On selge sügise lõpp. Taevas mustade okste vahel tõmbub oranžiks, seejärel tumesiniseks.
"Kuidas sa seda lauset loeksid," küsisid sa minu käest ja osutasid lausele raamatus, mis asus leheküljel 40.
"Ma ei tea; nii nagu seal kirjas?" vastasin kogeldes.
"Ei, ma mõtlen, kuidas sa seda ette kujutaksid? Kas sa loed raamatut kui sõnu, või loed raamatut kui kujutluspilte; kas sa kujutled samal ajal oranži taevast, mis muutub mustade okste vahel tumesiniseks, või lihtsalt loed neid kui sõnu ja (seda öeldes tegid sõrmedega konksukujulisi jutumärke) võtad öeldu teatavaks?"
Sellele küsimusele oli raske vastata, seda enam, et vastus ka mulle endale selgusetuks jäi. Sul oli komme küsida - või oli minul komme olla nende küsimuste vastu halvasti ette valmistunud - küsimusi, mille üle ma polnud jõudnud varem mõelda. Seejärel rääkisid sa midagi katsest, mille kohta sulle olevat räägitud, et ka värvide puhul jätavad inimesed meelde värvuse sõnana, ja alles seejärel kujutluspildina konkreetsest värvusest.
Võib-olla on nõnda lugu ka kõige muuga, kasvõi inimeste puhul: võib meenuda see või teine isikuomadus, näiteks agressiivsus või rahulikkus, selle asemel, et meenuksid konkreetsed juhtumid, kus inimene on olnud agressiivne või rahulik. "Ta on rahulik" - ja silme-ette ilmub tuttav pilt inimesest, kes vaatab sulle rahuliku pilguga osta. Või "ta on agressiivne" - ja silme-ette ilmub pilt, kus keegi on parasjagu ärritunud või karjub kellegi peale. Ja isegi kui seda hetke pole reaalselt aset leidnud, manad sa selle enesele silme-ette ja püüad seejärel aru saada, kas see võiks tõesti olla kujuteldav või mitte. Ja alles seejärel, kui hästi läheb, meenub mõni konkreetne juhtum.
"Ma ei oska öelda, kas ma sel hetkel kujutlesin silme-ette oranžikat taevast mustade okste vahel või mitte. Ma ei tea. Võib-olla oleneb lausest?"pomisesin viimaks mõtlikult vastu. "Pealegi: ilukirjanduse puhul ei jäägi ju üle muud kui loetut ette kujutada, rääkimata näiteks ajaloolistest romaanidest, või mis?"
"Vist küll," ütlesid vastu. Ilmselt olid samavõrd kimbatuses kui mina, kuid ei teinud sellest endale ega mulle probleemi. Vististi seetõttu, et olid küsijarollis, ja küsimuste algatajale on teatavasti kõik lubatud, sest "uudishimu pole patt", või vähemalt mitte süüks- või pahakspandav.
Seejärel rääkisid sa mulle teooriast, mis pidavat väitma, et naised kujutavat loetut "paremini" silme-ette kui mehed, et naistel on parem kujutlusvõime, et... ja nii edasi, ja nii edasi. Ei saa öelda, et ma oleksin tahtnud sulle vastu vaielda. Mehena mulle meeldib kui naised naisi ülistavad ja seda enam, et ka mina neid seejärel ülistama kipun, ehkki tagantjärele mõeldes ei andnud mulle rahu asjaolu, et oleksin ehk pidanud oma sookaaslasi kuidagi(gi) kaitsma, sest... milline naine tahab olla mehega, kelles pole midagi ülistusvääset?
Lohutasin end asjaoluga, et võib-olla on ka kuulamisoskuses midagi positiivset, kohe kindlasti ei tähenda see ju "kõigega-tuimalt-kaasa-minemist", vähemalt mul endal oli tunne, et suutsin su juttu mõttega jälgida. Ja mõtlemine ju naistele meeldib - selles olen ma üsna kindel.
*
"Mehed on tegudeinimesed," ütlesid mulle silma pilgutades. Pilgutasin vastu, ja mida muud ma teha oleksin saanud!?
*
"Ülistusväärsus", see polnud kaugeltki õige sõna, ma teadsin seda, ja hammustasin huulde.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment