elasin unes läbi mingit "kodutust". Võib-olla tuli see sellest, et olen tavalisest kauem Hiiumaal olnud - ja asi pole selles, et ma ei tunne end siin kodus-olevana, vaid ennekõike otsin tasakaalu: seiklused geograafilises mõttes pole minu puhul just kiita olnud. Isegi ootan peatset Soome sõitu; ja Islandist samuti ära ei ütle kui asi kord selleni jõuab.

Sealt ka laul ja sõnad "ma põimin käed ümber elu, et hoida mis hoidmist on väärt...". Lenna Kuurmaa. Laulu nimeks "Mida sa teed".

Ma põimin käed ümber elu
et hoida, mis hoidmist on väärt
pakin kaasa lemmiku lelu
jalutades mööda maailmaäärt...

Võib-olla on see miski, millest ma kõige rohkem puudust tunnen, ehkki ma ei saa kurta, et mul seda elus poleks olnud. Ringi liikumine, maailma-avastamine on vist midagi, mis end iial ei ammenda. Eriti suvisel ajal!


Siit üks pilt, see pole küll see õige (tehtud siin Hiiumaal minu kodukoha lähedal), kuid... mulle meeldib. Pühendan selle Piretile (tänu kellele Lenna laulud mul üldse pleieris mul praegu on:)):

...pilt niisiis tehtud teel Hiiumaale. 29.07.2010.

Ja veel üks:

Kiil. Klõpsitud täna: 01.08.2010.

Praegu lõpetan. Tõenäoliselt täidan seda postitust lähipäevil. Aga võib-olla ka mitte. Ehk alustan hoopis uut.